30.07.2012

Eelmine päev

Ärkamine

Ärkame Kalle K hääle peale, mis teatab, et kell on pool seitse. Esimene asi, mis Einarist magamiskoti seest nähtavale ilmub on nokk. Öösel on tal jahe hakanud ja nii on ta olnud sunnitud oma nokamütsi pähe panema. Jahe on olnud ka naabertelkide asukatel. Kui telgist välja saame, teeb Liidi parajasti oma telgi ees magamiskotile tehnilist ülevaatust ja avastab, et mõne koha pealt on soojuskadusid vähendama pidav täidis lausa kadunud. Ainult vooder ja kate ongi. Kalle K pakub järgmiseks ööks täiendava kattena oma hanesulgi lekkivat puhhi, kuid Liidi keeldub viidates lintsimise foobiale. Kui kell pool üheksa saab ja päike juba lund soojendama jõuab, asume telkide kaupa köiskondadeks jagunedes eile nähtud kaetud pragude suunas teele. Esimene peatus tuleb teha varsti peale järsemale lumenõlvale jõudmist, sest läheb palavaks. Sättimist ja kohmitsemist on kõigil küllaga ja minemasaamine ei ole sugugi lihtne. Kalle, Alari ja Jürka köiskond saab seisakust kõige kiiremini üle.

Meelis W etteaste võtab aga päris tükiks ajaks nii temalt kui meie köiskonnalt igasuguse jõu. Liidi jaoks aga on tegemist episoodiliselt vigastusteohtliku eluperioodiga. Peale sahmimist ja riietumist haarab Meelis W maas lebava koti sangast ja sooritab vägeva tõmbe. Kott kerkib maast peaaegu nii kõrgele, et saaks hakata kätt rihma aasast läbi pistma, kuid jääb siis sekundiks jõudude tasakaalu saabumise tõttu seisma ja kukub Meelise imestunud pilgust saadetuna peaaegu samasse kohta. Jõudude tasakaalu põhjuseks osutub väike nöörijupp, mis kotti ja lummesurutud kirkat koti julgestuseks ühendama seatud.

Liidi

Seni rahulikult oma seljakotil istunud Liidi on juhtunust üsna häiritud, sest tagasikukkunud koti küljes olnud labidas möödus temast napilt. Loomulikult pakub juhtunu pealtvaatajatele lõbusat vaatemängu. Teiseks katseks valmistuvad mõlemad tõsiselt. Liidi ajab Meelise selja taga enda koti selga, toetab kirka nõlva poole maha ja juhib oma vahetus läheduses olekule tähelepanu. Meelis jälle juhib tähelepanu oma kavatsusele kohe uuesti oma seljakotiga jõudu kastuma asuda. Mina, Maila, Kalle T ja Einariga seame endid kottide otsas samuti teiseks vaatuseks valmis. Teisel katsel kerkib kott pool meetrit varasemast kõrgemale ning ühte sangapidi õnnestub see ka selga saada. Siis saabub jälle Maa ja Meelise vahel jõudude tasakaal. Kott jääb seljaga risti olles üle ühe õla rippu, sest nüüd juba koti külge kinnitatud kirka kihv takerdub vööl rippunud slingi. Kõik see heitlus sunnib Meelist tasakaalu säilitamiseks mitmele poole samme astuma. Liidil ja tema korralikult lumme toetatud kirkal on olukorra stabiliseerimisel kandev roll.

Meelis W

Nüüd hakatakse juhtunut ning eelnevalt antud hoiatuste ignoreerimise põhjuseid pereringis juba tõsiselt arutama. Mõlema köiskonna ülejäänud liikmed on sunnitud nõlvalt allaveeremise vältimiseks endid oma seljakottidele kõhuli pöörama, kuniks lihaste turgor ja hingamine taastuvad. Tagant kostuvad möirged köidavad kaugele ette jõudnud köiskonna tähelepanu, kuid kostuva heli ja nähtava staatilise olukorra seos jääb neile selgelt mõistetamatuks.

Selle episoodiga suuremad seiklused Stockhorni kurule jõudmisel lõppevad. Edasi ootab tee tippu. Enne ülesminekut istume ja vaatame kurul niisama ringi.

Maila ja Liidi tippu ei tule, vaid ehitavad mahajäävatest kottidest enesele tuulevarju ja hakkavad puhkama. Teised asuvad tipu poole teele. Ilma kotita on ikka teine minek, seda enam, et köis küljes ei ripu. Kui ühte jalgapidi lumesillast läbi vajun, on see selgeks märgiks, et oleme jõudnud laiade kaetud pragude alale. Muudame suunda üheksakümmend kraadi ja ronime natuke kõrgemal olevale harjale, mis tundub olevat ka pragudega, aga need on kitsamad. Tipp on kitsas, kivine ja tuuline. Laisemad harjutavad kassidega kaljudel liikumist, tublimad jätavad need jalamile.

