Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Tänane päev algas kõigiti ilusti, ilm küll eriti paremaks läinud ei olnud, aga ka mitte halvemaks. Sääsed ründasid nagu esimesel päevalgi, kuid kaasasolnud keemia aitas nende vastu küllalt edukalt.
Ülespoole suundus suur tee, kus oli põhimõtteliselt võimalik sõita ka autoga. Kuna meil autot ei olnud, siis me loobusime sellest võimalusest. Tõus oli ühtlane ja pidev, kohati oli tee ära uhutud ja muutus järk-järgult kitsamaks. Autoga enam hästi sõita poleks saanud.Vahepeal oli tee väga porine ja soine, liikusime ju nõlvaküljel asuvas kaldsoos. Vihm sadas hoogudena ja lisas porile oma mõõdet ikka juurde ja madalal asuvate pilvede tõttu ei tahtnud mäed kuidagi paistma hakata.
Hommikul hakkas koos meiega liikuma ka noorpaar, kelle eesmärk oli jõuda Šumaki allikateni, seal mõned päevad veeta ja tagasi tulla sama teed pidi. Kergete kottidega oli nende samm hulga sportlikum kui meie oma ja lõunapeatuse kohas nägime neid viimast korda. Lõunapeatuse tegime kahe väikse järvekese kaldal, kuhu olid kunagi rajatud mingid putkad. Putkade praegune otstarve oli meie jaoks ebaselge, kuid see ei seganud meil seal lõunasöögi keetmist ja pisukest puhkust.
Ilmselt putkade juures on ka teelahe, kust paremale läheb rada Ehe-Geri orgu, kust tee viib Šumakile, vasakule läheb aga rada Hubutõ poole. Meie seda teelahet tähele ei pannud, sest läksime edasi piki suurt rada, mida mööda liikudes peagi hakkasid paistma udust ja pilvedest lähedalasuvad mäeküljed. See aga sundis kaardi välja võtma ja tuvastama, et oleme teeristist möödas, õnneks õiges suunas. Ühel hetkel tuli laskuda poolviltu alla paremale orgu, kõrgust kaotada oli kahju, kuid all oli kena lagendikuke, kus tegime puhkuse. Suurepärane koht telkimiseks.
Edasi liikudes kohtasime oma teel esimest vastutulijat, kelleks oli Ulan-Udes elav üksik burjaadi välimusega mees. Mees oli ööbinud teisel pool Šumaki kuru ja hommikul kuru ületanud ja ootas järgi oma kaaslasi, keda ta polnud terve päeva näinud.
Metsapiir hakkas pisitasa lähenema, tõus oli üsna äkiline ja sundis mitmeid puhkepeatusi tegema. Päevaväsimus hakkas tunda andma. Olime jõudmas alpiaasadele, ümberringi oli palju lehmi, eemal paistsid hobused, keda me pidasime karjustele kuuluvaiks. Alpiaasad olid kahjuks kõik kaldu ja need kohad, mis ei olnud kaldu, olid veest masendavalt kaugel. Nii me sammusime, kuni jõudsime vasakult mäeküljelt kosena alla tuleva oja äärde. Teisele poole oja, kõrgele kaldale seadsime oma selleõhtuse laagri üles. Olime telgid püsti pannud, kui eemalt hakkas paistma noori turiste. Noored hakkasid riburada pidi jõudma meieni, selgus, et nad olid Ulan-Udest ja otsisid endale laagrikohta. Kokku pidi neid olema 26. Pisitasa jõudis neid järjest juurde, samas hakkas neile ootamatult kohale jõudma kurb tõsiasi, et lõkkepuid ümbruses enam ei leidu.
Orus allpool, kilomeetri kaugusel või veidi lähemal, viimaste suurte puude vahel hakkas samal ajal aga kerkima tossu ja varsti jõudis nendeni saadik, kes ütles, et nüüd tuleb kõigil tublidel noormatkajatel tagasi minna, sest laager on lõkke juures. Kuraasikamad teatasid, et nemad küll tagasi minema ei hakka, kuid varsti olid nemadki sunnitud ilmse näljatunde tõttu tuldud teed pidi tagasi vantsima.
Õhtul käisid mõned meist vaatamas koske, kuid enamus põlgas õhtust kosevaatamist liiga tülikaks, eelistades selle jätta hommikuks. Kosk on kaheastmeline, kokku ligi paarikümne meetri kõrgune.
