20. juuli 2006.a Ehe-Geri jõgi- Šumaki kuru (1A, 2760m)-Šumaki jõgi

Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord

Einar: Öö möödus pimeduses, mida hakkasid varsti valgustama üksikud sähvatused. Sähvatused tihenesid, kuid müristamist ei järgnenud. See tõsiasi tundus Karinile eriti hirmus ja me otsustasime tema hirmu ravima hakata. Pisukese arutelu järele erinevate ravimisviiside otstarbekuse koha pealt leidsime, et vana hea suhkruvesi on käesoleva tõve ravimiseks üks parimaid medikamente. Kuna meil telgis vett ei juhtunud olema, siis tuli leida lahendus käepäraste vahendite abil. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii tuli meile meelde, et seljakotis asuvas Stronni pudelis on kirjade järgi 40%vett ja muid alkoholi mitte sisaldavaid koostisosi. (Tsiviilelus tuntakse seda ravimit lause all „Mees kui karu-jook kui tuli“ – austria rumm STROH). Tükksuhkruga koos oli ka sellest 40% veest hirmu eemalepeletamisel tõhus abi.

Hommik kuldas lähedalasuvaid mäekülgi ja need, kes ei olnud õhtul viitsinud koske vaatama minna, korraldasid kose juurde väikese fotoekspeditsiooni. Samal ajal jõudsid laagrini eilsed koolinoored ja tegid meie laagri juures esimese peatuse. Kogu kamp tundus olema päris suur, kaasas olid siiski ka mõned täiskasvanud, kes püüdsid vahelduva eduga kogu jõuku ohjata. Hilispuberteedis noorte ohjamine pole teadupärast eriti kerge tegu, kuid selle korvab nende enesenäitamise soov, mida suunati edukalt kiire liikumise vormi ja peagi olid nad meie silmist kadunud.

Lehmad ja meie

Midagi erilist hommikusest liikumisest kõneleda ei ole, liikusime mööda alpiaasasid, rajal ja raja kõrval olid kenad sarvilised lehmad, kes olid lehmakookidega hoolikalt muutnud rajapinda viljakandvamaks. Rajapinna viljakandvuse eest olid jõudumööda kandnud hoolt ka kohalikud hobused, kes veavad turiste ja varustust raviallikatele ja tagasi.

Jõe paremal kaldal kulgevat rada pidi kõndisime kohani, kus org laienes ja meie suund pööras paremale, Šumaki kuru poole. Selles kohas tuli ka meie esimene jõeületus. Et kuiva jalaga tundus kivilt kivile hüppamine selle veeseisuga võimatuna, siis tuli minna läbi jõe. Enamus pani jalga tossud, aga oli ka neid kes läbisid jõe paljajalu või said sootuks kuiva jalaga kasutades teiste grupiliikmete head meeleolu. Jõe ületamine ei ole keeruline, vähesema veega õnnestub kuiva jalaga kivilt kivile astuda. Meie läbisime jõge kuni põlvesügavuses vees. Pisukese liikumise järel tundus aga meile, et hakkame oluliselt kaugenema veest ja otsustasime lõunapausi kasuks, kuni vesi oli veel mõistlikul kaugusel. Etteruttavalt öeldes oli kartus täiesti asjatu, sest vett oli ojakestes pidevalt kuni viimase kurutõusuni välja. Lõunapausi lõpus hakkas hommikust saadik kestnud ilus ilm halvenema ja peagi sabistas juba korralikku vihmakest. Lõunapeatuse kohast veidi edasi asendusid lauged alpiaasad järsema tõusuga ja meil oli valida, kas minna mööda suuremat rada paremale poole või vasakule poole, jõekaldal paistvale rajale. Otsustasime parempoolse raja kasuks, mida mööda tõusime suure moreenikuhila peale, kust teisel pool tuli varsti jällegi pisukese kõrgusekaotusega laskuda. Kas jõe ääres olev rada oleks parem olnud, ei oska siinkohal öelda.

Ehe-Geri poolt on viimane kurutõus mööda keskmise suurusega moreeni, tõus on u.20°. Moreen on püsiv, liikuvaid kive ei ole eriti palju. Rada on kindlalt nähtav ja tõus kurule ka halva ilmaga ei valmista probleeme. Kuru on väga tihedalt täis lindikesi, münte, pudeleid ja igasugust rämpsu. Muu trääni hulgas oli ka vanu jalavarje ja kaks sulgpallireketit. Vanu, äravisatud jalavarjusid kohtasime oma teekonnal sageli, ei saagi aru, mis sunnib inimesi oma vanasid ketse või tossusid jätma raja äärde kivile.

Šumaki kuru on igasugu “püha” rämpsu täis

Kurult laskumine on veidi järsem, esimene kümmekond meetrit u.35° mööda kaljut, edasi hakkasime liikuma mööda keskmisest veidi suuremat, püsivat moreeni, nõlvakalle u 20-30°. Kohati olid moreenil lumelaigud ja sellest, et sealt käiakse üle ka hobustega andsid tunnistust mitmed suured kondid. Hobuste rada kulgeb algul veidi vasakult, seejärel liitub aga jalgsimatkajate omaga. Kuidas hobused sealt alla tulevad, ei õnnestunud näha, kuid legendi järgi pidid hobusemehed oma loomi sabast kinni hoides pidurdama, et nood järsemates kohtades alla ei libiseks. Sellest hoolimata pidi Šumaki kurul oma elu jätma keskeltläbi üks ratsu igal aastal.

