Hommikune äratus ja sellele järgnev omab täiesti tuntavaid esimese matkapäeva hommiku tunnuseid. Ärkame Kalle K tegevusest, kes otsib meie telgi esikust eile avatud gaasiballoone. Juhendame. Esimesena pakub Einar läbi une, et sinises kotis. Mina ei arva asja kohta midagi ja Maila vist ei kuulnud küsimustki. Natuke aega saab Kalle iseseisvalt tuustimisega hakkama, aga kui ühtegi ballooni nähtavale ei tule ja asjad on kotti tagasi saanud, on mure endiselt lahendamata. Nüüd pakub Einar ühte silma pisut paotades ja üle magamiskoti ääre kõõritades, et gaas on punases kotis. Mõmisen nõusolevalt kaasa. Aga ka see kott ei anna välja mitte midagi sellist, mida sobiks uue kiirkeedu paja all põlema panna. Nüüd ajab Einar end poolröötsakil magamiskotist välja ja kiikab telgi esikusse. Seal, näitab ta näpuga kollase kilekoti poole. On väga oluline, et matkal ei oleks kaasas kahte ühesugust kotti, sest mitte keegi ei võtaks tõsiselt soovitust otsida punasest kotist olukorras kui terve telgi esik oleks täis punaseid kilekotte.
Lebame ja kuuleme, kuidas mitu pajatäit vett meie telgi kõrval keema lähevad. Natuke aega on kõik rahulik, ei mingeid samme ega muidu kolistamist. Unelemise katkestab Kalle K uuriv hõige, et mis edasi saab. Virgun letargiast ning juhendan, et nüüd tuleb kartulipudru pulber keeva piima sisse segada. Ups, aga kõik pajad olevat praegu keeva vett täis ja seda polevat kuhugi panna. Esimene märk sellest, et üheksa inimese peale on padasid liiga vähe kaasa saanud. Järgneva mõttepausi sisustamiseks kostub nüüd Kalle T hääl, kes uurib, kas kohvijoojaid on. Ka Maila virgub ja annab oma soovist unise, kuid lootusrikka häälega teada. Palutakse võtma tulla, vesi olla just valmis saanud. Tuleb minna, et vee soojendamiseks kulunud energiat mitte raisku lasta. Kõik teised on juba telkidest välja saanud ja toimetavad nüüd oma parema äranägemise järgi. Üks pada valatakse äsja keemise lõpetanud veest põõsa alla tühjaks ja pannakse piim asemele. Samal ajal doseeritakse tassidesse kohvipuru ja valatakse kuuma vett peale. Seda oskab igaüks ilma juhendamata teha. Et kõik korraga kohvitegemise juurde ei mahu, jääb Kallele (T) aega üle ja selle viitmiseks loeb ta üle priimused ja pajad. Mõlemat liiki esemeid on täpselt 3. Lihtne aritmeetika näitab, et padade ja priimuste osas on väike varu olemas ja kuigi tundub, et neljandat pada pole enam vaja, läheb Kalle T seda oma kotist otsima. Nii igaks juhuks, veendumaks, et see on olemas. Samal ajal asub Meelis W teise patta teepuru doseerima ning kotist potti otsiv Kalle T juhendab teda asjalikult. Tagasi jõudnud, hindab ta pajas oleva teepuru koguse täpselt õigeks, puistab ka oma tassi kohvipuru ning jääb siis mõtlikul ilmel silmitsema pada, millest kohvivesi oli just otsa lõppenud. Tuli keeta veel üks pajatäis vett ja toodud pada osutus siiski vajalikuks.
