Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: See päev oli meil kuulutatud poolpuhkepäevaks. Põhjenduseks oli see, et jätame maha suure hulga varustust, kui läheme viiepäevasele ringile ja edasi suundume juba „kerge“ kotiga.
Järvekeste äärest liikuma hakates läbisime jällegi alpiaasasid, kuid peagi hakkas jõgi voolama kanjonilaadses orus ja see tuli meil läbida, et minna mööda rada jõe paremale kaldale. Erilisi probleeme sellega ei olnud ja mõne kilomeetri pärast jõudsime kuulsa kanjonisse kukkuva Šumaki kose juurde, kus veelang on u.30 m. Talvel pakub see kosk laia sinise jäätunud seinana kena vaatepildi ja ega vaatel suvelgi viga polnud. Joa kõrval oli praeguseni säilinud suur lumekeel, mida päike polnud suutnud sulatada. Parimate vaatekohtade lähedal oli ka telgitud, kuid eriti sobiv see paik telkimiseks ei ole, sest vett söögivalmistamiseks kättesaadavates kohtades ei leidu. Laagri püstitamiseks palju paremad kohad on u. pool kilomeetrit allpool, kus tuleb ületada vasakult sisse tulev lisajõgi. Seal on piisavalt tasaseid platse telgi püstitamiseks, kuivade puude leidmiseks tuleb siiski veidi vaeva näha. Metsapiir on veidi maad kosest ülevalpool.
Meie marsruut viis meid üle põhijõe, kus tegime vasaku lisajõe suudmes pika lõunapeatuse koos asjade sorteerimise ja zabroskasse mahajätmisega. Zabroska siiski viisime tagasi Šumaki jõe vasakule kaldale, kuna praegusel hetkel oli jõgi ületatav kividel hüpates, suurema veega aga nii lihtsalt ei oleks me pääsenud. Asjad pakkisime nelja suurde musta kilekotti, mille me vinnasime nööriga puu otsa, et mitmesugused närilised, keda seal leidus palju, ei pääseks nii lihtsalt meie toiduvarudest matti võtma.
Matkaaruannete kohaselt on vasak lisajõgi peagi kanjonis voolamas ja tegime eelnevate gruppide eeskujul ja tõusime kohe jõgede ühinemiskohas lisajõe vasakule kaldale mööda jäsku moreeni ja rohu ning väikeste puudega kaetud nõlva. Tõus oli küllalt raske, ebameeldivalt otsustasid meid järsku ründama hakata kärbsed, sääsed, kihulased ja muud väikesed lendolevused. Umbes kolmveerand tunniga olime tõusnud kõrgele jõe kaldale, metsapiirile. Metsapiiri pidi liikudes mööda kive ja samblaga kaetud nõlvasid lõppes mets üsna pea ja pidime ületama mitmeid sälkudena orgu lõikuvate ojade põikorge. Rada oli vaevunähtav ja enamasti liikusime lihtsalt oma parema äratundmise järgi mööda pehme samblaga kaetud tasaseid nõlvasid.
Pooleteisetunnise liikumise järgi hakkas org kitsamaks muutuma ja pöördus lõunasse. Ületasime jõe paremal kaldal lahtiste kividega moreenkuhjatise ja peagi ületasime ka jõe enda. Mööda jõe kallast liikumine on üsna tüütu ja väsitav, kuna soostunud samblapinnasele lisaks takistavad liikumist ka kääbuskased, -pajud ja muud põõsad. Seepärast püüdsime liikuda mööda tasaseid kivisid, mis algul oli üsna meeldiv, kuid mõne aja möödudes hakkas samuti tüütuks muutuma. Laagrisse otsustasime jääda suure moreenkuhjatise all. Telgi püstitamine oli veidi problemaatiline, sest maapind oli igal pool soostunud ja sellele lisaks ka kaldus. Vett saime mätaste vahel olevatest nõlvaallikatest. Õhtul muutus terve päeva normaalsena püsinud ilm jälle halvaks, hakkas tibutama ja öösel sadas vahetpidamata.
Pille: Tõdemus: Suvematkal on must, külm ja halb seltskond. Talimatkal on veel mustem, veel külmem ja sama halb seltskond.
