Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Teele asusime hommikul poole kümne paiku, ületasime Šumaki jõed ja asusime mööda jõe paremkaldal olevat rada liikuma allavoolu. Rada on väga käidav, liikuda seda mööda on väga hea. Enne paremalt tulevat Perevalnaja jõge valisime kõrvale mineva õrna raja, mida mööda lootsime lõigata ja oma teepikkust lühendada. Ehkki rada peagi hajus ja edasi minna tuli meil mõnedsajad meetrid mööda hõredat metsaalust, oli meie plaan siiski edukas ja meil õnnestus kümneid meetreid kõrgusekadu vältida. Perevalnaja jõgi voolab oma suudme lähedal alla suhteliselt järsus ripporus, seal on palju kenasid veekaskaade. Umbes poolteist tundi peale Šumaki orust lahkumist avanes vaade paremale jääva kauni kose suunas, mille kõrgus on u.40-60m. Seal tegime ka lõunapeatuse. Sealt ülespoole jääv jõeosa voolab jällegi kanjonis, rada paikneb kõrgel jõe kohal, vasakkaldal. Tõus on suhteliselt raske, kohati tuleb ületada suurt moreeni, mis õnneks on paigaloleva iseloomuga.
Peale lõunat hakkas ilm vähehaaval kehvemaks muutuma kuni poole kolme paiku paistis altpoolt meie suunas lähenev hoovihm. Leidsime endale tiheda seedermänni, mille all me saatsime kuivalt mööda ligi pool tundi ja kui vihm oli üle jäänud, siis jätkasime oma teekonda. Seedri vihmapidavus pani meid igatahes imestama.
Mõne aja pärast oli vihm täiesti üle jäänud ja ühe järjekordse oja ületamisel juhtus see mis alati juhtub – Karin pildistas järjest oja läbijaid, kuid minu ajaks pani aparaadi juba ära.
Mina aga pakkusin pealtvaatajaile suurt meelelahutust sellega, et kivi, millele astusin, veeres jala alt ära ja nii ma siis osutusin jõekeses pikali olevaks täies elusuuruses. Seda rõõmu ma muidugi ei hakanud Karinile pikalt pakkuma, et ta saaks mu jões „puhkamist“ pildistada ja ronisin kähku kaldale. „Puhkus“ jões oli osutunud pisut traumeerivaks, paremal käsivarrel oli suur marrastus ja kiirelt hakkas kerkima paistetus. Järgnevatel päevadel muutus päevitus sellel kohal pruunikas-siniseks üsna suurel alal. Paistetuse kohta ütlesid sõbralikud matkakaaslased, et tegu on minu ainukese nähtava lihasega.
Umbes kella viie paiku jõudsime Perevalnaja jõe ülemjooksul paikneva järvekese äärde ja jäime seal laagrisse. Tublimad meist käisid ka ujumas, need kes nii tublid ei olnud, vaatasid seda paksude vattidega seljas pealt. Järvekesed paiknevad metsapiirist kümmekond minutit edasi. Ööbida ja lõket teha on mugavam viimaste puude juures, seal on ka tuulevaiksem. Tõsi, viimaste puude juurest on veeni minna päris kaugele, kuid tõenäoliselt saab vett ka telkimiskohtade kõrval olevalt märgalalt. Kuna gaasi oli meil üleliiagi palju, siis otsustasime minna ööbima esimese järve äärde alpiaasale, sealseid vaateid nautima.
Peale õhtusööki läksime lähedalasuvatele kaljudele tegema köieõppuseid, kuna köietöö oli meil endiselt nõrgaks kohaks ja eesoleval kurul oli kirjelduste järgi ka lõik, kust osad grupid laskusid köie abil. Et õppused oleksid nö. täie eest, siis tegime laskumise köit mööda seljakottidega. Igaüks sai laskumise teha läbi mitu korda ja arvamus oli, et kotiga õppused on hoopis teine asi kui ilma kotita ja et just sellised õppused on väga kasulikud ja vajalikud.
Ööbimine oli nagu alati, külje alla oli mulle ikka suured kivid sügavale maa sisse maetud, mille teravad nukid olid ka läbi mati liigagi hästi tunda. Selline telgikoha valik tundus eriline tüdrukute spetsialiteet olema 😉
Pille: Kui kukkuda külili jõkke, saad vägeva muskli.
Ära usalda oma kuivi jalanõusid teise mehe kotti, anna talle kanda midagi mittemärguvat ja rasket.
See, et matkaja ujumas käib, ei tähenda, et ilm on ilus ja vesi soe, vaid näitab, et matkaja on nii räpaseks muutunud, et sügamine ja kratsimine enam ei aita.
Karin ei ole vist kristlane. Kui Karin köieõppuste ajal põse vastu kaljut ära kriipis, soovitas Einar tal teise põse ette keerata. Selle asemel, et hea nõu eest tänada, kasutas Karin hoopis rahvalikku väljendit.
Meelis: Päeva alustasime 00.00 saunaga. Peale meid ennast saunajärjekorda pannud Kiievi grupp oli väga pettunud kui me nende lootusrikka küsimuse peale, et ega me ometi ei plaani kella kaheni saunas olla teatasime, et loomulikult me teeme seda.
Einar ja Karin üritasid veel kord supelmaja allikasse minna, kuid kuna sissepääs eeldas vähemalt pooletunnist ootamist, siis nad loobusid. Kahjuks olid saunaajaks ka kõik varem allikas käinud hiilgamise lõpetanud ja jões tuli käia pealampidega. Küll peale sauna maitsesid saira, heeringas, kondenspiim ja õlu hästi! See oli viimane õlu.