Kauaks me vaateid nautima ei jää ning kahe tunni pärast oleme kurul tagasi. Ka tagasiminek ei õnnestu mul ilma läbi vajumata. Liigume allapoole ja teeme mõnusalt soojadel tumedatel silekaljudel lõuna.

Meelis
Einar

Ka seda teekonda ei õnnestu ilma läbi vajumata läbida, seekord siis Alar. Laotame endid laiali ja jääme ootama kokanaadi toimetamist. Soojad kivid on mõnusad ja võtavad aju lõdvaks. Isegi nii lõdvaks, et need kes endalt vabaduse nautimiseks pesu pealt ära võtsid, peavad nüüd selle tagasipanekuga rasket vaeva nägema. Einarile ei tule rinnasideme kinnisidumine kohe enam üldse meelde ja see teeb meelehärmi. Meelis W on koti esimesel katsel selga saanud ja nüüd on tal Einari kõrval kivil istudes aega kaugemalolijatele toimuvat kõva häälega kommenteerida. Otse loomulikult järgneb Einari poolt lühike teejuhatus kõigile. Hakkame siis minema. Laskume demokraatlikult, kaks köiskonda enam-vähem koos, kolmas teiste liikumissuuna suhtes kahekümnekraadise nurga all.

Praguline jää jalge all. Liikuda saab kassideta.

Ettesattunud laiade avatud pragude labürint sunnib meid uuesti kokku tulema, et mitte avastada endid igaüks ise saarekese peal olevatena. Kalle K läheb kotti maha jättes teed otsima. Leitud suunas liikumine on kotiga muidugi hoopis põnevam, sest hüplemine ei tule enam sugugi nii graatsiliselt välja kui ennist Kallet (K) tegemas nägime. Õhtuks jõuame liustiku, moreenivalli ja silekaljude vahel olevasse väikesesse liivaauku, mis tundub väga kodu moodi. Teekonna jätkamine algselt plaanis olnud, aeg-ajalt isetühjeneva järvekeseni tähendaks vähemalt 2-3 tunnist laskumist ja kohalejõudmist pimedas. Liivakast on aga siinsamas ja see on lapsepõlvest saadik kõigile tuttav ja turvaline koht. Homme on ju puhkepäev! Niisugust telkimisplatsi on pool grupist juba päevi oodanud. Seljakottidest ilmuvad välja plätad, sandaalid ja tennised, millega nüüd liiva sees paterdatakse.

Telkide ülespanekuks ruumi priisata pole. Kalle K, Alari ja Jürka köiskond seab end sisse vasakul kõrguvast moreenivallist kaugeimale võimalikule tasasele alale. See on küll pisut liigniiske, aga võrreldes liustiku laagripaigaga lausa tolmab. Käime Einariga mitukümmend meetrit eemal silekaljude vahel asuvat paika vaatamas, mis meie suure telgi mahutaks, aga peame seda liiga kaugelejäävaks ja kiviseks. Tagasi kottide juurde tulles proovin liivakihiga kaetud ringikujulist nõgusat ala labidaga natuke tasandada. Liiv on kohev ja hästi kaevatav. Alustan vertikaalplaneerimisega. Kalle T ja Vindid peavad paremaks minna meie poolt ärapõlatud kohta vaatama ja leiavad selle neile väga sobiva olevat. Jõuan platsi tasaseks visata, aga siis kipub jõud raugema. Telgi ukse ette tikub aga jääma veel poolemeetrine aste. Veename Kamtsatkale kolijaid ümber mõtlema ja meie telgiesise süvendamises osalema, andes lootust, et selle tulemusena võib tekkida suur telgiplats.