“Kapsikam” kreem on hea seepärast, et tulemuseks olev põletustunne varjutab kõik muud valuaistingud. Kui toimetada Kapsikamiga määrimise protseduure telgis, hakkab kogu telkkond üksmeelselt köhima. Sel viisil annab parandada telkkonna ühtekuuluvustunnet.
Siin Sajaanides veele raskusjõud ei mõju. Võiks ju arvata, et vertikaalsel seinal ei saa olla soo (kui just ei ole tegu pidevalt voolava veega). Siin aga ripuvad sood järskudel nõlvadel (ja üleüldse kõigil nõlvadel).
Sõnaga “alpiaas” ei ole mõistlik ühendada ettekujutust tasasest, pehmest ja kuivast telgialusest. Tegemist on tasase, pehme ja läbimärja telgialusega.
Meelis: Ärkan 6.00 ja alustan pead matile surudes vähkremist kui kella seitsmeni. Seejärel tõstame Kariniga üheaegselt pea ja naeratame kõval hääle ja pikalt. Kohe kerkivad ka ülejäänud telgisviibijate pead ning erinevalt Karinist on nende näod säravad ja selged. Karini silmad on kurvastusest paistes. Nii kahju on tal olnud kitsekesest, kelle rebane ja kährik täna öösel Paša unenäos kätte said ja ära sõid.
Ka teine telkkond pakub üllatuse. Ilmaril on palavik. Uuest grupisesiundist tulenevalt tõstame Paša kotist toidu välja ja pisut sobrame ka Ilmari kotis. Lõunale jääme 12.00 ja sorteerime asjad zabroskasse jätmiseks. Lisaks kelmikatele lohukestele minu väikestel varvastel on ka Ilmari jalgadel näha mitmeid muutusi, mida ta kõigi meeleolu tõstmiseks asub pantenooliga kunstipäraseid kujundeid joonistades tohterdama. Peitsime zabroska ja liikusime ülesmäge. Järjekordses peatuses juhtis Einar minu tähelepanu kõrvalasuva kanjoni serval kasvavale seedrile, mille ladvas kasvas hulgaliselt käbisid, teatades, et ta on nõus minu püüdlusi filmima.
Lasin pea uuesti puhmaste vahele ja jätkasin liikumatult lebamist. Kavandatud poolpuhkepäeva õhtuse laagri tegemiseks ajaks jõudime kaunikujuliste mätastega nõlvasoo algusesse. Algas väikeste pausidega kerge vihm, mis sundis eriti Karinit kiirustama nii, et keegi ei jaksanud sammu pidada. Kui Karin järjekordsest puhkepeatusest minema kippus, uurisime ega tal juhuslikult alkoholi kotis pole. Ei olnud. Lebasime rahunenult edasi ja jälgisime mätaste vahel ringi hüplevat Karinit, kes kokkuvõttes tundus siiski meist eemalduvat. Jätkasime teekonda. Laagri leidsime lõpuks üsnagi kõrgel mäenukil, kus maapind oli pisutki tasasem ja mätaste vahel looklevad nired tõid vee. Hoolimata 19.30 alanud telkide püstitamisest läks päev kirja vastavalt matka plaanis ettenähtule – poolpuhkepäevana.
Tunni pärast algab tõsisem vihm ning seetõttu jätkame puhkepäeva telgis lebades. Sokke jalast võttes arutleme pikalt nende kuivatamise parima viisi üle saabunud oludes. Parimaks peame sokkide kuivatamist kapsikamiga kokkumääritud ülakehal särgi all. Metoodika valikul saavad otsustavaks kapsikami omadused: lõhn domineerib sokkidest tuleva üle, koostis stimuleerib keha eraldama intensiivset soojust ning järgmisel päeval aitavad kreemised sokid tublisti kaasa tempo hoidmisele. Oma sokkide juures avastan veel ühe omapära: varvastelt mahakoorunud plaastrid on haihtunud, ilmselt lahustunud. Proovin ka Ilmari kombel kaaslasi lõbustada ja määrin oma varbad pantenooliga. Lõbustamise pearaskus jääb küll Karini kanda, kes püüab minu ja kapsikamiga põlvi määriva Paša vahel Jänese magamiskotti puhtana hoida. Enne magamajäämist küsib Karin lootusrikkalt kõlava häälega veel telgi veepidavuse kohta. Magama jääme ca 22.30. Järgmine päev on kavas tõus Labirint’i kurule.