Saabunud rahu oli näiline. Proua oli just kukkunud ja hakkas potilt pähe saadud löögist toibuma kui Liidi talle pöidla peale astus. Seejärel taastusid refleksid juba kiiresti. Patsient vaadati üle, lahtisi haavu polnud, luumurde ei paistnud samuti mitte. Koos korjati kokku, prillid sõrmused ja hambad ning proua talutati õue. Miks sinna koledasse ruumi üldse sisenetud sai, oli mõlemal meelest pühitud.
Kell üheksa olema taas Harfa halli kogunenud. Tangime ja võtame suuna Keflavikile. Üle lahe paistavad loojangus Snæfelli vulkaan ja sellelt hargnev poolsaare kontuur.
Lennujaamas tüürime kaugelt paistva autorendi punkti sildi poole. Kontor on kinni ja uksel silt, et vastuvõtupunkt on viidud vilkuvate siltide alt ära kõrvalisse konteinerisse. Manööverdame läbi parkla kohale, kus mahub meie träni maha laadima ja natuke bussi kasima. Muidu tundub olevat läinud kõik suuremate viperusteta ja buss on mõõdukalt puhas. Vaid tagumises ruumis on ilmselt seljakoti pannal istmetagusesse õrnõhukesse nahkkattesse augu kulutanud. Vastuvõtjad sellest aga numbrit ei tee ja nii saame masina üle antud.
Lennujaam on ülerahvastatud ja mugavat kohta öö veetmiseks ei paista. Paneme kotid hunnikusse ja hargneme. Leiame MeelisWga inimtühja nurgakese jaama tagumises nurgas, kus käib remont. Sopi lõpus asub uks, millest nügitakse sisse pagasikärude ronge ja ühes seinas on luuk pagasiga seotud jamade klaarimiseks. Natuke küll kitsas ja funktsionaalselt konfliktne paik, aga kalleid kaasreisijaid ei mingisuguseid. Nii kolimegi sisse. Kohe meie järel saabub keegi turske kaltsakas, kes kingad jalast võtab, mati laiali laotab ja luugi ette maha istub. Niisugune käitumine saab olla vaid meiesuguseid rahulikke elanikke kahjustav, sest ilmselgelt on kellelgi vaja varsti selle luugi kaudu oma pretensioone esitada ja siis arvatakse ka meid lennujaama tööd takistavate persoonide hulka. Ja pahandused ei lase ennast kaua oodata. Õige pea sõidab kohale rong pagasikärudega, mille juht hoiatab, et tegemist on avariiväljapääsuga ja siin ei tohi olla. Laiskloom leti all ei kõssagi selle jutu peale. Varsti ilmub välja miski turvamehelaadne, kes leti ees lösutaja püsti ajab. Samas meie saame turvaga kenasti kokku lepitud, et lahkume peale pooleli oleva eine lõpetamist. Seniks käib ta lahkesti kontrollimas Pille ja Alar poolt ringituulamisel hangitud infot, et peale chekinni tegemist oleks meil võimalik minna vaiksesse turvatsooni ööbima. Naasnuna peab ta meid kurvastama, sest pagasiga sinna ei saa, pagasit hommikustele lendudele veel vastu ei võeta ning tegelikult lõpeb pagasi vastuvõtmine nagunii kohe ära. Selleks ajaks on kaltsakas ennast juba pikali veeretanud ja püüab silmi kinni pigistades jätta magaja mulje. Turvameest see muidugi ei heiduta. Peale püstiajamist ootab ta turva lahkumise ära ja heidab uuesti pikal, jalad röötsakil keset trammiteed. Koos meie laialipakitud lagaga ajab vaatepilt saabuva kärurongi juhil aga kopsu tõsiselt üle maksa. Järgneb emotsionaalne kõne kuhugi, kust saadetakse meile kaela kuklasse aetud vormimütsiga energiline parkimiskorraldaja, kes ilmselgelt oma tööga kaasnevat räuskamisvõimalust naudib. Kuniks suu tühjaks jõuame süüa, on tema jõudnud mitu korda anda meile lahkumiseks kümme sekundit aega. Kui MeelisW suu viimaks pudist tühjaks saab, arvab ta halvasti haigutust varjates, et kümme sekundit on ikka liiga vähe. On selge, et siin meid rahule ei jäeta. Korjame asjad ja liigume tagasi ettepoole, kus nägime vaba nurka. Sopistuse keskel seisis suur märk, millel olevast hieroglüüfist pidid inimesed aru saama põrandal lamamise ja söögi keetmise keelu. Keeld oli igaks juhuks kirjutatud veel inglise, saksa, prantsuse ja islandi keeles. Kuna minul keelte peale suuremat annet pole, siis laotasin oma mati maha ja heitsin magama. Teised käituvad oma keeleoskusest lähtuvalt võttes mattidel üheselt mitte nii selgesti määratletavaid asendeid ja alustavad samuti magamisega. Makarone ei julge siiski keegi keeta. Ärkan sama parkimiskorraldaja lõugamise peale, mis kutsub kõiki nurgakese asukaid, keda on nüüdseks kogunenud juba tublisti rohkem kui meie, silti lugema ja ööd püsti seistes veetma. Keeran teise külje. Miilits on miilits ja koristaja on koristaja – mentaliteet on rahvusvaheline asi. Kedagi füüsiliselt togima ei söanda ta siiski tulla. Tegelikult on magamine lennuväljal ikkagi parem kui telgis. Keegi ei trügi, tuul ei tõmba ja turvamehe lõugamine on erinevalt kogu öö kestvast norskamisest vaid episoodiline.
