Plaan oli väljuda vara. Ikkagi kohmitseme niikaua, et päike hakkab liustikule peale paistma. 7.30 saame siiski minema ja järgneb tuim astumine. Korrigeerime nähtavat arvestades natuke legendi soovitust hoida vasakule ja marsime otse keskelt üles. Eksimist pole karta, peagi suunavad ettetulevad lõhed meid vasakule tagasi. Peagi oleme ähkides kurul, kus pakutakse külma õlut. Seekordseks kulminatsiooniks grupijuhil siis koti kergenemine terve õlle võrra. Otsin välja shokolaadi ja salaami, MeelisW toob basturmaa. Missugune kaunis päikesepaisteline hommikupoolik!
Võtame ära lätlaste eelmise aasta tuurikirja, kusjuures nemad olid eelmisel aastal võtnud ära 1998 aastast pärineva kirja.
Lippame kurult alla nii, et isegi pilt ununeb tegemata ja laskume joonelt silekaljude vahel oleva jääkose otsa. Kirjelduste järgi pidi paremal olema kergelt laskutav moreen. Esmapilgul ei haara silm küll mitte midagi muud peale jääkose ja sellest kahel pool laskuvate silekaljude.
Käin ühe soojaga luurel paremal silekaljude peal, kust ehk ühe köiega alla saaks, aga jaama tegemine on nutune. Lähen tagasi, sööme vaatame kaarti, unistame. Kaardil on selgelt näidatud, et rada läheb paremalt väikese kaljunuki pealt. Tegelikkuses on nukke mitu, mõni on päris suur. Vaatame ringi ja kohandame kaardi maastikuga, mille tulemusel hakatakse otsima lolli, kes käskis nii alla joosta. Peale lõunat vaatame veel korra kaarti ja hakkame taas kottidega mööda liustikku ülespoole liikuma. Jõudes kohta, kus konglomeraatnõlv juba tõustavaks muutub, ronime üles. Osa tõuseb ovraagist, osa selle kõrvalt rohusemalt nõlvalt. Üleval on ovraagist väljasaamisega tõsiseid raskusi ning kõrvalt tõusnud teevad natuke julgestust ja tõmbavad ovraagist järgemööda matkajaid välja. Nüüd on jõud otsas ja viskame kotid maha. Analüüs näitab, et enne- ja pealelõunasel kaardivaatamisel on ainult see vahe, et allaneelatud toit viib kogu vere ajust makku kaasa ja kuna erinevalt ennelõunast on pealelõunal jaksu väljasettinud mõtted teoks teha, siis nüüd olemegi siin. Aga seda analüüsi oli kahjuks võimalik teha alles nüüd, kus intensiivne hingeldamine oli aju hapnikuvarustuse elementaarsel tasemel taastanud. Kaardil märgitud raja jaoks olime ilmselgelt liiga kõrgel.
Jätkame MeelisW, Einari ja Juhaniga tuleviku uurimist ilma kottideta, liikudes mööda rohust nõlva tagasi jääkose poole, nüüd siis juba kaljunuki peale suundudes. On järsk, libe ja vastik. Asi tundub üha kahtlasem, sest 1B kurult laskumine ei tohiks mitte niisugusele maastikule viia. Kõrgemalt tehtud loodusvaatlused võimaldasid üldistamist ja näitasid, et moreen mida mööda sai laskuda – varasemates kirjeldustes “tehnicheskii krainii prost” – oli toetunud jääle. Kuna jää oli viimastel aastakümnetel väga intensiivselt sulanud, oli ka moreen alla varisenud. Alles jäi vaid silekalju. Kaugemal on näha Tviberi jõge kattev lumesild peaaegu samas kohas, kus paar aastat tagasi. Ainult et enne silda tundub laviin olevat ka nõlva järsemaks hööveldanud. Aga see kõik on veel kaugel ja ei valmista väga suurt muret.
Luure tulemusena kolime koos kottidega taas konglomeraatnõlvast alla. Pakun välja, et ilmselt tuleb ikka toimida Koomaklubilikult ja minna üle Bashilli tagasi Mestiasse. MeelisW poolseks tingimuseks on, et siis enam Mestia kurule ei läheks. Lohistame ennast siiski taas allapoole potentsiaalsesse laagripaika. Lähen Juhaniga lõuna ajal vaadatud kohta üle vaatama. MeelisW ja Einar panevad end seongusse ja lähevad jäämurrust laskumise võimalusi uurima. Jõuame Juhaniga arusaamisele, et saame alla küll ja puhastame isegi juba ühe suure kivi niipalju nõlvast välja, et saaks köie taha pidama panna. Einari ja MeelisW uurimisretke tulemus on negatiivne, jäämurrust läbi ei saa.
Kaevame liustiku telkide panemiseks tasaseks ja paneme laagri. Hakkab sadama, kuigi hõredamalt kui oleks võinud loota. Asi siiski õhtu edenedes paraneb ja varsti hakkab ka äike sähvima. Sobrades koos Einariga vihma käest pooleldi üles pandud telki visatud seljakottides, hakkame samal hetkel koos hingeldama. Meenutame seepeale Enokit, kellel asjade otsimine analoogses mugavusolukorras päädis tihtilugu samasuguse ohkega.
Kuna sajab, siis on Einar ja Eva jälle kokanaadis. Seekord on Einar see, kes kõike ja kõiki trotsides õues pottidega asjatab. Teised külitavad telgis ja nagu niisugustel puhkudel alati, jagavad ohtralt õpetussõnu. Korraga läheb telgi uks luku sirisedes lahti ja Einar uurib abivalmilt., kes pudruleent tahab. Kuna varasemalt on sõltumata toiduainetest, millest süüa tehti, olnud Einari kokanaadis toiduks törlönt, mis tähendas, et vett on saanud rohkem kui oleks vaja olnud, siis väike vaheldus vähemalt terminoloogilises osas oli väga mõnus kuulata. Kuna olen uksele kõige lähemal, haaran kiirelt kausi ja pistan ukse vahelt välja. Tagasi saan kausi, milles on sogane vedelik koos mõne sibulatükiga. Püüan aru saada, mis supp see on, aga ei tule sellega toime. Grupijuhi rahulolev kõhin telgi seina taga annab tunnistust sellest, et just hiljuti vabastas ta pudru liigveest ja peagi on lootust ka tummisemale kausitäiele. Peale mõningast lusikaga lobistamist viskan kausi õue tühjaks.
Õhtul antakse ainult raviteed, see mõjub varvastele väga hästi ja need lähevad kõigil soojaks. Eva küll algul puikleb vastu, ega kui tee joodud, on ta üliõnnelik, sest märjad sokid olla saabaste sees ära kuivanud.
Oleme jällegi kaotanud pool päeva ja juhuks kui me väga enam kuhugi ei jõua, siis püüame välja mõelda seni kõige muljetavaldavama seiga ja sümboolse tähendusega vaate. Selleks saab tegelikult sümbioos neist mõlemaist, ehk siis on selleks laskumine silekaljudelt kasutades pajuoksi. Arutelu tooni ilmestab vägagi grupijuhi määratlus hommikuse ärkamisaja kohta, mis ei pidavat olema mitte väga vara. Ainsana protesteerib niisuguse ebatäpsuses vastu Kalle. Aga no ei saa kuidagi täpsemalt määratleda, teeme ju Lekzõrri ringi esmaläbimist eestlaste poolt kaasaegsetes oludes ja ootamatusi võib veelgi ette tulla nii lühikeses kui pikas perspektiivis.