11.07.2010, pühapäev – Mitte mingil kuradima juhul!
Hoolimata mõõdutundetult soojast ilmast väljus seltskond Pärnu bussijaamas jalgu sirutama konservatiivses riietuses. Ehk siis kandes pikki teksaseid, ilmselt neidsamu, milledes nad jõulude aeg lund roogivad. Suve tähistamiseks oli Juhanil, MeelisW-l ja Kallel varba otsas pläta ja sandaali ristandid, mis pidid olema väga head jalanõud ees ootavaks tshillimiseks. Teades Ushguli küla tänavate olukorda, tundus valik vägagi intrigeeriv ja lasi fantaasia lendama.
Suvepealinnas kehtis endiselt eelmise linnavalitsuse poolt kehtestatud määrus nr. 27, “Riietumine Pärnu linnas”, mis nägi ette üle 25 °C õhutemperatuuri korral lühikese riietuse kandmise juhul kui viibitakse linna territooriumil kauem kui ühe tunni. Nõue ei kehtinud seega bussist väljunud transiitreisijatele, küll aga meile Oleviga, kes me ju tegelikult olime seal samasugused turistid, aga pidime bussile minekuks pikemalt Pärnus viibima. Tundsime endid soliidses seltskonnas ebamugavalt ja ihalesime mõtteis tõelisesse Euroopasse, kus niisuguste diskrimineerivate määruste vastuvõtmine kõne allagi ei tuleks.
Pagasiluugi avanedes läks silme ees tumesiniseks. Einari lähenemine käsipagasile oli saanud üldkasutatavaks ning nüüd oli enamus meie grupi käsipagasist mahutatud sinistesse Jyski “multiform” kandekottidesse. Ainult meie Oleviga eristusime oma väikeste seljakotikestega. Olevil oli see veel lastud eritellimusel Matrixis õmmelda, et oleks käsipagasi mõõduraamiga kompatiibel.
Juht avas pakiruumi luugi ja palus oma seljakotid peale vinnata. Kuivõrd kogu põrand oli kaetud ridiküli kategooriasse kuuluvate kotikestega, uurisin, et ega ma ehk midagi oma kotti neile peale visates ära ei lõhu. Juht minu muret ei jaganud, teatades vaid, et ega tema tea, mis neis kotikestes on.
Bussist viimasena välja lontsinud grupijuht vaatas uniste silmadega meile Oleviga otsa ja avaldas lootust, et meil on ikka piletite väljatrükid kaasas. Temal pidi küll ka olema, aga kott olla saanud bussi tagumise pakiruumi kõige tagumisse otsa ja selle kättesaamine olevat väga-väga raske. Kahjuks jõudsime mõlemad mõtlematult noogutada. Püüdsin küll kohe seljakotti vaadates teha nägu, et “oih, polegi”, aga sellest tingitud Einari näoilme muutus vaid väga lühikeseks hetkeks, misjärel hakkas ta minu poole sirutatud käel sõrmi ükshaaval kõverdama. Me ei jäänud selle tegevuse lõppu ootama ja kobisime bussi.
Bussisõidu ajal tikkus vappekülm peale kuna kliimaseade oli reguleeritud varakevadiseks. Pikapüksilised muidugi nautisid elu. Külm ja vuhisev tuul bussi esiosas tekitas masendust ja viis mõtted jällegi vaid meile Oleviga osaks saanud ebaõiglusest, mis seisnes selles, et ülejäänud grupp sai Tallinnast Pärnusse sõita ainult 9 krooni eest. Just nii palju erines Tallinn-Riia bussipileti hind Pärnu-Riia pileti hinnast. Reis ise möödus tavapäraselt, mis tähendas enamuse jaoks niisama lakkevahtimist, ainult Einar asus Läti piiri ületamise järel jälle Evale teeäärseid silte tõlkima, sest Eval oli eelmistest kordadest peaaegu kõik meelest läinud. Või polnud ta kuulanudki.
