Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikuks oli hakanud ka põrandal asuvatele magamiskohtadele veidi peale tilkuma ja nii ma ronisingi esimesena majakesest välja umbes kella kaheksa paiku. Pisitasa sai üles tehtud lõke ja hakatud süüa valmistama. Kiiret sellega ei olnud, sest puhkepäeval magasid kõik kangekaelselt nii kaua kui tahtsid ja enamgi veel. Ennelõunaks sai siiski rahvas majast välja, söödud, joodud, pestud jne.
Suundusime ekskursioonile mööda Šumaki allikate lähikonda. Allikaid on seal mitmeid erinevaid, neile on pandud ka numbrid ja vist ka nimed, kuid vanu burjaadi nimesid tänapäeval ei mäleta keegi. Põhilised atraktsioonid on jõe vasakkaldal olev „vannimaja“ koos veidi allpool oleva ravimuda basseiniga ja paremkaldal olev radooniallika kõrval olev suplusmajake. Loomulikult on huviväärsuseks see, mille inimkäed on sinna loonud aastakümnete jooksul. Lugematul arvul nikerdatud kujukesi ja plaate tänuavaldusega Šumakile. Kujukesed paiknevad kõikvõimalikes kohtades laiali, neid on paigutatud allikatest väljuvatele ojakestele vesirataste energial koogutavate, pöörlevate ja liikuvate atraktsioonidena. Neid on lihtsalt välja puust välja voolitud puuslikena, kui ka altarikujuliste konstruktsioonidena. Paljudesse kohtadesse on jäetud annetused müntide, paberrahade ja muu kujul. Osad annetused kvalifitseerusid meie arvates küll kõige ehedama vana rämpsu sildi alla, kuid jäägu see annetajate südametunnistusele. Paljude puude külge on jäetud riideribasid lehvima. Kogu „asula“ paikneb vasaku ja parempoolse haru ühinemiskohas ja üle jõeharude viivad täiesti korralikud sillakesed. Inimesi on kohapeal palju, neid elab nii majakestes, mida on kokku kolmekümne kanti, kui ka telkides. Majakestes elamine kujuneb sõbralikul põhimõttel „kes ees, see mees“ ja kuna nad otseselt kellelegi ei kuulu, siis nendes elamine on tasuta. Erandiks on vaid kaupluse juures paiknevad majakesed, kuhu paigutatakse helikopteriga veetavaid kommertsturiste.
Inimesed on „asulas“ sõbralikud, paljud on sinna tulnud mitmeks nädalaks elama ja neile tundus pisut arusaamatu, et miks me oleme seal ainult ühe päeva, kui sinna tulek on nii pikk ja raske. Selgituse peale, et me peame oma sportliku marsruudi läbima, noogutati siiski mõistvalt.
Peale ringkäiku otsustasime, et läheme ja proovime ära ka peamise turismiatraktsiooni piirkonnas – radoonivanni. Imekombel ei olnud sel hetkel, kui meie sinna jõudsime, seal muidu pidevalt olevat saba ja me pääsesime peaaegu kohe leigesse vette suplema. Supelmajakese paikneb liivakell, sest kuulu järgi ei tohi vees olla kauem kui kümme minutit korraga. Meie otsustasime, et las kümne minuti kaupa käivad need, kes siin nädalate kaupa elutsevad ja keerasime liivakella veel teistki korda ümber. Lebotamise ajal köitsid meie tähelepanu aga vees ringi liikuvad kaanilaadsed ussikesed ja kolmandaks ajaks ei soovinud sinna jääda enam keegi. Otse allikast tulev vesi on üsna soe, kuid mitte kuum, ja mõrusoolaka maitsega, allikas ja sealt voolav oja on kaetud rohelise vetikavaibaga.
Saunas käimise graafik reguleerub sauna ukse kõrval oleva lehekese kaudu, kuhu soovijad omale aja broneerivad. Et samal päeval olid kõik ajad kuni kella 12-ni juba kinni pandud, siis me arvasime, et seekord jätame sauna vahele, kuid tagasi oma majakese juures olles arutasime asja edasi ja leidsime, et ega südaööl sauna minek ka veel väga hiline ole ja Pille läks aega lehekesele kirja panema. Lõõpisime, et pangu kinni aeg kuni öösel kella kolmeni, kuid kuna tundus uskumatu, et leidub nii hiliseid saunaskäijaid, pani ta kirja aja kuni kella kaheni.
Sauna juurde minnes aga selgus, et meie lõõp oli osutunud karmiks tõeks ja aja kella kahest kuni viieni öösel oli kirja pannud Kiievist pärit grupp. Samuti purunes meie lootus südaööl allikamajja suplema minna, sest seal oli vähemalt kolmveerandtunnine järjekord – ja seda kõike südaööl.
Nii ei olnudki meil saunas väga pikka aega vedeleda. Saun on ise ruumikas, kogu meie kamp mahtus lahedalt lavale ära, pesuruum oli veelgi suurem ja väga kitsas ei olnud ka riietusruumis.
Pille: Budistlikel jumalatel ei ole ilmselt midagi selle vastu, kui neile tänutäheks jätta vana hambahari, poolik odekolonnipudel või kellarihm.
Õnne ja tervist võib tuua ka pisike, mudane, radioaktiivne ja kaane täis lomp, peaasi kui sellesse usud. Mina, näe, ei uskunud ja sain hoopis peavalu.
Kui mägedes kohatud meessoost hallipäine lätlane tundub jutu järgi normaalne mees olevat, siis on hea teada, et üksi vestluse põhjal ei tasu järeldusi teha. Oodake kuni näete seda vanemapoolset meesterahvast stringides päevitamas ja tehke siis oma järeldused.
See, et kusagil on pood, ei tähenda veel, et seal õlut müüakse.
Meelis: Hommik leidis grupijuhi kössitamas põrandal külma ahju eest. Talle seltsiks oli kolinud ka samas lavatsinurgas magama heitnud Eva, kes hommikupoole ööd, siis juba põrandal olles, sooritas Einari suunas vasaksirge. Kas tehtu või tegemata jäetu eest ei tahtnud kumbki kommenteerida. Igatahes sai puhkepäeva algust tähistav laagrilõke juba 8.00 Einari poolt tule otsa. Einari magamiskott oli ahjusuust sisse topitud ja kuivas seal. Korstna olemasolust tingitud tõmme pidi paremini kuivatama. Õhtul laialipillutud toidupakke üle vaadates, selgusid kohalike hiirte maitse eelistused. Saab kindlalt väita, et kui on võimalik valida juustu ja šokolaadi vahel, siis valib hiir alati viimase.
Peale hommikusööki oli meeldiv uuesti koikule visata ja konstateerida toimuva sarnasust piilupart Donaldi raamatus kirjeldatuga, kus grupijuhil lasus kohustus grupi liikmeid lõbustada. Ka nüüd võttis Einar asja täie tõsidusega. Ta võttis oma vettinud saapad, kallas vee välja ja riputas need ahjuukse kohale lae alla kuivama ise ennustades, et ilmselt hakkavad nad ette jääma. Siinkohal kasutatud mõistet “lae alla” tuleb võtta tinglikuna, sest onni keskel mahtus täpselt püsti seisma, pisut kõrval enam mitte. Esimene lõbus etteaste saabus vahetult peale seda, kui Einar end magamiskotti ahjust välja võttes püsti ajas. Järgmine etteaste kaasnes esimeste puude ahjupanekuga. Pärast võisid ka kõik teised oma saapad onni laetalade külge siduda ja üksteist lõbustada. Ainult Karin kurtis, et tema meelest mingi asi onnis haiseb.
Kui osa suitsu juba korstna kaudu onnist välja minema hakkas, siis alustasime ringreisi kuulsatel Šumaki allikatel. Tibas vihma. Lähimas mudatiigis suplev rõõmsameelne habemik kutsus meidki ennast ravima. Pidasime ennast edasiminekuks piisavalt terveteks. Jõe mõlemal kaldal paiknevad allikad olid ääristatud tänuks jäetud asjadega. Org oli inimesi täis. Paremal kaldal paikneva peaallika kohale oli ehitatud supelmaja ning suplejatest ei paistnud puudust tulevat. Lisaks palkonnidele ja telkidele oli alustatud puitkarkassil kipsplaadist majakeste ehitamist. Kogu ehituseks vajalik kraam ja majakeste elanikud veeti kohale helikopteriga, samuti valveks vajalik Omon. Majakeste juures oli avatud pood, millest võis osta isegi DVD plaate. Kuna õlut ei müüdud, siis kauplesime peamiselt kondenspiima ja lõhekonservidega ja ostsime juurde vajaliku hulga šokolaadi, sest kõigi kogemus ütles, et hea šokolaad on parem kui halb seks.
Pealelõunal läksime otsusekindlalt tagasi supelmaja juurde, olles täis tahtmist ennast siiski radoonivees pisut ravida. Tahtmine ennast pesta puudus ainult Karinil, kes arvas parimaks magada. Supelmaja oli vaba! Majakeses olev juhend õpetas vees olema ainult 10 minutit. Ka liivakell oli juurde pandud. Kuna ravi tundus meeldiv, siis peale liivakella esmakordset tühjaksjooksmist pöörasime ta uuesti ümber ja jätkasime. See ilmselt oli lubamatu, sest peatselt ilmusid vette mingid ussikesed või kaanikesed, kelle liigi üle me järgmise liivakellatäie aega targutasime. Basseini serva oli keegi ettenägelik riputanud sõela, millega oli hea neid kaanikesi basseinis taga ajada ja välja tõsta. Kolmandat korda me kella ei pööranud, sest läbi seinte oli kuulda, kuidas majakese ümbrus sumises nagu mesitaru. Tagasi onni jõudes oli see kenasti soojaks läinud ja kõik kuivama riputatud asjad olid andnud oma osa onni õhustikku. Äratatud Karin jätkas järjekindlat väitmist, et miski onnis haiseb. Igaks juhuks läks Karin ka lähima ojakese äärde pesema. Tuulutasime onni ja teadvustasime grupijuhile veel ühe tema funktsiooni: grupi hügieeni eest hoolitsemise, mis esmase meetmena tähendab lihtviisil nuusutamist.
Õhtusöögi ajaks oli liigne radooniannus oma töö teinud. Pašal valutas pea, Ilmar kallas keeva vee omale jala peale, Arne keeras spagetikausi ümber ja ka teistel ei pidanud käed asju kinni. Õhtuhämaruse saabudes hakkasid rohekaskollase võbeleva joonega välja joonistuma meie katmata kehaosade kontuurid, mis lõpuks lõid üle kogu pinna helendama. Õhtusöögi lõppedes läks Paša saunaaega kirja panema ning teised asusid saunapuid ette valmistama. Kell 20.00 alustasime passiivset puhkamist onnis, et 24.00 sauna minna. Kõige tõsisema laengu energiat oli päevases supluses ilmselt saanud Einar ja Paša. Nende puhkus lavatsil oli aktiivne. Rappuvast lavatsist hoolimata suutsin mitu korda magama jääda. Peale tüki aja möödumist uurisin naabervähkrejatelt kella. Täpset vastust ma ei saanud, aga Karin arvas väga pessimistlikult, et ilmselt peame ikka veel magama. Mõne aja pärast ei suutnud Einar enam väherda ja läks välja tuld tegema. Peatselt kostuma hakkav jutukõmin ajas teisedki välja. Külaline lõkke ääres oli juba pikka aega Šumaki allikatel puhkamas käiv Habarovski ülikooli õppejõud, kelle juttu kohalikest oludest oli kosutav kuulata.