Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Ületasime Kara-Tjureki kuru. Kohtusime laskuva grupiga, kelle küsimusele meie teekonna ja päritolu kohta andis Tanel põiklevaid vastuseid. Kurult alla tulles nautisime Ak-Kemi oru vastasnõlval asuvaid helkivaid mägesid, varjulises sopis nautisime kohvi, päikest ja päikesepaistega paratamatult kaasnevat vihma.
Kohtumine tipugrupiga Ak-kemi orus oli pisut ootamatu ja kui matkagrupp Ak-Kemi orgu jõudis, oli tsölibaat tipugrupis ilmselt juba lõppenud. Grupp lõpetas parajasti õhtusööki ja valmistus hommikul 6.00 Beluhha suunas liikuma. Grupid andsid teinetesele ülevaade toimunust. Personaalselt meenutati Toivo informatsioonihankumist Ak-Kemi oru ilmajaamas, kus ei kaasasolnud Ljoha ega küsitletavad ei suutnud küsimust “Možete dadt informaciu” intonatsiooni tõttu tõlgendada küsimusena. Samuti arutleti eesti ja kohaliku keele sarnasuse üle. Filoloogiliste teadmistega hiilgasid nii tipugrupp, kes teadis Tjureki tähendavat türklast kui matakagrupp, mille liikmed teadsid olevat sõna “kara” olemasolu ka eesti keeles.
Ka Ak-Kemi orgu veetakse hobustega ohtralt turiste, aga peatselt leidsime siiski sobivad telgikohad. Õhtusöögi valmistamise käigus muutsime rangemaks oma toiduvalmistamise reegleid. Kohustuslikuks tehti vorsti keetmine supi sees. Keeta tuli niikaua kuni ükski vorstitükk enam isesesvalt ringi ei ujunud. Eelpool kirjeldatud klimbiretseptile alternatiivina töötasime välja uue klimpide retsepti, mis nägi ette klimpide valmistamise piprast, mannast ja piimapulbrist. Jahu leidumise korral võis maitse järgi ka jahu lisada (meie ei lisanud). Õhtusööki nautides unistasime jõuludest. Kangastus pilt, kus taamal pilvedesse mattunud Beluhhalt aetakse pilved laiali ja Toivo süütab piduehtes mäetipul värvilised tuled. Ilm aga läks soojaks.