Sajakonna meetri laskumise järel muutub rada laugemaks, moreen rajal muutub peenemaks. Umbes poolteist-kaks tundi peale kurult laskuma hakkamist jõudsime järvekeste äärde, kus oli mitmeid laagripaiku. Telgi panemiseks on kohti piisavalt, hoolimata sellest, et maapind ei ole päris horisontaalne. Joogivett käisime toomas järvekesest. Õhtul tulid meie naabrusesse veel mitmed grupid nii ülevalt- kui ka altpoolt.

Pille: Äike pole hirmutav siis, kui telgis taskulamp põlema jätta. Mida ei näe, seda pole olemas.

Mägimatka parim jalats on kummik.

Kurudele riputatakse budistlike linte ilmselt selleks, et foto värvilisem paistaks, enamasti on ju kuru ümbrus hall, pilves ja igav.

Kõige ilusamad vaated ilmuvad välja siis, kui oled parasjagu ronimispingutusest värisev ja nõder ning fotoka kättesaamiseks pead järsul nõlval balanseerides seljakoti seljast võtma.

Meelis: Seriaal “Telk” käivitus ca 00.00. Ärkasin täiesti põhjuseta ja alustasin vaikides vähkremist küljelt küljele. Varsti ühinesid ka Karin, Paša ja Einar. Algul samuti vaikides. Kell 00.30 alustas Karin intensiivselt äikesekartmist tõmbudes jalutsisse pugedes magamiskotis kerra ja võbeles vahelduvvoolu taktis. Mõne aja pärast häiris see uneootuses vähkremist juba niivõrd, et otsisime välja suhkru ja stronni. Tavaliselt hakkavad kord juba avatud stronnipudelid lekkima. Kiitsime koos tükk aega Toivot, kes kogenud matkajana oli tekkida võivat olukorda ette näinud. Välkuva taeva poolt kujundatud varjudest inspireerituna kangastus stseen, kuidas Einar otsib õhates stronni ja Karin kobab värisevate kätega mobiilikaitsmete järgi, et vedelikulekkeid vältida. Kuna magamisest ei paistnud midagi välja tulevat, abistame Karinit doktoritöö selle osa teemaarenduses, mis pidi rääkima toodete ebasihtotstarbelisest kasutusest ning tootja vastutuse suurusest toote kasutuskõlbmatuks muutumise korral. Sobivaks näiteks pidasime Toitsi poolt kaasaantu kasutamist mobiiltelefonide ja stronnilekke kaitsmetena. Kaitsemete edaspidist lisamist kohustusliku grupivarustuse nimekirja pidasime kindlasti põhjendatuks. Pisut hiljem täienes nimekiri ka portatiivne piksevardaga ja kaalusime tõsiselt taskulampide kasutamise keelamist äikese ajal. Lambi ootamatu sisselülitamine äikeselisel ööl võib põhjustada kõrvulukustava karjatuse, mis võib ületada isegi lähedal kärgatanud pikse mürina detsibellide hulga. Lühemat sorti arutelu tulemusena jõudsime siiski kollegiaalsele otsusele, et probleemi ei teki kui taskulambiga kaasasolevat kasutusjuhendit järgida. Nimelt tuleb lamp äikese alates sisse lülitada, siis ei ole välku näha. Eriti efektiivne on see olukorras, kus müristamist ei kostu. Müristamise kostumise korral võimaldab põlev taskulamp tegeleda ka välgu ja müristamise vaheajal erinevate teemade aruteluga selle asemel, et mõõta välgu ja müristamise vahele jääva perioodi pikkust ja spekuleerida äikese kauguse üle. Magamajäämine õnnestub ca 4.00.

Esimene, mida hommikul silmi avades näen, on stronni joov Karin. Ennelõunal ületame Ehe Geri jõekese ja asume teele Šumaki kuru poole. Jõe ületamiseks vahetame mägimatkajate vana traditsiooni kohaselt saapad tossude vastu.

Tegelikult ei ole Sajaanide matkale vaja jõeületusjalatseid kaasa võtta. Siinkandis liigub palju rahvast, kes mingil põhjusel oma jalavarjudes pettuvad. Seetõttu vedeleb neid kõikjal ja praktiliselt igas suuruses. Mõni paar isegi tunduvalt paremas seisukorras kui meie poolt kaasatassitud. Jalavarjudele lisaks leidsime Einari prillide tuunimise tarvis kaunikujulise ning oskuslikult disainitud itaalia päritolu prillide sanga. Trenditeadmatust ja äärmist konservatiivsust ilmutades ei lubanud Einar oma prille kaasajastada ning põgenes lähima kivi otsa ning põrnitses sealt oma abivalmis kaaslasi läbi prillide, mille üks sang meie kõigi meelest hädasti väljavahetamist vajas.

Teiselpool jõge teeme lõuna ja kuulame järjekordset karjatust. Seekord karjub Karin meeldiva, kuid ootamatult pihkupistetud päevakoera peale.

Söömine põhjustab mõnedele meist roiete valulikkuse, mis erilise teravusega ilmneb seljakoti tassimisel. Ületame Šumaki kuru ja jääme järvede ääres laagrisse.

Šumaki kurul

Laskumisel hakkab Paša üha tigedamalt oma põlvi põrnitsema. Peale õhtusööki lebame ja naudime imepärast vaikust, mis tõsi küll, saabub alles peale seda kui Karin solvub. Paša alustab kapsikami tarvitamist, et jätkata seda edaspidi igaõhtuse rituaalina. Mingi kummalise mõttekäigu tulemusel selgub, et Einar sarnaneb hädaolukorrale ja seejuures on kuidagi segatud ka Brad Pitt.

Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord