Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikul oli suurepärane ilm. Minek oli samalaadne eilse päevaga, NarõnGoli jõgi voolab samasuguses kitsas sälkorus ja kanjonites nagu eelmisel päeval oli olnud JamanGoli jõgi. Samamoodi läbisime jõge rutiinselt ühelt kaldalt teisele ja tagasi. Ohtlikumates kohtades tuli veidi vaadata, kuidas me läbi saame, ette tuli ka üksikuid libastumisi kiires veevoolus, kuid kõik läks siiski õnnelikult. Et veeseis oli ööga vähenenud, siis maksimaalselt oli vett üle põlve, poole reieni. Õnneks ei olnud sellistes kohtades vool nii kiire, et oleks sundinud tarvitusele võtma nöörjulgestust ja teisi ohutustehnika abinõusid. Suure veeseisuga on nii NarõnGol kui ka JamanGol väga tõsised veetakistused. Veidi enne NarõnGoli suuet, kui Šumaki org hakkas juba veidi laiemalt paistma, pöörasime paremale, et lõigata suudmealas olevat nurka. Rada, mis algul oli üsna kindel, hajus peagi kergelt rabastunud metsas ja edasi liikusime nö.tunde järgi. Šumaki jõe vasakule kaldale jõudes leidsime raja taas üles ja tegime jõe ääres ka lõunapausi.
Aruannetes soovitatakse läbida Šumaki jõgi ja liikuda mööda paremat kallast. Et olime omale juba kuivad riided selga ja jalga ajanud, ei tundunud see meile väga ahvatlevana ja jätkasime oma teekonda jõu vasakul kaldal. Ilmselt ei talitanud me väga valesti, sest rada oli enamasti jõekaldal täiesti olemas, kohati tuli küll liikuda mööda jõesängi, kus parajasti vett ei olnud, mõnes kohas, kus varingud olid jõekallast lõhkunud, tuli aga tõusta mõningast maad ülespoole.
Šumaki allikate äärsesse „asulasse“ jõudsime veidi enne kella nelja. Esimene maja, millest möödusime oli ilmselt nö. Administratiivkeskus, sest selle juures lehvis vene föderatsiooni trikoloor, kuid meie vastu ei tundnud seal keegi erilist huvi ja nii me edasi sammusime. Peatuma jäime Šumaki vasakkalda keskse atraktsiooni juures, mis on piiratud aiakesega ja kannab nime „Vanna“. Pisikese arupidamise järgi suundusime Meelise ja Arnega Šumaki kose juurde maha jäänud asjade juurde. Tüdrukutele ja Ilmarile sai ülesandeks tehtud leida meile öömaja võimaluse korral mõnes majakeses ja kui see ei õnnestu, siis kenas telkimiskohas.
Kui olime viimastest majadest möödunud mõnisada meetrit, tegime väikese joogipeatuse ja suureks imestuseks astusid mõne hetke pärast meie tüdrukud meie juurde. Et sealkohas siiski öömaja enam leida ei õnnestunud, siis läksid meie teed peagi lahku, tüdrukud suundusid tagasi allavoolu, meie jätkasime oma teed ülespoole.
Algul oli rada väga hea ja kindel, kuid esimese jõehargnemise juures, kus Šumaki jõkke suubub üks mitmest „vasaku Šumaki“ nime kandvast lisajõest korralik rada ka meie jaoks lõppes. Arne läks sellest jõest saabastega otse läbi, meie Meelisega ei tahtnud aga saapaid märjaks teha, algul otsisime tükk aega kivide kaudu läbipääsu, hiljem aga võtsime jalad paljaks ja läbisime jõe paljajalu. Edaspidi oli raja leidmine problemaatiline ja vahepal tekkis meil kahtlus, et kas me oleme üldse õige jõe kaldal, kuna ka vastaskaldal ei paistnud rada olema. Et vahepeal siiski oli hobusejälgi näha, siis läksime edasi, kuni Ida-Sajaanidele iseloomulikult rada hajus. Püüdsime rada leida ülevaltpoolt, kuid peale kitsede ja karude ei olnud sinna keegi radasid tallanud. Seega laskusime mööda ühte kuiva ja väga järsku ojasängi alla jõe juurde, kus taas leidsime ratsanike jäljed, läksime mööda neid edasi, kuni tee kanjoniga lihtsalt otsa lõppes. Hobusemehed olid selles kohas jõest läbi läinud, meie jaoks aga oli vool liialt tõsine ja sügav. Olime sunnitud sadakond meetrit tagasi minema ja kui meie arvates oli koht läbimiseks vähegi sobiv, siis me seda kolmekesi seinana läbida ka üritasime. Üritus möödus meie jaoks õnnelikult, kuid vool oli nii tugev, et üksiku mehe oleks vool täie kindlusega minema viinud.
