Meenutusi väiksest jalgrattamatkast 13.-14.06 2020
Selle väikse matka eesmärk oli alustada Narvast ja vaadata ringi põhjarannikul.
Tegelikkuses kujunes nii, et eelmisel päeval saime teada, et on võimalus sõita ehtsa puupurjekaga Toilast Narva. Mõeldud-tehtud ja hommikul ostsime rongis piletid Narva asemel hoopis Jõhvini. Üllataval kombel läks ratastega vagunis olemine üsna tihedaks, rattureid tuli ja läks, kuid kõige tihedamaks läks siis, kui lisaks olemasolevatele ratastele tuli Kiviõlis juurde veel 11 rattasõitjat. Aga nagu öeldakse – häid rattureid mahub palju ühte vagunisse ja nii meid oligi seal kokku üle 20. Jõhvis kolisime suuremate kadudeta rongilt maha ja peale põgusat tagavarade täiendamist kohalikus kaubanduses võtsime suuna Toila poole.
Napilt enne Toilat tabas meid esimene kaotus ühe rattakummi näol. Kiirelt lohv vahetatud, jätkus sõit sadama poole. Kuigi üleliigse aja küsimus oli vahepeal edukalt lahendatud, jätkus veidi aega sadamas ringi vaadata ja isegi kohapeal tehtud jäätist osta.
Peagi tõstsime rattad “Tütarsaare Aino” pardale ja sõit algaski ida poole. Kapten pajatas muhedalt juttu laevast ja kohalikust elust. Soovitame soojalt.
Sõit kestis päris mitu tundi ja hoolimata soojast päikesest oli mere peal üsna jahe – seega tasub soojad riided selga panna.
Maabusime Narva-Jõesuus ja esmapilgul oli imelik vaadata (pool)paljaid inimesi ringi liikumas. Einestasime kohalikus gruusiapäraste toitudega söögikohas ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma.
Väidetavalt just selles kohas, kus tank seisab, ületasid 1944.aasta juulis punaarmee väed Narva jõe. Väidetavalt olla just seesama tank kuuekümnendail aastatel Narva jõest välja tiritud ja postamendi otsa pandud. Igatahes nii nagu monumenditankid ikka, on ta tublisti kinni keevitatud ja ilmselt seest tühjaks tehtud, et sellega keegi ringi ei tahaks hakata sõitma.
Narvas tiirutasime niisama ringi, vaatasime Viktoria bastionit, rannapromenaadi, Aleksandri kirikut ja raekoja platsi koos Narva Kolledžiga.
Päev hakkas õhtusse kiskuma ja peale toidu ostmist suundusime ööbimispaika otsima. Pika otsimise peale leidsime suurepärase paiga Soldino lähedalt.
Pühapäeva hommikul suundusime Auvere poole ja sealt edasi Udria ja Mummasaare poole.
Mummasaare laagripaik hämmastas sellega, et seal ei olnudki mitte kedagi, mitte ühtegi eelmisest õhtust poolpurjakil seltskonda ega muidu rahvast. Rand sealsamas on sisuliselt jätkuks Narva-Jõesuu liivarannale.
Seejärel sõitsime jupikese mööda RMK ametlikku matkarada Sillamäe poole.
Enne linna jõudmist hakkas meile vastu tulema suurel hulgal valgete heegeldatud kübarakestega vanadaame. Neid oli nii üksinda kui paarikaupa, nii sõbrannad koos kui ka oma teise poolega. Valgete kübaratega vanadaamide promeneerimine oli tõelist elamust pakkuv nähtus, mitte kusagil ei ole sellist asja varem kohanud.
Sillamäe piltidel on sageli näha linnavalitsuse hoonet, millel on vaenlase luurajate eksitamiseks kirikutornilaadne torn. Promenaadi teises otsas oleva päris kiriku uuemaaaegne ehitis aga sobib kogu kompleksi sama hästi kui sadul sea selga.
Sillamäelt suundusime edasi Päite poole, kahjuks on vahepeal suletud territoorium ja nii pidime sõitma ka väikese jupi Peterburi maanteed mööda.
Viimaseks lõiguks jäigi meil Voka-Oru. Ratastega rongi mahtumine oli seegi kord veidi keeruline, lisaks oli piletimüüja erinevalt eelmisest veidi närviline ja kippus üle reageerima. Aga rongi me mahtusime ja kõik laabus. Täpsustuseks tuleb öelda, et rongil oli kaks koosseisu, aga kuna Oru jaamas saab peale ainult esimesele, siis oli see vagun ka üsna täis. Hilisem info kinnitas, et tagumises rongis olid ainult üksikud jalgrattad.
Edasine plaan sarnaselt päris uhhuduuri tegijatele peaks olema jätkamine samast kohast, kus seekord lõpetasime. Kui aga tekib muid häid mõtteid, siis miks ka mitte midagi muud ette võtta.