Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Päev Ulan-Udes, Ivolginski budistliku datsani külastamine. Öösel rongiga Irkutskisse.
Gunnar:
Järgnev tekst on kirja pandud Gunnari poolt Irkutski lennujaamas kell 19.30. kohaliku aja järgi. Istun baarileti taga ja rüüpan vahepeal mõnuga kohvi.
Kolmas märts võeti matkagrupi poolt vastu üksmeelselt – kõik magasid Sljudanka rdj-s toolidel. Esines siiski ka üks erand – Toits. Tont teab, mis temaga lahti oli. Alati, kui ma silmad avasin, oli ta igatahes üleval. Lõpuks oli siiski tema see, kes meid u. 01.15. üles ajas, et me normaalselt 01.40. läbisõitvale Zima – Ulan-Ude rongile jõuaksime. Pilet Sljudankast Ulan-Udesse maksis 62.20. rbl (platskaart). Kõik, leidnud rongis endale koha, kuhu pea ja tagumik toetada, keerati magama. Üle pika aja öö, mis vääris higistamist (va. mõned üleköetud ööd telgis). Ulan-Udesse, Burjaadi Vabariigi pealinna, jõudsime 6.30. Jätnud kotid pakihoidlasse, võis vabade õlgadega päevasündmustele vastu astuda.
Päeva peamisteks punktideks oli kokkulepitud Ivolginski buda klooster ja saun. Klooster otsustati kohe käsile võtta. Ennem, kui me vajalikku bussipeatust otsima hakkasime, tegime ühe hommikukohvi keskväljaku kõrval asuvas hotellis Baikal. Lõigul rdj – keskväljak jäi aga kadunuks üks grupi õrnema soo esindaja – Kelly. Kuid olles veendunud tubli matkakaaslase võimetes olukorraga ise hakkama saada, otsustati suund ikkagi kloostrile võtta.
Uurinud kohalike käest busside liikumisgraafikuid, selgus, et meile vajalik buss väljub Bansarovi väljakult ja kannab numbrit 130. Jõudmaks keskväljakult Bansarovi v. tuli kasutada linna ühte peatänavatest, mis kannab Lenini nime. Ulan-Udest Ivolginskisse oli 27 km pluss veel kloostrini 7 km. Esimene lõik läks maksma 6 ja lisaots 4 rbl “nägu”.
Seespool kloostritara asuvatest hoonetest, olid enamik oletatavalt elamud. Väljapoole tara jäid peldik, söökla ja nänni müümise varjualune. Peale elamute ja pühamute kuulusid lahutamatult tarasiseste ehitiste hulka ka palveveskid. Kasutamaks neid õigesti (st keerutamaks neid), seletati meile, et neile tuleb läheneda vasakult poolt ja keerutada päripäeva. Teinud niimoodi tiiru peale kõigile palveveskitele kloostri territooriumil, olid sa ½ tunniga kätega ära teinud töö, mida suuga oleks pidanud tegema vähemalt pool päeva! Kas see pole vahva? Käisime sees ka kõige suuremas pühakojas, mis avaldas juba muljet. Kogu see värvikirevus, atribuutika, lõhnaküünalde “hais” jms mõjusid koos päris efektselt. Tegelenud veel igasuguste esemete ostmisega, milleks me ju tegelikult olemas olemegi, otsustati suund tagasi Ulan-Udele võtta.
Olles oma esimese päevapunkti edukalt täitnud, mindi hotelli “Baikal” keha kinnitama. Ukse ees seisnud tädi kommenteeris meie välimust paari sõnaga ja lasi meid sisse. Ah-jaa, vahepeal tutvuti kuskil Lenini t. hämarustel ühe eestlannaga, kes osutus MEIE Kellyks. Rõõm oli kindlasti kahepoolne. Vastavalt meie ootustele, oli tubli võitluskaaslane kloostriprogrammi läbinud iseseisvalt. Restoranis aga, söödi ja joodi isuga. Peab siiski nentima et, seda viimast tegevust sooritas küll igaüks oma tunde järgi. Kokkuvõtteks võib öelda, et söödi u. 2 tundi. Siresäärne näitsik lippas päris tiheda graafikuga meie laudade ja köögi vahet.
Varem söömise lõpetanud Einar, Kelly, Aleks ning Kristel otsustasid vahepeal negatiivseks kaldunud saunavõimalusi linna peale parandama minna. Etterutates, see neil ka õnnestus. Ise, lõpetanud söömise koos varajastega, jäin ootama, kunas Terts oma kõhutäitmise lõpetab, et siis tema kilekotist hankida endale matkapäevik. Selle tagajärjeks oli aga see, et sattusin hoopis restorani all asuvasse sauna. Vahepeal kahtlasena tundunud variant osutus siiski võimalikuks. Saun kandis õigusega sauna nime, kuid mitte VÄGA HEA SAUNA nime. Põhjused: elektrikeris ja alguses ning lõpus puudunud soe vesi. Selle eest oli aga jälle bassein, mida sai siis ohtralt kasutatud. Kui saunaskäimiseks võetud 1,5 t. otsas, ihu riiete alla ja saunast välja.
Mina sebisin nüüd linna peale endale veel puuduvaid maakaarte otsima. Terts, Tõnis, Siim ning Toits põrutasid aga naaberhotelli restorani natuke ennast veel lõbustama.
Saades õhtul 9 paiku rdj-s kokku, otsustasid Tõnis ja Toits raskest päevatööst väsinuna natuke puhata. Rong Irkutskisse väljus 10.20. (platskaart). Pilet maksis 72.40. rbl. Õhtu naelaks kujunes Toivo. Nimelt, perroonil suusakeppidele nõjatudes, seljakoti all kühmus, silmad suletud, habe härmas, tõmbab endale mega ohkega õhku sisse, peab pool minutit pausi ja laseb kogu selle jama veel suurema ohkega tagasi välja. Kusjuures väljapihustatav hingeõhk aurustub suust mitmekümne sentimeetri kaugusele. Üldiselt meenutas ta mulle päeval kloostris nähtud lohesid, kes samuti midagi taolist suust välja purskasid.