Kui siiani oli kõik läinud ülilibedalt, siis ca 30 km enne Riiat läks põnevaks. Bussi liikumiskiirus ei ületanud enam 30 km tunnis ja tekkisid üha pikemaks muutuvad peatused. Nii kaugele kui silm ulatus, paistis ees autode rivi. Esimesel võimalusel pööras juht aga kõrvalteele ning sellest suunast ei olnud meist keegi varem Riiga sisenenud. Hilinesime bussijaama pisut üle 10 minuti.
Riia bussijaamas kotte tirides sain oma selle matka esimese vigastuse. Kotti seljast maha visates takerdus koti külge kinnitatud matkakepi kõvasulamist ots minu reie epidermisesse ning langeva koti raskuse all kogunes kepi teraviku otsa märgatava läbimõõduga koepundar, millest turritasid välja karvad. Palliplatsilt oleks niisuguse lekkiva reiega kindlasti eemaldatud, Riia politsei jäi aga õnneks neutraalseks. Isegi kiirabisse ei teatatud.
Kotte lennujaama tirides kiitis Einar oma Redfoxi kotti. Olevat intelligentne disain, mis sobib igale kasutajale. Nimelt pidi olema nii, et kui koti lebamiskohas peaks hõõrdejõud mingi mägedes sageli esineva anomaalia tõttu nõrgenema ja kott seepeale gravitatsiooni mõjul mäest alla libisema hakkab, siis jääb kott terveks hoolimata sellest, et teatud kiirusest alates läbib kott vahemaid suurte hüpetega. Asi on nimelt selles, et koti projekteerijate poolt on välja arvutatud löökide tugevus, mille juures avaneb koti klapp ja osa asju hakkab välja pudenema, suunates osa kotile mõjuvast jõus asjade lennutrajektoori ja vältides nii koti purunemist. Kuidas see kõik pidi olema seotud lendamisega, me aru ei saanud.
Ladusime ennast trepi alla nurka ja asusime kaalu reguleerima. Käisin veel eraldi täpsustamas, kas karabiinid ja zumaar ikka on sobilik käsipagas. Pidid olema. Otsustasime kohe kontrollist läbi minna, lootes osa saada käimasolevast MM finaalmängust. Nii tatsasime oma talvevarustuses läbivalgustamisele, mis möödus eriliste vahejuhtumiteta. Vaid Kalle pidi pikalt selgitama, mis sorti valge pulber tal ikka Isostari purgis on. Olevit patsutati niisama keskmisest pikemalt. Kui valgustamisest läbi saime, uudistasime pikalt lindi otsas olevas pleksiklaasist konteineris sisalduvat. Sisu oli muljetavaldav ja karabiinid koos valge pulbriga tundus selle kõrval tühisus. Konteiner sisaldas näiteks suuri kääre, nuge ja tulemasinaid. Oli isegi üks väike püstol, mis ilmselt oli siiski ka tulemasin.
JYSK-i klubi kaapis kohe peale nurga taha jõudmist saapad jalast ja koukis oma “big blue bag” -ist välja tossud ja sandaalid. Saapad rändasid nende asemele, mõnel jäid veel paeladki üle ääre lehvima. Käsipagasi hoidmiseks kaasa võetud kompatiiblite seljakottidega seltskond vantsis matkasaabastes jalgu lohistades neile järele ja vähemalt osa neist kirus oma piiratust.
Maandusime vabal toolireal ja põrnitsesime seina, kus oleks pidanud olema suur televiisor. Peagi saabus meie kõrvale gruusia lastelaager ja asus spontaanselt imiteerima jalgpallistaadionil olevat melu. Isegi rivistusi korraldati ja hoiatusi anti. Ilma pallita polnud aga ikka see. Perspektiiv veeta selle käratseva kambaga öö lennukis tundus hirmutav. Siis me veel ei teadnud Riia lennujaama uutest turvaseadmetest, mis suudavad ka mõtteid lugeda ja need lennufirmadele edastada. Oleksime teadnud, oleksime mõtlemata jätnud.
