Ümberkolimine ühest onnist teise. Puhkepäev.
Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Toivo:
hommik -14?C
Paljudest viletsatest onnidest osati ööbimiseks valida üks viletsamatest. Puuduseks, mis talvisel aastaajal pole just kõige väiksema tähtsusega, tuleb lugeda muldpõrandat. Külmaga on põrand jääs ja ahju küttes hakkab põrand nii meeldivalt pehmeks muutuma. Kuid kõik see oleks olnud köömes, kui meil oleks olnud kütteks piisavalt küttepuid. Kuid kahjuks polnud meil piisavalt puid ja antud kohast polnud midagi saadagi. Pidevalt ringi hulkuvad turistide hordid korjavad kokku viimsegi oksarao, mis näitab kasvõi veidikenegi kuivamise tunnuseid.
Kuna eelnevate päevade külmööbimised ei võimaldanud kirjutada matkapäevikusse ainsatki rida, tuli nüüd võtta aeg maha ja kirjutada puuduva päeva juhtumid tagant järele. Eeldatava tunni asemel kulus kirjutamisele ligi 3 tundi. Eelnev unistus soojast onnist ja pilt, kuidas ma särgiväel küünlavalgel päevikut kirjutan, purunes esimese paari minutiga. Ruum oli külm, lõbusalt praksuva ahju asemel, vindusid ja susisesid seal pooltoored puud. Puid lisades oli tarvis paterdada üle märja põranda või toetuda külmadele kividele. Alles magamiskotti pugedes sai esmakordselt sooja, mida jätkus hommikuni. Ma tean, et magamiskotti ei tohi üleni sisse pugeda, kuid ma ei saa jätta nina hingamiseks välja, kui magamiskoti välimine riie on kõrvetavalt külm ja onni õhk talviselt jäine.
Hommikul ehk enne lõunat ärgates, oli tunda, et eelneva päeva suusatamine märgade jalatsitega ja õhtune ning öine külmetamine on oma töö teinud. Senini minust kaugelt ringi käinud köha ja nohu olid leidnud tee ka minu juurde. Kuid midagi pole parata. Talimatk on talimatk ja alati ei saa liikuda kuivades jalatsites ja higistamata. Isegi siis, kui tead, et see on tervisele kahjulik.
Eile kui vahetasime suusad kasside vastu, vajusin ühe jalaga läbi jää ning tollal polnud sokkide vahetamisest kuivade vastu mitte mingit mõtet. Vasak saabas tilkus niigi veest ja kuivad sokid oleksid koheselt märgadeks muutunud. Pealegi polnud väljas nii külm (vast nii -10?ringis), et hakata paaniliselt ennast kuivatama. Oli see nüüd külmast või hõõrdumisest, kuid vasaku jala suure varba otsas ilutses pisike vill. Kuid ega selle päritolu mind eriti ei huvitagi.
Algava päeva programm nägi ette kuumade allikate ja uue onni asustamise, mille me täitsime 101%. Asusime teele kell pool kaks ja sõitsime ainult paas versta. Ja seda nimetatakse matkaks.
Hõivasime maja (mitte onni), kus veel eile oli ahjus põlenud tuli ja mille elanikud toodi ning viidi helikopteriga. Selgeks sai sa siitkandist kostva paugutamise tagamaad (kõrgete ülemuste jaht) ja asukoht. Vahepeal läks paugutamine nii ägedaks, et poleks ma näinud enda ümber Ida-Sajaane, arvanuks end olevat 1944.a. Sinimägedes.
Allesjäänud päevanatuke kulus meil Gunnariga lõkke sussitamisele ja toidu valmistamisele, sellal, kui teised soojas toas videvikutundi pidasid ja allikates suplesid.
Tõnis. Kell 22.45. Istun laua taga ja valvan. Kütan ahju kivisöega, minu ees on laual on ketšup ja Voimix. On alles matk! Tore on olla taas kord Šumaki allikatel. Leidsin isegi üles onni, milles 9 aastat tagasi peatusime. Alexi ja Siimu kahehäälne norskamine meenutab sigalat.