Pisut magatud, alustas Einar jälle hiirejahti. Hiir sai küll korduvalt seljakotti püütud, aga kuna kaugele seda öösel viia ei viitsitud, siis jagus lõbu pikaks ajaks.
Hommikune asjadepakkimine tõi leevenduse ka Karinile, kes juba mitmendat päeva ärgates kurtis mingi kummalise haisu üle onnis. Lisaks tema meelest ebameeldivalt lõhnavast onnist lahkumisele oli tal hea meel juba saabumisest saadik kadunud olnud matkasokkide leidmise üle, mis ilmusid välja tema peatsist magamismati alt.
Lehvitasime hüvastijätuks kahele burundukile, kes ilmselt olid ära söönud meie ümberläinud spagetid koos varem niiskust saanud ja käärima läinud kuivikutega ning väänlesid nüüd kõhuvalu kannatades põõsaste all ja asusime 10.30 väga laisalt liikudes teele.
Lõunaajal hakkas sadama ja ronisime kõik rõõmuga suure seedermänni alla varju. Grupi lõbustamiseks andis Einar detailse ülevaate kunagisest vaidlusest Toivoga, kus üks väitis, et mingit tüüpi särk on nii pikk, et ka genitaalide kõige alumine oas jääb särgisaba sisse ning teine oponeeris. Olevat jäänudki lahtiseks. Kuna selgus, et Einaril on see särk kaasas, siis küsisime, et kas ta ei tahaks asjasse selgust tuua. Einar oli lahkesti nõus, esitas vaid täpsustava küsimuse selle kohta, kas see peaks kohe tehtud saama või soovitakse seda teada saada hiljem. Kõik nõustusid Ilmari arvamusega, et kuna vihma sajab ja me nagunii puu varjus istume, siis võiks selle kohe ära teha. Einar pingutas kirka tugevamini seljakoti külge, kohendas prille ja süvenes seejärel veelkord kirka kinnitamisse.
Vihma lõppedes ei olnud suur osa allasadanud veest paraku jõudnud maapinnani, vaid oli mitmesugustest puuliikidest moodustuva võsa lehtedele pidama jäänud. Ühe kaljunuka juures oli väga kena kosk. Kose alt jätkus oja vool ca 1.3 m laiuses ja 0.3 m sügavuses sängis. Oja asusime ületama nii nagu õpikutes kirjas: ületamiseks tuleb valida kitsas, madal ja aeglase vooluga koht. Niisuguse koha leidsime kiiresti. Osa meist olid juba jõudnud kotid maha visata ja alustanud kose nautimist kui kostis sulpsatus ja seejärel ei pakkunud kosk enam kellelegi huvi. Ojas lebas grupijuht, pea ühel ja jalad teisel kaldal tõkestades jõe voolu. Jõgi muidugi kogus ennast kiiresti ning asus voolama üle takistuse. Mõne aja pärast jätkus jõe vool jälle normaalsel režiimil ning riideid väänates jutustas grupijuht loo veerevast kivist. Ainsana ei huvitanud jutustus Karinit, kes oli tegev vee väljavalamisega oma tossudest, mida Einar abivalmilt oma seljakoti laka all oli kandnud.
Pärastlõuna kippus soojaks ning järjekordse puhkepeatuse ajal tirisin oma pükste küljelukud üsna kõrgele lahti. Sellega aga teenisin ära grupijuhi märkuse, mille ta esitas küsimuse “Mis porno see on?” vormis. Juba pikka aega liikumatult lebanud Karini, Paša ja Eva pead kerkisid momentaalselt. Tõmbasin lukud kinni, puhkepaus oli läbi. Kuni järgmise korrani.
Järgmisel korral tormas Paša Vetrennõi oru järvede äärde laagriluuret tegema ja teised lebasid niisama päikese käes. Lebada tuli kaua. Lõpuks saabunud Paša asus meid veenma, et seal on väga kenad laagripaigad. Teepeal selgus ka pika äraoleku põhjus – oma veenmisoskuses kahelnud Paša oli järves ujumas käinud juhuks kui me äkki ei oleks viitsinud järvede äärde minna. Solvunud Ilmar teatas, et kui tema Meelisega kondenspiima jooma hakkab, siis ta ka Pašat ei kutsu. Läksime kolmekesi ujuma. Oru nimi Vetrennõi oli põhjendatud. Einar otsis välja oma lambavillase tutimütsi ja Paša unistas tükk aega liibuvast burundukinahksest kasukast. Otsisime Kariniga väga sileda ja pehme telgiaseme, pealelõunal tegime köieõppust ning õhtupoolikul nautisime äikest ja stronni.
Magama heitmise ajaks oli telgi alla veerenud suur ja terav kivi. Kahjuks ei olnud tal hoogu niipalju jätkunud, et telgi alt päris läbi veerada ning ta oli pidama jäänud Einari poolse telgiserva alla. Kuna vihma sadas, siis telki ümber tõsta ei tahtnud keegi. Viimases hädas tõstsime telgi sisu serva kõrgemale ja Einar korraldas kirka abil kivinuki kallal tõelise tulevärgi, mille kõrval õues sähviv keskmine äike ei paistnud väljagi. Paraku tuli enamus sädelevast materjalist lahti kirka küljest. Lasime telgiääre uuesti alla. Einari pikaliheitmisel oli kuulda tasane kolksatus. Kuna äike oli meid varakult telki sundinud, siis oli meil Einariga võimalik pikalt kaalutleda Karini ja Paša mõttemaailma skaalal, mille ühes otsas on realism ja teises otsas optimism. Leidsime, et Karin kaldub tugevalt optimismi, Paša seevastu on pigem realist. Meie seisukoht tundus ühtivat ka Toivo seisukohaga. Kaalutletavad ei vaielnud vastu.