Pakime asju, kaalume kotte ja valmistume soojalt riietuma. Kotid saame enam-vähem kaalu, eeldades et paar ülekilo ei tekita endiselt probleeme. Siin aga paneme natuke mööda, sest 1,9 ülekilo ei ole tõepoolest probleem, 2,0 aga juba on. Ja sellist ülekaalu näitab MeelisW kott. Sealsamas leti ees lüüakse kott laiali ja püütakse musta pesu ning muid pisemaid asju taskutesse toppides kaalu rahunema sundida. Kott läheb lennukile ja meie püüame turvaväravaid läbides sellele järgneda. Siin küll ei kaaluta kedagi, aga uuritakse niisama, mis taskutesse jäänud on. Ja Juhanile on eneselegi üllatuseks, et taskust ilmub välja kuulsusrikas kahvel koos lusikaga. See matk oli siis nende jaoks viimane. Kui lennuk vastu hommikut õhku tõusis ja ilm jätkuvalt selge püsis, tekkis lootus näha mägesid ülevalt. Vapramad pingutasid ja see tasus end ära. Tuttavatest kohtadest oli Bezengi sein ülevalt täiesti äratuntav ja ka Elbrus pakkus kauni vaatepildi. Peale nende nägemist polnud aga enam ühtegi põhjust silmi lahti hoida. Need avanesid taas põntsu peale, mida tegid lennuki rattad Riias maad puudutades.
Riias sattusime aga tolli küüsi. Võtsime lindilt kotid ja suundusime väljapääsu poole kui meid peatati ja uuriti, et mis meil kotis on. Teadaolevalt kellelgi midagi erilist ei oleks tohtinud olla ja seetõttu tundsime endid üsna kindlalt. Korduvatele küsimustele kotis sisu kohta vastasime korduvalt, et seal on alpinismivarustus ja vaatasime mõistmatul pilgul tülitajale otsa. Nähes, et midagi põnevat välja ei pressi, käratas vormirõivais tütarlaps, et talle on selge küll, et kotis on varustus, aga tema ei saa aru, miks me seda teiste inimeste moodi käruga ei transpordi, vaid seljas veame. Sellega asi piirdub ja meil lubatakse oma kotte siiski seljas tassida.
Pakime lennujaama vaba põrandapinda kasutades kotid taas nii ümber, et kõikidel oma trään kottidesse tagasi saab. Linna viiv buss on punnis täis ja rahvas tungleb esiukse juures piletisabas. Viskan oma koti tagant uksest teiste juurde ja poen üksi nõukogude inimese kombel teede tehes esiuksest bussi pileteid ostma. Juhi kõrval tunnevad kaks prantslast endid lahedalt ja neid kokku nügides mahun peale. Viimasel hetkel saan veel võmmu selga vanaproualt, kes ka ukse juures tungelnud seltskonnast oli suutnud end läbi murda ja nüüd minu kaudu prantslastele survet avaldama asus. Sellega oli reis komplekteeritud.
Bussijaamas saadame kotid pakihoidu ja kuna päev ei paista tulevat leebem eile Tbilisis kogetust, ruttan nurga taha pikki pükse lühikeste vastu vahetama. Sõbrad on aga selle aja jooksul teene osutanud ja ka minu koti pakiruumi ukseaugust sisse sokutanud. Küünitan veel üle leti teksasid laka alla pistma, näotu ka päev otsa määrdunud pükse mööda Riia linna lohistada.
Ja nüüd jälle sööma! Kella 12 kohta esmaspäeva hommikul saab laud igatahes kaetud kõiki rahuldavalt. Kalle suudab ettekandjalt välja kaubelda loa oma mobiil läbi kassaaparaadi laadima panna. Seda lõbu aga ei jätku kauaks, sest meid pahavara laadimises kahtlustama hakanud söögikoha manager tõmbab juhtme välja ja hädiselt piuksuv telefon tuuakse meile tagasi.
Kui arve ja üldise kassa kokku lööme, peab Eva minema latte tooma. Mahajäänutel läheb jutt peatselt valmiva matkafilmi taustamuusika valikule. Kuna tegemist on kolmeosalise matkaga, siis peab kindlasti olema ka kolm muusikat. Teise osa puhul jõuavad kõik kohalolijad kiiresti üksmeelele. Esimese ja kolmanda osa jätame lõpuks Kalle otsustada ja nagu hiljem nähtub, on ta nendes osades väga osavalt ära kasutanud kohalikku laulukultuuri ja vahepeal tundub tegemist olevat lausa muusikafilmiga.
Keset kogu seda ilusat esmaspäeva hommikupoolikut heliseb minu telefon ning nõudlik hääl uurib, et kus ma olen. Päris täpselt ei hakanud ma silme ees olevat kirjeldama ja lubasin, et homme tulen. Aga teadvusse jõudis, et puhkus sai just nüüd läbi.
Märkus:
Avaldatud enne Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse ilmumist Riigi Teatajas.