Kuna pudruga tundub veel aega minevat, siis läheme Einariga telki tänaseks tähtsündmuseks valmistuma. Otsin välja meenenoa ja asetan selle õrnalt magamiskotile. Seejärel jagan õhupallid kahte hunnikusse ja asume puhuma. Pallid võtavad tõepoolest jäneste kuju nagu paki peal oleval pildil lubatud, kuid pallide sidumiseks pole keegi niiti välja otsinud. Püüame Einari käes oleva eluka ühte jalga sõlme siduda, et õhk jänesest välja ei pääseks. Selle pusimise käigus pääseb punane jänes Einari käest lahti, teeb paar tiiru telgis ning sööstab siis ukse poole. Napilt saab Einar sellel sabast kinni ja enne nii reibas jänes jääb nüüd tema näppude vahele jõuetult rippu. Nüüd on tükiks ajaks jäneste puhumisel paus sees, kogu kopsumaht kulub hingamiseks. Kui kõõksumise järgi suudame jätta, otsib Maila välja kapronniidi ning rohkem ekstsesse loomadega ei juhtu. Samal ajal kui meie telgis jäneseid taga ajasime, toimusid ka väljas väga olulised sündmused. Juhtunust me täit rõõmu kahjuks tunda ei saanud, sest sündmus olevat langenud just sellele ajale kui meie telgis kõõksusime. Või nagu see Liidilt saadud noomituses oli formuleeritud – hirnusime täiesti sobimatul ja väga vastutusrikkal hetkel. Igatahes laiutas kartulipuder meie telgist väljumisel vähemalt ruutmeetrisel valgalal ning Liidi ja Kalle K kraapisid seda käepäraste vahendite abil just muru seest kokku. Võtame rivvi ja sünnipäevalaps asub koori etteotsa kätega vehkima, et kõik hääled ikka välja kostuksid. Näen silmanurgast, et sellest juhatamisest on abi, sest mitmest telgist ilmuvad välja unised näod. Õnnitleme Alarit Rootsi seadusandja silmis täisealiseks saamise puhul ning juhendame nuga ja jäneseid kasutama. Ega ta neid õpetussõnu muidugi eriti ei kuulanud, sest juba järgmisel hetkel torkas ta noa küljes olnud lusika tee sisse, et suhkrut segada. Hea, et tee oli juba natuke jahtuda jõudnud, muidu oleks lusikas pöördumatult krousi tõmbunud. Lisaks saab sünnipäevalaps ühe pika iirise, millele „Karramba“ peale kirjutatud, rohkem kui teised.
Prognoos, et kui kämpingu peremees saabub 8.30, siis meie saame 9.30 minema, peab paika ja matk on alanud. Mõnesaja meetri pärast tuleb teha esimene peatus. Keset kaubatänavat tärkas Liidil idee, et ikka oleks vaja matkakeppidele uusi rõngaid. Panime kotid lähima seina äärde maha, et ülespoole voorivale rahvale mitte jalgu jääda. Ainult Alari koti küljes tuulduvad jänesed ei taltunud ning heljusid tuule käes, sattudes vahepeal ka tänava keskele. Kui kotid maas, tekkis ka teistel vajadus poodlemiseks.
Kalle K matkakeppidega komplektis oli küll olnud kolm paari erineva suurusega kepirõngaid, kuid need jäid koju kappi kui tarbetu kraam. Kui aga juba otsustati Zermati peatänavalt rõngaste ostmiseks peatus teha, siis ilmselt oli nende rõngaste puhul tegemist ikka oluliste asjadega ja nii läks temagi Liidiga kaasa. Kalle T jällegi leidis, et just nüüd jõudis kätte tema päikeseprillide kaelapaela „best before“ ning selle paela otsas ei tohi prille enam mitte tundigi rohkem kaasas kanda, sest prillide ohutus pole tagatud. Nagu matka esimesele päevale tavaks, sidusin kirka koti külge nii, et kotti seljast võttes ulatuks selle labidas reie siseküljele pikka verist kriimu vedama. Meelde tuleb õige asetus alles peale seda, kui järjekordne kriips esimeses peatuses kotti maha pannes ära veetud. Nüüd kulub pikk peatus ära verejooksu käepäraste vahenditega summutamiseks. Ülejäänud istutasid ennast kottide otsa ja jäid selg vastu hoone seina ringi vahtima. Kaua ei tulnud niisama vahtida. Varsti peatusid meie ees nõutud jaapani turistid, keda juba eile olime erakordsel hulgal linnapildis tähele pannud. Zermatt ja Kyoto on nimelt sõpruslinnad. Kas selle tulemusena on ka Kyotos sama arvukalt inimesi Zermatist, võib muidugi kahelda. Vaatasime natuke aega jaapanlastele otsa ja nende viipekeelest mõistsime, et peaksime hoopis oma selja taha vaatama. Otse meie pea kohal asusid vilkuvad ekraanid, mida me ennist polnud tähele pannud ja mis teatud tingimustel tundusid raha välja andvat. Ja raha on turistidel ikka vaja, nii ka neil meie ees peatunutel. Tassisime oma kotihunniku kõrvale ja vabastasime otsetee rahani. Sellega oli esimene puhkus läbi, sest poodlejad saabusid. Nüüd tekkis võimalus Kalle T tänast ja Einari eilset tekstiiliostu võrrelda. Kalle väga ei tahtnud detaile täpsustada, aga õnnestus välja selgitada, et kulutus jäi absoluutväärtuses ikka Einari omale mitmekordselt alla. Natuke tõsisemaks võttis värske paelaomaniku aga arvutus, millega võrreldakse Shveitsis kõikide asjade maksumusi ja selle järgi maksis ta 100 grammi kohta ümber arvutatuna oma tekstiili eest suurusjärgu võrra rohkem. Ja Einari säravhall müts tõmbus grupi silmis mitu tooni tuhmimaks.
Tõuseme aeglaselt ja raskelt, aga kindlalt mööda Findelbachi orgu. Einari saapad jäävad ristimata, sest öösel on peatänaval vedelnud hobusesitt ilmselt jahtunud ning varahommikul ära varastatud. Terasemal vaatamisel on näha, et isegi jäljed sellest on ära pestud. Tõusul jõuame rajanukile, millelt on näha kuidas Gornegrati rongi jõudmisel raudteesillale keerab keegi kusagil kraani ja silla kõrval oleva kalju seest väljub kosk. Atraktsioon, mille maksavad kinni ainult rongipileti ostjad. Tuleb turismiagentuuri tunnustada, sest permanentselt voolava kose puhul oleks jalgraja alguses kindlasti pileteid müüdud.
Einarit võib korduvalt näha asendis, kus ülakeha ja sellel trooniv kott on paralleelselt maaga ja matkakepid on õlgade alla toeks sätitud. Mees ise vahib aga kael rippu, jalgevahelt tuldud teed tagasi. Sedasi pidi olema peadpööritav vaade. Ja tõesti ma ütlen, avanevad vaated on tõepoolest peadpööritavad. Neid ole aga vaja sugugi ainult Einari poolt praktiseeritaval viisil nautida. Peapöörituse saamiseks võib teha raske kotiga ka äkilisi liigutusi ja tulemus pakub kaasaelamislusti palju suuremale hulgale kaaslastele. Näiteks Kalle K üritab järjekordsest peatuspaigast liikuma hakates kivile upitatud kotti ühe ropsuga selga saada, kuid vaated on puhkepausi ajal tema peas oma töö teinud. Saades koti pöördumise ajal aru, et tasakaalu ei õnnestu säilitada, röögatab ta täiest kõrist „bljääääd“ ja vajub pahaaimamatult seljaga tema poole istunud Liidile otsa. Kõik see ei toimu aga sugugi mitte hetkega. Heli jõuab Liidi tähelepanu köita ja sundida teda selle kostumise suunas pöörduma. Pilku mäe poole tõstes näeb ta Kallet, kes talle sügavalt silma vaadates otsa vajub. Pärastiselt olukorda analüüsides saame teada, et Liidi oli jõudnud isegi hämmelduda, miks grupijuht tema poole juba esimesel päeval niisugusel verbaalsel ja füüsilisel moel pöördub. Kui mägede kaja on vaibunud ja olukord stabiliseerunud, konstateerib Einar, et juba esimeses alpilaagris õpetati teda, et seljaga mäe poole ei istuta, sest sealt võib igasugu jama kaela sadada. Järgnevad vabandused, kuid need enam mägedest vastu ei kaja. Asume jälle liikuma. Järgmise puhkepeatuse lähenemisest annab märku meist mööduvate matkajate üha suurenev arv. Püüdes Liidis optimismi tekitada, juhib Meelis W tema tähelepanu just mööduvale vanaprouale, kes neist möödudes kibekähku rada mööda ülespoole sammub. Et näe, kuidas liigub! Sellega ongi peatuse asukoht määratud, sest liikumiseks, hingamiseks ja oma arvamuse avaldamiseks samal ajal Liidil hapnikku lihtsalt ei jätku. Ja loomulikult peatub niisugusel juhul kõigepealt liikumine, siis hingamine ja siis läheb veel kümmekond sekundit aega, enne kui hingamine reflektoorselt peale vaikuse saabumist taastub. Natuke jõuame enne lõunat veel edasi, siis jääb teele väikese järve mõõtu Leisee nimeline veereservuaar. Päev on palav, kuid ujuda selles järves ei luba ülespandud sildid. Ega tegelikult keegi ei taha ka. Lösutatakse niisama puude vilus ja oodatakse, millal kokanaat koosseisus Vindid ja Kalle T head-paremat serveerib.
Supi ja kuivikutega on lihtne, aga tee tegemisega on jälle raskusi. Mitte küll enam selliseid, nagu hommikul, aga lihtsaks ei saa tee valmimist ka nimetada. Tee puru, mida Coopist terve kilo ostsime ja väiksemateks pakkideks toidukordade juurde jagasime, on ära kadunud. Järjest võetakse seljakotte tühjaks vaatamaks toidupakke üle. Esimene teepakk leitakse kuuenda lõuna juurest. Inimesed hakkavad juba kõrgusega harjuma ja teeotsingu juures hakkab jälle hapnikku ka eneseväljenduseks üle jääma. Lõuna lõppedes näitavad kaasasolevad elektroonikaseadmed, et oleme paigast liikumata tõusnud 20 meetrit, mis tähendab, et õhurõhk langeb. Tulemus ei lase end kaua oodata.
Pealelõunal tekib valik, kas minna serpentiinis mööda mäekülge vonklevat teed ja läbida üle kilomeetri või tõusta mööda kiviklibust suusarada otse. Arutelu on demokraatlik ja tulemus tõotab tulla kaalutletud. Mina ei viitsi seda ootama jääda ja hakkan otse üles minema. Eks üleval saab ka ju otsuse õigsust analüüsida. Varsti hakkavad ka teised sama teed mööda tulema, halb eeskuju leiab ju sagedamini järgimist. Poolel nõlval on üks järsem nukk, kus Mailal tekkib tunne, et kõik kivid nõlval liiguvad.
Õnneks tulevad nad Einariga koos ja Einar naudib endiselt aeg-ajalt peadpööritavaid vaateid, olukorda verbaalselt julgestades. Liigun Einari hõike peale vastu ja võtan Maila koti, et esimene ehmatus kergemalt mööduks. Jürka abistab ka C vitamiiniga. Üleval tee ja suusaraja ristumiskohas teeme puhkepausi ja lahkame Einari eestvõtmisel minu personaalküsimust. Talitsemist vajavat instinkt, mis ülesminevate radade puhul suunab kõige otsemale teele.
Kui ülemine Fluhalpi hotell paistma hakkab, püüame karjamaal enesele aset otsida. Kõrgust on kogunenud juba üle 800 m ja oleme 1600 m kõrgusel asuvast Zermatist jõudnud ligikaudu 2450 m kõrgusele. Palju selleks aega ei anta, sest alt läheneb mustjas õhumass, mis ähvardab meid märjaks teha. Jõuame täpselt telgid üles kui tulevad esimesed piisad. Lumepõlled jõuame ka veel igaks juhuks kive täis tassida. Kaome telkidesse, sest väljas läheb nähtamatuks. Meie naabriteks olevatest Ferrino telkidest kostub kogemustevahetust ja soovitusi stiilis: Ah seda oled sa niiviisi parandanud! Aga kuidas sa seda lappisid? Kui too asi ära laguneb, siis parandamiseks sobib kõige paremini…. Et allapoole jääv org vihma järgijäämise märke ei näita, siis jaurame seni kuni kokanaat asub õues oma kohust täitma. Ise võitleme oma telgis kaelavalguva veega. Õigemini Einar kui kõige uksepoolsem võitleb, sest põlledelt allavoolav vesi suundub ukse alt otse tema külje alla. Kiire melioratsioonitöö kirka ja labidaga suunab voolu naabertelgi suunas. Väljas askeldaval Liidil hakkab varsti igav, sest pajad on jälle vett täis ja nende soojenemine vajab aega. Vettinuna teda telki tagasi aga ei lasta. Lootes veel kedagi telgist välja meelitada, kiidab ta ühe telgi juurest teise juurde käies, et tulge vaadake kui rõve ilm õues on. Ega see telgis lebaminegi mingi kerge töö pole, öö ka veel alles ees. Ronimegi õue ja ajame keebid selga. Pole sellel ilmal häda midagi. Einar on endiselt telgis pikali ja kurdab nüüd igavuse üle. Temal nimelt pole ainsana keepi ja muud riietusesemed ligunevat tal kohe läbi. Lõbustame Meelisega (W) teda ja teisi Einarile prügikotist keepi disainides. Esmalt teeme seda vaid verbaalselt, sest kotte niipalju kaasas pole, et kõiki pähetulevaid mõtteid nende kallal kohe teoks teha. Näiteks oleksime esimese mõtte teostamisel kohe ühe koti ära rikkunud, kui oleksime sellesse peaaugu lõiganud. Einari uus müts oleks siis ju märjaks saanud ja vesi oleks mööda seda puha krae vahel jooksnud. Ka ülevalt mägedest on hakanud mingit lima alla valguma ja oma viisteist minutit asume tsoonis, kus tuul muudab iga paari minuti järel oma suunda 180 kraadi, kuni saabub tasakaal ja hakkab selginema. Kui vihm hõredamaks jääb, on teostusse minemas variant, mille puhul kotti lõigatakse vaid silmaaugud ja et see peast ära ei lendaks, tuleb kott ümber kaela paar tiiru teibiga kinni tõmmata. Kamandame Einari välja, et enne vihma lõppemist tööga valmis jõuda. Einar aga ei taha tulle. Kahtlustab, et vastu telki peksnud rabina vaibumine tähendab lumepilvede saabumist. Vihm jääb järele ja meie laagriplatsile hakkab läbi hõredate pilvede päike paistma. Kuumus ajab Einari telgist välja, aga uuest vihmamantlist jääb ta nüüd ilma. All orus sähvib veel välk, mis avaldab tatrapudru maitseomadustele tugeva elektrivälja ja bosonite vastasmõjus erakordselt kasulikku mõju.
Kokk ise muidugi arvab pudru suurepärase maitse olevat täiendavalt lisatud rasva süü, aga seda ei pea keegi tõsiseltvõetavaks jutuks, sest pudrul pole rasvamaikugi küljes. Peale sööki tekib Maila ja Einari vahel mittemõistmine traditsioonilise käte puhastamise meetodi rakendamisel. Meetod ise on ilmselt juba väga vana, olnud rakendusel erinevates kultuurides ning seetõttu omandanud palju erinevaid modifikatsioone. Umbes nagu jõuludelgi. Meetodi olemus on selles, et voolava vee puudumisel tõmmatakse määrdunud käed kaenla alt läbi. Midagi rasvast oli pudru sisse siiski sattunud, sest peale sööki jäi Einari õnnetult oma päikese käes läikivaid näppe silmitsema. Maila püüdis nõuga abiks olla, tuletades vana nippi meelde, kuid oli üllatunud kui Einari meelest pidi ta ka ise osalema. Einar jälle ei osanud üksi oma käsi kuhugi panna. Nii juhtuski, et kui teised asutasid end ülespoole jäävat, 2537 m kõrgusel asuvat Stellisee järve vaatama minema, pidi tema laagrisse jääma. Räpaste kätega kedagi kaasa ei võetud.
Esimese matkapäeva kohta avanevad üleval järve ääres tõeliselt kaunid vaated. Ilm on uuesti pilve tõmbunud, kuid üle järve kõrguv 4478 m kõrgune Matterhorn ja selle peegeldus järvel on tõeliselt muljetavaldavad. Postkaardipilte muidugi ei saa, sest kollasid ja punaseid lehti veel pole. On näha, kuidas mägi juhib tema tagant kerkivad pilved kõrvale, takistades neid üle harja meie poole orgu tungimast. Osa hägust suudab end mäe külge haakida ja päris puhas mäe siluett jääb meil järve peegelpinnalt nägemata. Järve äärde on turismiagentuur korraldanud mitu punast istepinki, millel jalga puhata. Võtame istet. Tavaliselt on esimesel päeval laagrist näha ainult kasevõsa ja teel sinna on võimalik nautida vaid rajal vedelevat hobusesitta. Tõsi küll, päris ilma ei saa ka siinsetel radadel, aga marmotid on ikka kordades väiksemad loomad kui hobused ja mööda jalgradu ei käi neist enamus.