Jõe paremal kaldal leidsime kohe raja, valasime vee saabastest välja ja edasine kuni asjade peidukohani oli juba „tagajalgade töö“. Asjade ülesleidmine väga suuri raskusi ei valmistanud, ehkki me üritasime veidi enne raja pealt ära pöörata kui peidukoht saabus.
Suured mustad prügikotid, mis sisaldasid meie väärtuslikke toitusid, olid säilinud puu otsas peaaegu puutumatuna. Kahte kotti olid linnud veidi nokkinud. Pakkisime asjad kiiresti kaasasolnud seljakottidesse, einestasime kergelt ja kella kaheksa paiku asusime tagasiteele. Eesmärk oli tagasi jõuda enne pimedat. Esimeste sammudega kodu poole koos langesid ka esimesed vihmatibad ja varsti oli sadu juba üsna tüütult tihe. Kivid muutusid vastikult libedaks, eriti ilged on Sajaanides punase samblikuga kaetud kivid. Tagasitee osutus loodetust pikemaks, kontrollajaks, mille ma olin oma arust isegi kerge tagavaraga nimetanud kell 11, me tagasi ei jõudnud. Enne jõudis minna täiesti pimedaks ja suur heameel oli meil kui paistma hakkasid telkide ja majakeste tuled. Et nägime teisel kaldal meiega samas suunas liikuvaid pealampe, siis pidasime neid meie omadeks ja kui jõudsime sillale, et minna kokkulepitud kohta, oli minu jaoks üllatus see, et vastu tuli meile ainult Pasha. Selgus, et lambid, mida me olime pidanud kaaslastele kuuluvaiks, olid kuulunud täiesti juhuslikele inimestele. Pasha viis meid oskuslikult mööda pimedaid teeradu ühe onni juurde, kus me siis suurima heameelega oma kandamid maha panime. Oli ju 18 km zabroska järel käimist mööda saanud ja kell näitas seda päeva jäänud olema vaid pool tundi. Pasha läks otsima jõekaldalt Karinit, kes meie tulekut teiselt poolt valvas, lootuses, et tuleme tagasi sama rada pidi, mida mööda me läksime. Meie aga hakkasime lahendama Vana Tallinna probleemi, mis meil kolmekesi suurepäraselt ka õnnestus. Osaliselt õnnestus lahendada koos teistega ka natuke Stronni probleemi. Meie lõbusa tuju haripunktis sai valmis õhtusöök, mis oli keedetud juba meie poolt allatoodud toiduainetest.
Onn kinnitas kahjuks minu kartusi selle kohta, et katused ei kuulu neil majakestel kõige vihmapidavamate hulka ja kuna lavatsil tundus, et kuiva kohta enam jäänud ei ole, siis otsustasin magama kobida vahekäiku põrandale.
Pille: Läbisime kahe päeva jooksul 25+36 korda raudkülma mägijõge ja arvasime, et oleme “tegijad”. Aga, tõele au andes, kohalikud burjaadid ja venelased kasutavad sama rada perekondlikuks väljasõiduks lastega.
Rada kaob just siis ära, kui oled parasjagu nii väsinud, et jaksaksid veel vaid mööda sissetallatud teed edasi komberdada.
On hetki, kus saabaste kuivana hoidmine ei tasu enam ära.
Vahel on parimad infoallikad tigedad vanamemmed, kelle murul kuivavale pesule sa just peale oled astunud.
See, et majal on katus peal, ei tähenda veel, et ta vihma eest kaitseks.
Grupijuhile ei halasta keegi.
Meelis: Grupijuhi hoolduse vajadus ilmnes veelgi tõsisemalt järgmisel hommikul kui tema ööseks kuivama riputatud fliis oli niiskudes murdnud kena noore männi ladva ja vedeles nüüd vettinuna metsa all. Eriti häiritud oli juhtunust Paša. Juhtunust mõjutatuna pakkis Einar oma koti banaanikujuliseks, kuid üllataval kombel sobis see ideaalselt tema kehakujuga. Grupijuhi eeskuju alati väga tähelepanelikult jälgiv Karin jällegi pidi pettuma ja oma koti ümber pakkima. Tema kehakujuga ei sobinud banaanikujuline kott kohe mitte üldse.
