Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Rongis iseloomustas meie elu ka aeg-ajalt kaduma läinud asjade otsimine. Seda sai tehtud nii päeval kui ka öösel, nii lambiga kui ilma. Kaduma läinud asjad leidsime reeglina jälle üles. Päeva ja öö mõiste hakkas kolmandal päeval juba pisut oma mõistet kaotama, kuna liikusime päevale vastu. Seetõttu püsis rahvas õhtul vagunis kaua üleval, hommikul seevastu ei tahtnud keegi üles ärgata. Nii magaski meie grupp maha Krasnojarski ümbruse kaunid uduvaated.
Pille: On nii raske otsustada, kas tasub varahommikul enda pead 10 cm võrra liigutada, et näha mööduvat Jenisseid. On ju ammu teada, et niipea kui oma pead liigutad, küllastub õhk veest ja paksus udus pole mitte halligi näha.
Vene külainimesed on nii meeliköitvalt ökonoomsed. Selle asemel, et võistelda oma naabritega ilusama auto, aia või maja pärast, võrdlevad nemad ainult üksteise aknaraame. See, mis seisus on kõik aknaraami ümbritsev, ei tundu sugugi tähtsust omavat. Samuti ei püüa keegi originaalitseda aknaraami värvusega, mistõttu puuduvad ka koletud stiilieksimused.
Sanitaartsoonid ei hüüa tulles! Rongis on mõistlik tualetis käia nii tihti kui vähegi viitsimist on, sest seinal olev peatuste graafik on vedurijuhile ainult soovitusliku olemusega.
Meelis: Hommikusöögiks ostame perroonilt vareenikuid, pirukaid, hapukurki, magusaid asju ja õlut. Algamas oli rikkalik hommikusöök ja et kõik maitsebuketid tunda oleks, tormab Ilmar hambaid pesema, Karin aga rääkis samal ajal lugu kuidas rong hommikupoole ööd rikki läks ja kuidas rongi rattad hakkasid seejärel kohutavalt hüplema ja müra tegema. Vareenikute väljavalamiseks otsiti eile korralikult riiulile asetatud Einari kauss. Einari rõõm oli suur, sest vareenikud ei määrinud ka seekord kaussi väga ära.
Laud tühjaks söödud, vaatasime üksteisele hukkamõistva pilguga otsa. Ilmar teatas, et nüüd kuulutame Karini Kertu Rakkeks. Olin just leidnud tühja vanaka pudeli ning otsisin kohta selle ladustamiseks suhkru tarvis kui Ilmari plaan sundis mind tegevust katkestama. Tõesti, eelmisel päeval juuste kallal kordasaadetu oli oma mõju hakanud avaldama. Esialgu tundusid muutused olevat ainult välised, kuid Ilmari sõnutu tõotas kurja välja kutsuda. Seetõttu ei pidanud ma ümbernimetamist üldse heaks plaaniks ja hoiatasin, et see lõpeb Karini keskendumisega regulaarsele kirjatööle ja kogu seltskonna kohustusliku stsenaariumijärgse käitumisega tõsieluseriaalis “Rong” ja jätkusarjas “Telk”. Sealjuures on veel oht, et mängitakse läbi kogu must stsenaariumimaterjal. Olgu etteruttavalt öeldud, et Karin ei võtnud järgnevate nädalate jooksul pliiatsit kättegi.
Minu käes nähtud tühjast pudelist inspiratsiooni saanud Einar tundis paberist suhkrukotti vaadates muret, et kas me ei peaks veel mõnda anumat suhkru tarvis vabastama. Ja kui tundub, et peaksime, siis tuleks sellega kohe alustada, sest muidu läheb kiireks.
Peale mõningase aja möödumisest suhkrutaara tekitamise algusest ilmnes Einaril tingitud refleks. Refleksi kutsus esile Rongiraadiost kostev klassikaline muusika. Tõsisel ilmel püüdis ta teada saada, kes on surnud, niisugust muusikat niisama ei mängita. Alustasin imestunud ilmel vastuvaidlemist. Huumorivaene hommik igatahes. Tervisliku seisundi parandamiseks saadeti Irkutski poole teele kiiret abi taotlev jaapanikeelne SMS tekstiga “Komuto hujovato” ning meie saabumise aeg.
Jätkus bridž ja pakkimine. Einaril ilmnesid esimesed juuksefetišismi sümptomid, mis esialgu avaldusid tema võimetuses hoiduda aeg-ajalt Karini juukseid katsumast. Magasime pisut ja valmistusime seejärel rongist lahkumiseks. Erilist head meelt näisid tundvat vagunisaatjad, kes tundsid rõõmu lahkuvatest turistidest ja sibasid imekiirelt edasi-tagasi ja püüdsid neile üleantava erinevat värvi voodipesu üle arvet pidada. Mahajääjad nii rõõmsad ei paistnud olevat, kuid vaid mõni üksik pilgutas tigedalt oma uniseid silmi. Moodustasid ju kell 3 öösel lahkuvad erinevad turistigrupid vaguni asukatest tubli 2/3. Enamus mahajääjatest olid tõmmanud oma jalad vahekäigust võimalikult kaugele ja lebasid rahulikult.