Pille: Kui päev otsa ainult ülesmäge komberdada, hakkab matkaja järjest enam mõtlema pahaaimamatult kivil istuva grupijuhi selja taga laiuvatele käokingadele.
Ükskõik kui jultunud mõni burunduk või puukoristaja ka pole, fotole jäädvustades muutuvad nad kärbse suuruseks.
Kui arvad, et oled aru saanud, milline näeb välja eriti mahlakas metsik rabarber ja asud oma valikumetoodikat reaalsuses rakendama, selgub, et rabarberikorilus on siiski õnnemäng.
Ropendamine küttepuid lähemale ei too. (Tähelepanek noorte venelaste tegutsemise põhjal).
Meelis: Hommikusöök 8.30 ja rajale saime 9.30. Oma teel kohtasime burundukki ja mägisääske, kes oli sobiv partner kaljukotkale. Aeg-ajalt ristus meie tee mägihobuste urgudega, mis nõlva jalamil näisid allavoolava vee poolt uuristatud ovraagidena. Kõrgemale jõudes ei olnud mägihobuste osas siiski enam mingit kahtlust. Urgude vahel looklev rada oli kaetud seeditud taimejäänustega. Lõunaks jõudsime mägibaari juurde, kus Arne leti taga sooja suppi jagas. Täis kõhuga kerge vihmasabina käes lösutades jõime teed ja Karini initsiatiivil arutlesime tsivilisatsioonis tagatud ohutuse ja selle tagamiseks välja mõeldud vahendite üle. Teadvustasime enesele, et tuletõrjeämbrid ei ole mitte ainult seetõttu koonusekujulised, et neid koduse majapidamise tarvis ära ei varastataks, vaid sellel on ka praktiline väärtus olukorras kui on vaja hoone, tavaliselt põleva, aknaid purustada. Akende purustamiseks oleks muidugi märksa mugavam kasutada tuletõrjevoolikust suunatavat juga või äärmisel juhul vooliku metallist otsa. Samas tundus loogiline, et kui juba ämbriga vett kantakse, siis ilmselt ei ole veepumpa nagunii käepärast ja voolik klaasipurustamisvahendina on kaasavõtmiseks ebapraktiline.
Pealelõunal jätkasime teekonda tõusvas joones silmapiiril sibavate lehmakarjade poole. Joogijanu kustutamiseks närisime raja servas kasvavaid rabarberid, mis järsemate tõusudel tundusid iseäranis head. Puhkepeatuste läheduses kasvavad rabarberid olid seevastu kiulised ja hapud.
Õhtuse laagriga alustasime 19.00. Plats oli hiljuti lehmakarja poolt kasutatud, kuid suhteliselt väikese kaldega ja kena kõrge nuki peal keset alpiaasa. Et laager oli kose lähedal, palus Paša, et temast tehtaks duši all ilusaid, ilma voltideta pilte. Olime Einariga nõus proovima. Vähekogenud fotograafidena hoiatasime siiski, et alguses võib tegelikkuse ilustamise õppimise peale küllalt palju aega minna. Paša võttis mõtlemisaega ja meie meelehärmiks loobus kosevahus poseerimast hoopis ettekäändel, et meil polevat kontseptsiooni. Tegelikult oli meil juba üksikkontseptsioonegi mitu: Paša kirkaga, Paša ronimisvööga, Paša saabastes, Paša köiega. Lisaks üksikelementidele plaanisime ka elementide kombineerimist. Paraku olime kaotanud usalduse, ilmselt oma vähesest kogemusest ausalt aru andes.
Enne magamaminekut tormas meie telkideni veel grupp ropendavaid vene koolinoori. Peale Einari selgitusi puistaimestiku kasvukohtade iseärasustest asus seltskond endiselt kõval häälel ropendades tagasi allamäge minema, kus paistis nende grupijuhi poolt süüdatud lõkke suits. Kell 22.00 tuli uni. Pisut enne jõudsime telgis lebades võtta vastu otsuse, et järgmisel matkal kuulub kohustusliku grupivarustuse hulka kaks meetrist lauda. Enne telgi püstitamist kaevatakse tulevase eeskoja kohale auk, ning lauad asetatakse kahele poole auku. Seejärel püstitatakse telk.