Ettevalmistused | Järgmine päev | Sisukord | Kokkuvõte
Hommikul sajab Tartus tihedat vihma. Päris hea, et kelk ja suusad said varem Tiiduga ära Tallinna saadetud. Mitte et Eestis keegi sinu vaimse tervise vastu huvi tunneks kui sa juulis suuskadega peaksid tänavale sattuma, vaid endale on toimuvat lihtsam põhjendada. Pealegi, läbi ladina vaksali poole astudes tunnen, et asju sai jälle niigi liiga palju kaasa.
Ülemistesse jõudes oleme Ehteliga jälle ära kuivanud. Einar on mulle delegeerinud gaasi ostmise, ülejäänud ained on ta ise ära hankinud ja mõnedest isegi poolfabrikaate valmistanud. Sublimatsiooniga pole ammu keegi viitsinud tegeleda. Grupi panus sublimatsiooni piirdus seekord vaid tühja taara tootmisega.
Toidupoest saadud söök ja kassatšekk
Ehtel jääb kotihunniku otsas kaubakeskuse sissepääsu valvama. Matkaspordi kassas helistab Tiit ja uurib, et ega ma juhuslikult Südameapteegi juures ei ole. Kuivõrd diagnoosi ei ole pandud, siis muidugi ei ole ja ma pole sellise nimega apteegist ka varem kuulnud. Aga kui pilgu tõstan, siis on apteegi silt Matkaspordi vastas üle koridori. Nad on siiski mõelnud – kõik teenused ühest kohast ja see on kaubakeskus juures ju tõepoolest haruldane. Tavapäraselt tuleb piimaleti juurest leivaleti juurde sattumiseks läbida vähemalt koduelektroonika ja aluspesu osakond. Siin on kohe maksimaalselt võimalikus ulatuses põhjus tagajärjega ära seotud. Tiidul on vaja hobusesalvi. Hmm…, mulle kohe ei meenu, et meie lähitulevik hobustega seotud saaks olema ja see südameapteek ei paista ka üldse mitte veterinaarapteegi moodi. Ja siis turgatab! Tiidul on hobusesaba! Ja järgmised paar nädalat kelgu ees on unistuste furry lifestyle, millesse libedamaks sisseelamiseks ongi salvi vaja. Astun apteeki ja uurin, et kas soovitavat kaupa selles asutises müüakse. Valges kitlis tütarlaps näitab erinevaid hobusepildiga potsikuid ja karbikesi ja telefonist kostuva kirjelduse alusel leiamegi õige. Tundub, et hobusesalv ei ole siin igapäevane müügiartikkel.
Tosca ja Napoleoni kook vedelevad bussi põrandal ja on just sisse astumist kutsuvalt istme alt välja libisenud, kui Einar Ülemiste treppi sõidab. Karmo ja Tõnu ootavad meid Linnahalli Statoilis ja Einar kruiisib sinnapoole mööda üleskaevatud Tallinna (jah, mäletate õigesti – ka aasta aega tagasi oli sadamapiirkond üles kaevatud) liikluskuulekalt kollaseid nooli jälgides kuni tupikusse jõudmiseni. Siis tuli kaassõitjal autost väljuda, piirdeaed eest ära tõsta ja liikuvasse bussi hüpata samal ajal kui Einar ennast foori ees ootavate autode ette esimeseks sööstab nii, et foor selja taha jääb. Kui tagant signaali laskma hakati, tõlgendasime seda kui märguannet, et fooris hakkas põlema roheline tuli ja võib ristmikule julgelt välja sõita. Nii, nüüd on grupp koos ja võib grupipildi ära teha.
Tiit, Karmo, Meelis, Einar, Ehtel, Tõnu, Marge
Kuniks sadamasse sõidame, selgitab Tiit Ehtelile kõiki tehnilisi detaile ja tööpõhimõtteid üksikasjalikult kirjeldades kui lollikindlad suusakepid ta tema jaoks ikka oli kaasa võtnud. Mõtisklen endamisi, et huvitav, millest küll selline eelarvamuslik ja alavääristav suhtumine inimese vajadustesse.
Laev sõidab kiirelt ja igav ei jõua hakata. Helsinki reid võtab meid vastu ragiseva jääga kui paat sellest läbi libiseb. Jäävabast sadamast pole juttugi.
Varuste.net annab meile välja kolm ettetellitud kelku ja üht-teist leitakse shopates veel vajalik olevat. Ehtel püüab gruppi rõõmustada ehtsate tugevamaitseliste lagritsakommidega, mida Eestis ei pidanudki saada olema (tuleb tunnustada kaubaagentide maitsemeelt), aga põhjaeestlaslik maitseelamus kedagi eriti ei kõneta.
Poest väljume kiirteele ja seltskond suikub. Ärkan selle peale, et auto teeb järsu pöörde vasakule. Kas juba kiirteelt maha? Juba? Ja kuidas sinnapoole, kiirteelt vasakpöördeid ju ei tehta…? Peeglist paistavad juhi kohal istuva Einari suured, prilliklaasidega samas mõõdus silmad. Ta oli ka just selle sama jõnksatuse peale üles ärganud…. Asi selge, aeg on juhti vahetada. Tiit sõidab edasi Tampereni ja seal teeme kaubakeskuses järgmise lõdvestava jalutuskäigu ja passime Partioaitas pakutavat. Teekonnal Helsinkist Tamperesse on inimestel tekkinud jälle vajadus erineva matkavaruste järele.
Vaasas on öömaja aadressiks Laivanvarustajankatu 1. Peatume maja number kaheksa ees, sest see on ainus potentsiaalne maja tänaval ja uurime asja. Ongi seesama ja üks tähendab antud kontekstis „ainus“. Tassime auto tühjaks ja hakkame suppi keetma. Kohustuslikule matkasupile, mis matkaja kõhu korras hoiab, järgneb pidulik õhtusöök – pokaalid, vein, koogid, suupisted, nii nagu matka algusele kohane.
Õhtusöök Vaasas
Peale sööki jagame laiali matkatoidu, mille Einar on juba kodus söögikordadesse laiali kaalunud ja õpetame Ehtelile selgeks „Õ“ tähe kasutamise. Toidupakkidele tuleb personaalse registreerimise ajal kirja panna, millise päeva millise toidukorraga tegu ja Einar paneb kirja, kelle kätte see satub. Näiteks kui tegemist on kolmanda päeva hommikusöögiga, siis on kohane pakile kirjutada 3H, mitte 3Õ (st ei ole kolmas „õmmikusöök“ vaid kolmas „hommikusöök, jne). Kellel peale seda veel veinijoomise kõrval vaja ja viitsimist, tassib oma asju niisama ühest toanurgast teise või seob oma uuele kelgule grupiviisilise targutamise saatel nööre külge.