Seni tasane järve pind lööb meiepoolses otsas värelema ja järve pinnal hakkavad tekkima keerised ning vees niisama hulpinud vetikad hakkavad organiseeritult ringiratast liikuma. Uurime nähtust lähemalt ja avastame järve põhjas toru, millest voolab täisristlõikega vett. Suuremat tähelepanu ei oska me siis veel toimuvale pöörata, aga põhjuse saame teada pool tundi hiljem. Jürka üritab mööda veealuseid kive väikesele saarele pääseda, jättes kaugemalt vaatajale mulje, et ta suudab mööda veepinda kõndida. Päris saareni ta siiski ei jõua, sest kivid saavad otsa ja ilma nendeta edasiminekuks on usk liiga nõrk. Hakkab puhuma külm tuul ning asutame end liikuma. Järve teises otsas saame aru, miks enne vesi lahti keerati. Sinna on kujundatud õhukeseseinaline ülevool, ning kui keegi järve vaatama tuleb, pannakse ka ülevool tööle. Veemöll pole küll võrreldav hommikul raudteesilla juures nähtuga, aga kuna seda kõike näidatakse tasuta, siis pole põhjust turismiagentuurile etteheiteid teha. Tagasi laagrisse läheme mööda teed ja võtame pildile kõik marmotid, kes vähegi on nõus poseerimiseks korraks oma asjatoimetused peatama.
Tagasi laagris olles asub kokanaat Liidi isikus taas täiskoormusel tööle. Ülesandeks on teha pajatäis kakaod, Einari soovituse kohaselt konditsioonis, mida sobiks stronniga rikastada ja teed. Sõna „stronn“ peale muutub Jürka nägu ühteaegu rõõmsaks ja kahtlevaks ning ta uurib, kas selle all mõtleb Einar ikka sedasama asja, mis temagi. Mõlemad on rõõmsad, et mõeldakse ühetemoodi. Kuniks vesi soeneb, kritiseerime ajaviiteks kokanaadi kuidagi lonkavat ja röötsakat kõnnakut, mis pealtvaatajatele esteetiliselt sugugi nauditav vaadata pole. Palume Liidil ikkagi saabastele kontsad alla tagasi kruvida, et oleks sama kena vaadata kui Zermatis. Liidi ei taha sellest midagi kuulda. Ta olevat kunagi proovinud ka kivide vahel graatsiliselt kontsadel ringi tipsida, aga tasakaal tikkunud kogu aeg kaduma. Eriti seljakotiga olevat raske olnud. Arvame põhjuseks olnud matkakeppide puudumise sellel ajal. Praegusel ajal peaks olema nende abil üsna hõlbus tasakaalu hoida. Meie fantaasiad lõpetab grupijuhi korraldus hakata keskenduma õhtu olulisele sündmusele. Kui jook valmis saab, tuleb Alaril rõõmus olla, et hommikul kakskümmend üks täis sai. Kindlasti oleks muidu leitud põhjus teda põhjamaade kombe kohaselt kakaojoomisel diskrimineerida. Liiatigi oli Einarile seekord kaasa antud nii väike kruus, et stronni serveerimiseks see ei kõlba, sest kruus saab enne tühjaks kui kogu grupp ringi peale saab. Kõik suuremad kruusid on juba telki viidud ja nii tuleb ebamugavus ära taluda. Enne telkidesse minekut avastame eneste jaoks sääsed. Enne ei ole neid tähelegi pannud, sest õhk on hõre ja sääsed ei suuda tiibadega nii kiiresti vehkida, et reetev pinin tekkiks. Nii hiilivad nad ligi hääletult ja kuna keegi ei märka, siis on neil vaba voli kõht täis süüa ja maksmata lahkuda. Korjame asjad kilekottidesse kokku ja veame telkide alla. Sööginõud koos stronni ja suhkruga jäävad kööki. Prügikoti vean ära telgi taha, et tuul seda laiali ei rapsiks ning panen suure kivi ka raskuseks peale. Säeme endid ära telki, kus magamisasemele jõudes Einar kiunatab ning kukub kontrollimatult külili. Õnneks ei jää keegi tõsisemalt ette. Nimelt olla täpselt põlve alla jäänud terav kivi ja nagu pikali heites selgub, on see vaid üks paljudest, mis peale vihma on telgi alla ilmunud. Meeleolu paraneb alles peale seda kui naabertelgis hakatakse lahendama perekond Vindi kadunud asjade probleemi. Inventariseerimine näitab, et kadunud on märg keep, mis enne magamaminekut on vaja kindlasti üles leida, mingi punane pesuese, hall sokk ja veel midagi, mille nimi meieni ei kostu, aga häälte tugevuse järgi otsustades on tegemist kõige olulisema kadunud asjaga.