Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Vetrennaja kuru on alumise järve äärest põhimõtteliselt näha. Täpset kurusadulat küll ei paista, kuid meie jaoks jäi see täpne kuru koht ka arusaamatuks kuni lõpuni. Järve äärest on nähtavad ka Mramornõi kurud.
Liikuma hakkasime hommikul veidi enne kella üheksat. Ilm on ilus. Järve idapoolsel kaldal on jälgitav rada, mis viib kahe järve vahelise kitsuseni ja kaob seal. Kivid on kaetud samblikega ja on ebameeldivalt libedad. Ülemise järve äärde tõus ei võta aega kuigi palju ja asume järve äärest asuma tõusma kuru suunas, hoidudes paremasse serva. Ülemise järve juurest ja edaspidiga avaneb suurepärane vaade Izumrudnõi kurule ja kogu ümbritsevale mägedepanoraamile. Nõlv on u. 20°-25°, kohatised rohunõlvad vahelduvad suhteliselt püsiva keskmise ja peene moreeniga. Et nõlval on palju lahtist, pudisevat sodi, siis panime pähe kiivrid. Tõuseme suhteliselt otse üles, kohati liigume siksakis, et oleks kergem mäkke ronida. Umbes kolmveerandi tõusu peal täheldame, et oleme kaldunud liiga paremale ja traverseerime vaskule, jätkates tõusu.
Moreenist ulatuvad välja murenenud kaljud. Ühes sellisest möödudes jääb Eval pihku suur tükk kaljut ja järgmisel hetkel jookseb tal vist elu silmade eest läbi, sest selle hetke jooksul kukub ta allapoole selili ja kivikamakas langeb koos temaga. Õnneks ei kuku väikse kohvri mõõtu tükid talle peale ja ta pääseb vaid äralõhutud õla ja käsivarrega, mis korralikult paiste ja hiljem siniseks lähevad.
Kurule jõudsime kolmveerand kaheteistkümne paiku. Lääne poolt hakkasid meile lähenema vihmapilved, kuid esialgu ei küündinud need veel meieni. Kuru on lai sadul, küllalt kitsa harjaga, mida mööda liikumine ei ole väga kerge. Harja katkestavad suured monoliitplokid. Tuuri me kuru selles osas ei leidnud. Otsustame laskuda sealtsamast, kuru lõunapoolsest servast. Ühele kivile on jäetud külge vana aas, sealt on laskutud enne meid. Esimesed kümmekond meetrit on järsud, edaspidi tundub olema lihtsam. Kinnitame oma köie samuti sinna külge ja Meelis laskub esimesena. Ühel hetkel aga saab mulle selgeks, et peale reegli, et iial ei tohi kasutada kellegi teise poolt jäetud nööri, ei tohi kasutada ka kellegi teise poolt kasutatud julgestuspunkti-kaljut ilma korraliku kontrollita. Meelise raskuse all on tunda, kuidas kivi liigub oma pesas. Otsest ohtu siiski ei ole, kuid järgmiste laskujate jaoks otsin uue, korraliku julgestuspunkti.
Seekord läheb meil nööri mööda laskumine palju libedamalt, tunda on värskete õppuste kasutegurit. Kõik astuvad kindlamalt ja julgemalt. Algselt oli kavas, et mina ronin alla viimasena ilma julgestuseta, kuid Meelisel hakkas all igav, mispeale tahtis ta ronida ise üles, päästa lahti köis ja laskuda alla vabaronimisega. Nii ka juhtus. Köie alumise otsa juurde, kivide kukkumise teelt kümmekond meetrit kõrvale kogunes kogu seltskond. Kui ka Meelis oli alla jõudnud, siis asusime oma kottide juurde minema, mis olid tunduvalt lähemal kivide kukkumise teele. Sel hetkel kukkus ülevalt veel üks kivi ja langes otse Karini kotile peale. Kott liigatas selle peale, kõik vaatasid, et libiseb mõne meetri ja jääb seisma – aga ei, mõnemeetrise libisemise järel hakkas ta hoopis kiirust koguma ja hüpeldes kadus allapoole. Koti kukkumistee oli päris pikk, hoolimata koti algsest kinniolekust paistis peagi, et lukud-klambrid olid lahti tulnud ja asju pudenes kotist mäenõlvale pikalt. Hoolimata asjaloo tõsidusest oli koti kukkumise jälgimine omamoodi huvitav tegevus. Ilmselt käis nii mõnelgi peast läbi mõte, mis tagurpidi tuttav Kilplaste raamatust, et kui juba kott kukkus, siis võib ka mõni meie omadest alla kukkuda. Koti käitumine igatahes polnud julgustav tegevus, seda enam, et enne lähenenud vihmapilved olid kohale jõudnud ja kogu nõlv muutus väga vastikult libedaks. Olles paar-kolmsada meetrit hüpeldes allapoole kukkunud jäi kott lõpuks seisma ja lohutuseks oskasime Karinile vaid öelda, et tal on nüüd allaminek tükk maad kergem.
Kergem oli Karinile allaminek tõesti, ülejäänutele aga ei olnud ukerdamine kuigi meeldiv tegevus. Ülevalt ilusad rohunõlvad olid vastikult järsud ja libedad, seal kõndimisest ei tulnud midagi välja, sest peagi oleks seal kõndimine kiirenenud ja kõndija oleks kotile järgi suundunud. Nii me siis ukerdasime kiviklibu pidi alla. Vahepeal tekkisid aga minu ja Meelise kätte kilekotid, mis hakkasid järjest enam sisaldama Karini asju, neid oli nõlva peal päris mitmetes kohtades laiali.
Kott oli pidama jäänud suure lumelaigu alumises külgmises servas ja mõned asjad olid sinna isegi alles jäänud. Et magamismatt oli Karinil keeratud kotti sisse ja dokumendid olid seal vahel ilusasti alles, oli suurim mure seega murtud – jamamist ametiasutustes ja piiridel ei soovinud meist keegi. Inventuur asjades näitas et kaduma jäänud ei olnud suurt midagi, mõned suhteliselt ebavajalikud pisiasjad olid pudenendud kusagile kivide vahele nii, et me ei märganud neid.
Allapoole liikudes jõudsime peale lõunaeinet peagi järvekese äärde, millest möödusime vasakult poolt. Kivid, millel kõndisime olid muutunud väga teravateks, kukkumine nendel, ei olnud meeliülendav võimalus ja nendel kõndimine tundus justkui noateradel liikumisena. Järvest edasi minnes on oluline õigel ajal laskuda jõeorgu, kerge on kõrgust mitte kaotades liikuda liialt vasakule, kust laskuda enam ei saa.
Allpool nägime puhkamas teist gruppi ja neile järele jõudes selgus, et nemad olid samal päeval ületanud Dolgoždannaja kuru ja suunduvad samamoodi alla nagu meiegi. Esimeste puude juures on oluline samamoodi nagu ülevalpool väga oluline hoiduda vahetult jõe äärde, mitte minna vasakule suunduvaid radasid pidi, sest need ei vii kusagile, vaid lõppevad varem või hiljem järsakuga. Peale suurt hulka ajakadu ja ekslemist otsustas Krasnojarskist pärit grupp jääda sinnasamasse lähedusse ööbima, meie aga jätkasime teed allapoole.
Ületasime jõe pisut allpool kahe jõeharu ühinemist ja kõndisime seejärel veel umbes poolteist tundi ja jäime suure rusunõlva all puudesalus laagrisse. Ööbimispaika jõudsime umbes kella üheksaks.
Pille: Grupijuhi moto: kui on võimalik vett täis auku astuda, siis miks mitte seda teha.
Evale meeldis üks 40 kilone kaljutükk nii väga, et ta otsustas selle endaga kaasa võtta.