Labidatööd

Meelis W võtabki labida ja nüüd tuiskab liiv juba kahes suunas vastu tuult ning laagri kohale kerkib tolmupilv. Peagi selgub, et kaks telki mahuvad ära ainult siis, kui Vindide telgi mõlemal pool seintes paiknevad uksed lahti jätta ja meie telgi otsanöör läbi nende telgi vedada. Lahendusel oleks ka lisaväärtus, sest nii saaks kogu grupi sokid katuse alla kuivama riputada. Liidi aga keeldub hõredale magamiskotile viidates ettepanekut isegi kaalumast, teistele telgiasukatel tundub lahendus mugav ja praktiline. Nüüd mõõdab Liidi sammudega telke ja platsi ja annab käskluse „Meelised, labidatele“. Mõõtmised olevat näidanud, et kui tasast ala veel meetri ulatuses suurendada, siis mahuvad mõlemad telgid ära ka tavapärasel viisil. Häda on ainult selles, et nõo servast eemaldatava liivakihi paksus hakkab ületama poolt meetrit ja süvenda tuleb mitme meetri laiune ala. Tõotab tulla tõsine õhtupoolik. Kuna telgipanekut niipea toimumas ei ole, siis lohistab Einar seda nagu Iiah katkist õhupalli suure silekalju otsa kuivama, näidates iga oma liigutusega, et tegemist on vähemalt sama raske tegevusega kui liiva kaevamine. Kalju otsast allasaamine võtab tal veel topelt aja. Sokutan labida Kalle T kätte ja püüan leida ka enesele tähtsat tegevust. Nüüd on kogu kokanaat tööhoos: Liidi teeb süüa, Meelis W lõikab varvaste küljest midagi ning Kalle kujundab loodust ümber. Lõikamisetöö tundub Meelisel hästi minevat ja varsti nõuab ta kahe näpuga varbast kinni hoides plaastrit. Einar on jälle oma ligamärja telgi alla pugenud, et seda tuulutada, kuid juhendab püüdlikult plaastrite asukohta. Ikka kilekoti värvi järgi. Juhtnööre järgides ilmub Meelise (W) teise kätte stronnipudel. Nüüd on tal mõlemad käed kinni ja väline abi on hädavajalik. Einar ronib kalju otsast alla ja tõttab appi, aga Liidi provokatsioon juhib ta õigelt teelt kõrvale. Väites Einaril näos olevat esimese astme põletust, jääb Einar seda uskuma, rabab Meeliselt stronnipudeli ja võtab näopõletuse ravimiseks suure lonksu. Olukorra lahendamiseks on sellest abi, sest nüüd on Meelis W teine käsi jälle vaba ja ta saab kilekotist, mille Einari jalalöök temani lennutab jälle ise plaastrit otsida. Nüüd avastavad ka teised, et nägu õhetab ja vajab ravimist. Ainult Alar ei hooli ja peab sobivamaks ravimeetodiks päikese loojumiseni taskurätik peas kivi otsas istumist.

Alari ravimeetod

Kalledele hakkab ka üha rohkem kaalojaani nägu pähe tulema, mistõttu mehed eelistavad lollide naljade kuuldekaugusest välja jääda.

Menüü ülevaatusel koidab Einarile homme masendav hommik. Söögiks on kaerahelbepuder, ehk lima. Et kaaslast mitte nälga jätta, pakun, et kokanaat võiks hommikuks mõned liivakoogid teha. Idee on peaaegu kõigi meelest suurepärane ja tõestuseks teab Kalle K märkida, et kanadki söövad seda hea meelega. Liidi lubab roa juba õhtul valmis teha, et siis hommikul oleks mida soojendada ja uurib osavõtlikul ilmel, et kas kiivrikujuline võiks sobida ja millist värvi kivikesed võiksid kaunistuseks olla eelistatud. Einar ise jääb üldise elevuse taustal oma eelistuste kirjeldamisel üpris tagasihoidlikuks. Peale õhtusööki teeme teed. Kui vesi keenud ja puru patta puistatud, alustab Kalle K „No et kas…..“ ja peab pausi. Ootamatult ei reageeri mitte keegi. Et mitte võimalust käest lasta, röögatan kõva selge häälega, et mingit kaksipidi mõistmist ei tekkiks „Jah“ . Jürka, kes nüüd ka küsimuse sisu ära tabas, kiidab, et hakkab juba tekkima mõistmine poolelt sõnalt. Kalle K otsibki piiritusepudeli välja.

Laager

Seekord on naabertelk eriti külje all ja ilma pilti nägemata on toimuvast selge ülevaade. Meelis W pakib ja Liidi toetab teda meie telgist kostvate kommentaaride vastu väitega, et Meelisel on rohkem asju kui meil terve telgi peale kokku. Kohe peale seda hakkab naabertelgist kostuma nii kohutav lõrin, mille kõrval Einari norskamine on leebe nurr. Tragöödia seisneb selles, et löök naabrile küünarnukiga ribidesse ei aita ja tundub lausa ebaõiglane Einarit edaspidi vaigistamiseks küünarnukiga ribidesse togida. Kasutan ärkvelolekut väljumist nõudvateks asjatoimetusteks ning ei suuda taevasse vaadates tagasi hoida emotsionaalset hüüatust, mis pole küll päris see, millest tuntakse soome astronoome, kuid mille peale ka kõik teised ärkavad. Tähistaevas on tõesti super, aga kedagi ma rohkem välja ei meelita. Nii tuleb üksi kivide vahel kaugemale komberdada ja püüda enne tagasi jõuda kui naabertelk uuesti lärmama hakkab.

Järgmine päev