Õhtuse kokkuleppe kohaselt pidi kokanaat Ilmari ja Paša isikus seltskonna pisut enne hommikupudru valmimist üles ajama, et saaksime telgid enne sööki kokku panna. Kokanaat võttiski oma ülesannet täie tõsidusega ning äratushüüde peale asusin hoogsalt sokke jalga tõmbama. Ka Einar oli juba ennast küünarnukkidele ajanud kui õuest kostis Paša uudishimust pakatav hääl: “Mis meil täna söögiks ka on?” Oli ilmne, et meid oli üles aetud tugeva ajavaruga. Einar kirjeldas hommikusöögi juures värvikalt, kuidas minu soki liikumine oli hüüet kuuldes silmnähtavalt aeglustunud. Koos Ilmariga söögitegemisest ülejäävat vaba aega oli Paša sisustanud kaunikujuliste kivide otsimisega. Üks eriti kena ja pikliku kujuga sakiline kivi kutsus Karini esile isegi hüüatuse “Oi kui ilus ümmargune!”. Peale seda pälvis Karin pikaks ajaks ülejäänud grupi tähelepanu.
Jões matkamist alustasime 9.00. Vahepeal käisime muidugi kaldal ka. Kokku ületasime Narõn Goli jõge sellel päeval ca 40 korda. Vees käimise positiivne külg on, et hõõrutud kohad jalgadel ei anna ennast üldse tunda. Paraku võib meeldiva poolega kaasneda uute hõõrutud kohtade teke, eriti kui käia sokitult ja ka nende kohtade teke ei anna ennast külmas vees kohe tunda.
Pärastlõunaks jõudsime triibulise lipuga maja juurde Šumaki allikatel. Tühjendasime Einari ja Arnega seljakotid ning alustasime kokku 18 km pikkust teekonda zabroska järele. Eva, Karin ja Paša pidid senikaua Ilmari juhendamisel tegelema kodu otsimisega või leidma telkide jaoks sobiva koha. Samuti jäi mahajääjatele ülesandeks teha meie saabumise ajaks valmis õhtusöök 9 km kaugusel zabroskas asuvatest toiduainetest.
Rõõm kuivadest jalgadest ja tühjast seljakotist oli lühike, aga piisavalt suur selleks, et kaarti kaasavõtmata ja seda isegi vaatamata minema tormata. Mõnesaja meetri pärast pidime Einariga jälle otsustavalt hindama kivide vahekaugust jões ja tõdema, et saapad on mõistlik jalast võtta. Arne oli oma teist päeva lirtsuvate saabastega juba teisel kaldal ja pildistas hobustega läbi jõe kahlavaid burjaate. Liikusime edasi mööda jõesängi ja juhindusime kohati liivas paistvatest hobusejälgedest. Mõne aja pärast nõudis jälgede nägemine juba üsna tõsist kujutlusvõime elavdamist. Ja veel mõne aja pärast nõudis seda juba ka raja nägemine. Kõrgel nõlval mööda metsa ekseldes arutlesime juba seni vasakuks Šumakiks peetud jõe tegeliku nime üle, sest allikatel pesitsevate turistide hulka arvestades pidi orus olema üsna käidav rada. Tagasiminekuks olime juba liiga kaugel ja teekonna alguses nähtud hobusemehed ei lasknud lootusel kustuda. Laskusime uuesti jõe äärde ja liikusime taasleitud hobusejälgesid mööda orgu mööda edasi kuni jäljed kadusid ja tee tõkestas kanjon. Vooluhulk jões oli aukartust äratav. Leidsime enam-vähem sobiva koha ja silmitsesime Einariga oma 2 päeva kotis kantud kuivi saapaid. Sisenesime kolmekesi üksteisest hoides jõkke. Kohe oli ka selge, et see oli tark tegu olnud. Kordamööda edasi nihkudes oli tunda, et ühe jala lahtitõstmine tingis ka teise jala liikumise ning tugi oli ilmselgelt vajalik. Teisel kaldal oli kohe näha ka rada. Seega olime õiges orus, kuid kokkuvõttes kaotanud rohkem kui tunni väärtuslikku valget aega. Peatselt olime kõik nõus, et saabaste leotamine ühe korraga oli mõistlik tegu. See võimaldas meil nüüd vettinud rajal teed valimata palju kiiremini liikuda kui me seda kuivades saabastes oleksime teinud. Mida hämaramaks läks õhtu, seda sügavamaks läksid lombid turbasel rajal, mida me oma pealelõunasel teekonnal ei olnud valgel ajal läbinud. Tagasi laagrisse jõudsime 23.30.
Leitud oli kena onn. Söök oli küll tegemata, aga teed anti. Kiiresti leidis oma otsa üks zabroskas olnud vanakas ja sealjuures ei suutnud koduhoidjad eriti osaleda. Stronni juures oli juba tempo rahulikum. Onnis magama heites toimis Einar grupijuhile kohaselt jällegi väga ennastohverdavalt, valides lavatsil koha piirkonnas, kus katus kaitses ainult suuremate kukkuvate okste eest. Öine vihm oli aga sellele katusel ilmselgelt üle võimete. Zabroska järel käinud kvalifitseerisid möödunud päeva esimeseks matkapäevaks. Teistele läks kirja puhkepäev.