Kui julgestuspunktiks ei ole ühtegi stabiilset, nõlva küljes kinni olevat kivi võtta, siis puhas loogika ütleb, et köis tuleb panna lahtise kivikamaka külge.
Kui seljakott liiga raske tundub, on mõistlik see 300 m. allapoole visata.
Meelis: Vetrennõi kuru poole hakkasime liikuma 9.30. Kurule tõustes haaras Eva kinni kivinukist, mis seepeale suurema kalju küljest lahti murdus ja koos Evaga paar meetrit allapoole kukkus. Eva poolt vaadatuna oli tegemist õnneliku maandumisega, sest ca 30-40 kg kaaluv kivitükk maandus oma pool meetrit Evast eemal. Nüüdseks on kivitüki kaal muidugi juba oluliselt suurenenud ja maandumise kaugus vähenenud.
Kurule jõudes kontrollis Einar veel korra üle meie šokolaadi varud ja tegi vajalikud kalkulatsioonid. Seda ikka selleks, et hädaolukord ei saabuks ootamatult. Ka kurult alla saime kenasti. Laskumise ülemises osas oli natuke abi nöörist. Esimese laskujana alla saanud asuti üleval uuesti köit ankurdama. Nimelt oli jaama kivi kohe peale jõu rakendumist pisut liikuma hakanud ja Einar oli selle paigalhoidmisega tublisti vaeva näinud.
Kui kõik olid järsemast osast all, tulid alumisest osast laskumisel appi üks keskmisest väiksem kivi, mis Karini koti nõlvast ca 300 m allapoole aitas ning vihma ja rahe segu, mis rususe ja kohati ka rohuse nõlva ilusti libedaks tegid. Karin oli laskumisel pisut mures Jänese magamiskoti, Kati seljakoti ja oma dokumentide pärast, kuid kui nõlvast alla minnes õnnestus isegi päikeseprillid, pesu ja mobiilikaitsmed kokku korjata, jaksas Karin ka kotitust laskumisest tagantjärele rõõmu tunda. Einar jällegi tundis rahuldust sellest, et ta oma asju Karini kotti ei olnud sokutanud.
Edasisel laskumisel arutlesime mitmesugustel käitumis- ja suhtekorralduslikel teemadel ning tõdesime, et olenemata ajast ja kohast, sobib olukorras, kus enam midagi tõesti öelda ei ole, öelda mõni rahvalik väljend, näiteks “mine persse!” Järjekordselt ilmnes teoreetiliselt olukordi lahendades, et matkamine on ikka tõesti raske, sest isegi kui grupijuht mingi käitumise kohta väidab, et “sõbrad nii ei tee”, siis tuletatakse talle kohe meelde, et paremaid tal hetkel pole.
Vastu õhtut kohtasime matkagruppi Krasnojarskist, kelle vanuseline koosseis algas ca 12 aasta ja lõppes 70-ga. Eranditult kandsid kõik kummikuid, mis pidid olema Sajaanides hädavajalikud.
Ekslesime allapääsu otsides ca 1.5 h seinaga lõppeval nõlval, otsisime pisut aega Ilmarit ning kui kotid maha panime, siirdus Einar uuringutele suunas, kust paistis kolme karu maalilt tuttav maastik. Tagasi tuli ta hoopis teiselt poolt, väga tüki aja pärast ja oli leitud jõeületuskohaga väga rahul. Õhtul tõi vanake sära jälle silmadesse tagasi ja kuna äikest ei paistnud ning telk oli ka hea pehme koha peale saanud, siis tegime Pašaga Einari oletatava magamiskoha peale augu ning istutasime sinna sobiva suuruse ja kujuga kivitüki. Magama heites küll selgus, et maapinna kalle ei olnud õhtuse tulevärgi jaoks soodne ning Paša pidi magamiskotist jälle välja ronima ning kivi üles kaevama. Kirja läks õppepäev.