Suures melus avastasime äkki, et Kalle on kadunud. MeelisW arvas, et ju ta ikka leidis kusagil teleka ja parajasti on käsil väga huvitav rünnak. Einar seda hüpoteesi ei toetanud väites, et ilmselt siiski telekat lennujaamas pole ja Kalle on sunnitud leppima millegi hoopis kehvemaga. Kalle Kiiranenilt meile saadetud sõnumist selgus, et mäng lõppes lisaajal löödud üheväravase eduseisuga. Konstateerisime, et ei jäänud millestki ilma ja hoopiski uudse kogemuse saamiseks olime just õigel ajal õiges kohas.
Väravate avanedes tormas selle poole kogu lastelaager ja tekitas passikontrolli leti ees sibeleva puntra, mida siis vastutavad täiskasvanud asusid lahti harutama ja lennukile toimetama. Seisime ja vaatasime toimuvat huviga. Kui meist esimesena leti ligi jõudnud Kallele pass tagasi ulatati ja ta väravatest läbi pimeduses paistva lennuki juurde suundus, hakkas tööle lennujaamatöötajate käsuliin. Käsk Kalle tagasi tuua, anti edasi teenistujalt teenistujale, kuni end puudutatuna tundnud vormirõivais näitsik Kallele järele tormas ja asus küünarnukist tirides teda tagasi suunama. Järgmine meie seltskonnast enam väravaid ei läbinud ja tal paluti kohe kõrvale astuda. Alles nüüd pöörasime tähelepanu samuti leti kõrvale seisma palutud morni näoga lätlasele ja kõvasti leti külge klammerdunud ülekeskealisele kõhetule rootslasele, kelle pingeline vestlus eemalt vaadates ei tundunud kuidagi meisse puutuvat. Olles nüüd juba ise lätlase kõrvale rivistatud, avanes meil võimalus osa saada ilmselt juba tükk aega kestnud argumenteeritud vestlusest. Argumendid olid seejuures veenvalt rootslase kasuks ning eriti veenvalt ja korduvalt kõlasid tema suust “its not akkspptebel” ja “nõu fakkking fffei”. Seda viimast kuuldus vestluse arenedes järjest sagedamini. Leti eest keeldus mees lahkumast väites, et ta ei saa peaaegu üldse käia, sest tal on “bääd leeg”. Ilmselt ei olnud haigejalgsus ka ta enese jaoks kuigi veenev ja seetõttu sättis mees vahetevahel oma jalga instinktiivselt veelgi kõveramaks. See aga ei avaldanud mitte mingit mõju, sest ja lett ulatus vennikesele peaaegu lõua alla ja lennujaama ametnikel polnud ilma kaitsva leti tagant välja tulemata mingit võimalus jala kõverust hinnata. Ja välja nad ei tulnud.
Kui lennukile viiva koridori uks sulgus, oli meile lisanud veel kolm grusiinlannat. Kogu korraldus oli äärmiselt elegantne. Meie väljavaliku põhjendusena esitati soov teatada meile halb uudis. Nimelt olevat meid äsja tabanud force major, mis seekord olevat ennast avaldanud väiksema lennuki saatmise kujul ja neil on meist väga kahju. Meie neid ei uskunud ja teatasime, et meil on kindlasti palju rohkem kahju, sest see tunne on siiras, kuid nende kahjutundmine on neil palga sees. Pärides aru selle kohta, kuidas me valituks osutusime, selgitati meile, et me kõik oleme nende jaoks “local passingers”. Vaatasime üllatunult meie seltskonna ainsale lätlasele otsa. Too ei kostnud midagi mõistes, et temal pole siin kindlasti millegi üle vaielda. Grusiini prouad jõudsid kiiresti oma uue päritoluriigi teadasaamise ära seedida ja asusid intensiivselt selgitusi saama. Nende peamine argument oli, et neil lõpeb 7 minuti pärast viisa ja seetõttu ei saa nemad mitte kuidagi moodi kohalikeks liigituda. Tundus, et mahajääva seltskonna valimisel osalenud erinevad teenistused polnud grusiinide osas üksteist päris hästi mõistnud, sest hoolimata grusiinide korduvatest vene ja inglisekeelsetest päringutest jätkus letiteenistujate elav lätikeelne arutelu. Isegi rootslane oli oma haige jala unustanud ja keerutas sellele toetudes kahele poole. Meie jätkasime isekeskis arutelu selle üle, kas ka näiteks itaallane liigituks Riias airbaltiku jaoks juba kohalikuks. Kuna kell oli hiline, siis tundsime endid tegelikult juba üsna kohalikena.
Tõenäosus oma seitsmese grupiga veel kuidagimoodi lennukile pressida, tundus eksootilisematest riikidest pärit mahajäänute proteste arvestades täiesti ebatõenäoline. Sama otsustas ka lätlane. Vantsisime tütarlapse järel, kelle vestile oli kollases kirjas “follow me” peale kirjutatud, tagasi hoone teisele korrusele ja jäime pika leti ette seisma. Kell oli ca 1.00 ja saal oli peaaegu tühi. Leti taga toimus intensiivne sehkendamine. Seisime ja sügasime endid kes kust. Tunded olid erinevad. Kallel oli tunne, et peaks ennast pesema, mina väljendasin üha intensiivsemaks muutuvat tunnet, mis ütles, et keegi on mulle külma õlle võlgu ja avaldasin lootust, et see tunne peatselt kaob. Grupijuht rõõmustas, et kõik kulgeb siiski plaanipäraselt ja traditsiooniline grupipilt Riia vabadussamba juures saab tehtud. Ja nagu meie rändseminari plaanis oli ette nähtud, pidi järgnema Läti ülikooli 90-ndale aastapäevale pühendatud pidulik aktus ja grupijuhi kõne.
Letitagused suunasid peatselt oma tähelepanu meile ja pakuti mitmeid huvitavaid võimalusi oma lähituleviku sisustamiseks. Oli võimalus lennata järgmisel päeval mitmes grupis ja eraldi. Oli võimalus külastada Kiievit ja jõuda hommeõhtusest lennust koguni 5 tundi varem Tbilisi kui vaid homme varahommikul teele asuksime. Otsustasime, et ei hakka gruppi ja varustust mööda Euroopat laiali jaotama. Küsisime garantiid, et homme õhtuni oodates ikka lennukile saame. Lubati, et kui homme jälle force major on, siis oleme meie kindlasti need, kes lennukile pääsevad. Saame vihjest aru ja plaanime homme helistada Kalle Kiiranenile, et soovitada tal oma aja otstarbekama kasutamise huvides alles teisipäeva õhtuks lennukile tulla.
Saime igaüks hotelli kaardi, sõiduvautseri taksosõiduks ja 5 latise rahakaardi toitumiseks. Loomulikult ei tundunud 5 latti päevaseks toitumiseks Riias piisav ja seda ütlesime ka leti taga sebijatele. Toidutalonge pidi homme juurde saama, tuli vaid küsima tulla.
Leppisime lubadustega ja suundusime trepi poole, et minna maja ette rohelist taksot ootama. Olev lohistas kindlameelselt oma kotti lifti suunas kui Einar karjatas, et kas sa Olev tahad veel öösel lifti kinni jääda või! Mees ja kott suutsid seepeale võpatades oma hoogsat sammu niipalju pidurdada ja kurssi muuta, et mahtusid parema küljega napilt seina riivates trepi käsipuude vahele, mis nad õigele teele juhatasid.
