Ärasõit Tallinnast.
Einar:
Kogu matka lugu sai alguse arvatavasti umbes 11 kuud tagasi Hibiinides, kui ahju ääres telgis sai arutatud edaspidiseid plaane. Kauged ja kõlavad kohad olid arutlusel: Uural, Altai, Kuznetski-Alatau ja Norra. Just Norra ja Jotunheimeni ümbrus pidi saama meie järgmiseks matkakohaks, kuid saatus tahtis veidi teisiti ja millegipärast muutus matkaklubi plaanides Norra Põhja-Rootsiks, see aga ei leidnud eriti palavat heakskiitu kambas, mis oli selleks ajaks suviste hulkumiste tagajärjel tekkinud. Nii valitseski peataolek ja talv lähenes üha kiiremini ja kiiremini.
Oli vist november ees kalendris, kui saatis mulle meili Aleks ja küsis kas ma ei tahaks Altaisse matkale minna. Mina vastasin, et Ida-Sajaanid on olnud mulle suureks unistuseks juba pikka aega. Gunnari sünnipäeval Soomaal sai aga seltskonnas mõte laiemalt välja käidud ja selgus, et polegi paha mõte. Siis aga tekkis minul piinlik lugu, et mind nagu kutsuti kaasa, aga mina vedasin kaasa terve jõugu. Enne aastavahetust Tudu järve ääres sai mõtet edasi arendatud ja minu sünnipäev Karuskosel oli kujundatud juba matka tõsisema arutelu staabina. Kuna selgus, et saame lennata tõenäoliselt vene hindadega, st. Moskva-Irkutsk-Moskva u.100 USD, siis hakkas ratas veerema juba vääramatu jõuga.
Järgnes täpsustamine, et kes siis ikkagi kaasa tulevad. See oli huvitav tegevus, kuni viimaste päevadeni, mil selgus, et meid on kokku 9 inimest. Järgnesid toidu, varustuse ja muu stuffi kokkuajamine.
Mulle koju, Tapale tekkis suur hunnik toitu ja muud trääni, mida ma siis püüdsin sorteerida. Eelviimasel õhtul võtsin ette suusad ja EPO-liimi ja ühildasin neid veidi omavahel.
Kui ma laupäeval vaatasin kogu seda kihti toapõrandal, oli väga hea meel, et Toivo appi tuli. Veel viimane dushi all käimine ja edasi asju pakkima. Toidukottidele kõigile sõlm peale ja suurde musta prügikotti, et oleks rõõmsam neid rongi transada. Auto sai üsna korralikult täis. Kuna mul oli millegipärast rongiaeg valesti meelde jäänud, siis jõudsime raudteejaama liiga vara ja Toivo sai minna rahulikult poodi ja mina veel korra koju.
Lõpuks tuli rong ja hakkas toimuma tsirkus nimega “toidukottide pealelaaadimine”. Jõudnud kohale vagunisse teatasin, et saabus ansambel “Garbage”. Majutasime end Toivoga ära, aitasime Kellyl puzzlet, mille ta vist oli saanud, kokku panna ja sõime ära ka teise sünnipäevatordi.
Toimus igakordne rongiläbu. Vahepeal jagasime laiali toidukotid. Hoogu sai hädaldamine teemal: “Kuhu ma need küll panen, mul kott isegi täis”. Nii on see vist küll alati ja ära need asjad ka alati mahuvad. Normaalselt möödus ka piiri ületamine nii Eesti kui ka Vene piiril, asjamehi käis igasuguseid. Uus asjamees venelastel on immigratsiooniametnik, kuid ka tema lasi meid läbi ilma probleeme tõstmata. Ilmselt veendus, et me tõepoolest ei taha Venemaale immigreeruda, et sealset “head” elu nautida. Koos piiriületamisega sai ka ajavöönd vahetatud ja peale veidikest organiseerumist pugesime meile piletihinnas olevate valgete linade vahele. Ei tea küll millised need linad küll kolme nädala pärast olema saavad, kui me matkalt tagasi pöördume.