Istusime ukse ette maha ja jäime ootama. Väikeseid taksosid liikus, suuri mitte. Aga pidi tulema just suur ja roheline. Rongiga reisimine on ikka palju kindlam viis edasi saada, alati saab ühe vaguni juurde panna. Istusime oma kottide otsas ja olime kõik nõus Kalle tähelepanekuga – sellist asja pole veel varem juhtunud, puhkuse ajal on ikka kõik nii teistmoodi.
Kui tüdimus juba peale hakkas tulema, läks Kalle sisse tagasi asja uurima ja tuli tagasi teadmisega, et tuleb minna edasi kuhugi nurga taha. Samal hetkel saabus meie juurde airbaltiku kirjade ja piisava suurusega takso, mille juht väitis, et meie poolt oodatud masinad on reisi juba lõpetanud ja ainus võimalus siit minema saada on sõita temaga. Meile letist antud A4 paberist, kus viimase tunni sündmused kirjas, ei tahtnud ta midagi teada. Meie jälle teatasime, et sõitma oleme nõus, aga maksma mitte. Juht sellele väga tähelepanu ei pööranud ja nii ladusime asjad peale. Alles sõitma hakates heitis ta pilgu paberile ja arvas, et see küll tema jaoks ei sobi, sest misiganes kiri on pealt puudu. Me jäime oma varasemate ütluste juurde ja 10 minutilise sõneledes kulgenud sõidu jooksul meie ja telefoniga läksid hääletoonid autos juba nii teravaks, et bussijuht palus enda peale mitte karjuda. Ja lubas meid A4 eest siiski ära viia.
Hotellis saime enestele eraldi kambrid ja leppisime hommikuse kokkusaamise aja. Kontrollisime, kas hotelliteenistujad on ka teadlikud, et airbaltik lubas meil asjad kuni õhtuni hotelli hoiuruumi jätta ja et hotelliteenistujad peavad meile õhtuseks lennujaama sõiduks ka takso organiseerima. Kõigest oldi teadlikud.
Teadmata, kas mõtteid lugeda oskavad turvaseadmed juba on siia hotelli jõudnud ja riskides veeta vähemalt osa järeljäänud ööst liftis, otsustasid kõrgematele korrustele paigutatud ennast lifti pressida. Madalamate korruste tubadesse paigutatud, mina nende hulgas, vantsisime trepist üles.
Avasin kaardiga ukse. Pimeda toa uksest sisse astudes keerasin ennast ukseaugus lülitit otsides ja lõin seljakotiga millegi vastu, mille peale see asi kolisema hakkas. Keskendusin kolinale ja lõin ennast hooga teistpidi pöörates seljakotiga ukse kinni. Kuulsin, kuidas see kindlalt lukustus. Oli kottpime. Seisin toas ja hoidsin käes kolisenud asja, mille olin suutnud siiski kinni püüda. Uksekaardi asemel oli mul nüüd käes palju suurem tahvli moodi asi. Asetasin selle kaugemale ja püüdsin seinalt lüliteid kobada, kuid nende plõksutamine ei teinud tuba valgemaks. Lootusrikkalt vajutasin linki. Õnneks uks avanes ja taas langes tuppa valgus. Panin koti koridori ja asusin asja uurima. Toppisin lõpuks põrandalt leitud kaardi ukse kõrval seinas asuvasse prakku ning seepeale läksid kõik tuled põlema. Kinnipüütud asi põrandal, mis osutus ilmselgelt valesti paigutatud ja ilmselgelt liialt kergeks (Rekordile oleks võinud täiesti rahulikult seljakotiga virutada) telekaks, lülitus samuti sisse ja hakkas näitama kusagil parasjagu käimasolevat veeuputust.
Asusin ust uurima. Nupule vajutades jooksis keel välja küll. Lükkasin ukse taas plõksuga kinni ja katsusin linki. Uks avanes taas. Ja nii mitu korda järjest. Turvalisus, taipasin lõpuks.