Hommikul pakime kotid ümber, et kaalu mahtuda. Unisena ei ole see suurt midagi väärt tegevus ja iga asja otsustamine võtab talumatult kaua aega. Seesuguses olukorras kulub ära igasugune abi – nii vahetult füüsiline, targalt verbaalne või vaikivalt mentaalne. Näiteks suudavad kõik naeru tagasi hoida kui MeelisW enesest pisut väljununa koti kallal pusserdab ja Liidi talle seejuures väärtuslikke nõuandeid jagab.
Seejärel suhtleme Alari juhendamisel chekinni masinaga. Masin on viisakas ja teeb kõike, mis ette nähtud. Keegi tarkpea on siinses terminalis aga pannud koti sangale kleebitavale lindile juurde veel kaks väiksemat kleepsu, millega meie ei oska midagi peale hakata. Alar selgitab kiirelt välja, et need tuleb lihtsalt kuhugi koti peale kleepida. Kaheldava väärtusega on see tegevus, sest ega need ju ei kleepu eriti hästi ja selgusetuks jääb, mis saab siis kui üks või kogunisti mõlemad ära kaovad. Igatahes püüame püüdlikud olla ja ligineme seejärel pagasiloovutamise lintidele. Esimeses kohas saame ise aru, et meid ei oodata, sest businessklassi, Saagavautserit, ega economy comforti pole kellelgi ette näidata. Mida iganes need kaks viimast ka ei tähendaks. Alar teeb jälle saalile ringi peale ja selgitab välja vajaliku augu asukoha. Marsime tema järel, kuid minu kotti tütarlaps enam vastu ei võta. Seljakottide äraandmiseks pidavat olema hoopis teine koht, sest tegemist on ebastandardse pagasiga. Jutt sellest, et just äsja võttis ta vastu seljakoti, mis siis et kattekotiga kaetud, ei loe midagi. Vaatame, kuidas Ennike ja Pille samuti oma kattekottides seljakotid ära annavad. Irooniline tähelepanu juhtimine, et tegemist on ka seljakottidega ja kas preili ikka on veendunud, et tema lindile tohib panna lisaks punase kattekotiga seljakottidele ka sinise ja halli kattega pagasit, ei vii meid eesmärgile loomulikult lähemale. Aga ega me eriti lootnudki. Tassime oma varanduse saali teise otsa, kus lookleb ilmatu pikk saba. Auk, kust lahkusime, jääb pikas ajaks klientideta ja tütarlaps vahib niisama käsi põsakil, kuidas kärbsed lendavad. Uus järjekord luugi ees sildiga „odd luggage“ on tegelikult väga vahva ja ajab isegi pisut naerma. Samast august lähevad ebastandardse pagasi sildi all kuhugi konteinerisse lapsekärud, maalid, mingid peenest traadist raamid ja loomulikult meie suured seljakotid. Tulemuse ettekujutamine ei nõua erilist intellektuaalset pingutust, aga annab turvatunde, et meie kottidega ei saa siin mitte midagi halba juhtuda.
Tegelikult on asi naljast kaugel, sest rivis on oma nelikümmend inimest ja kogu see ringitraavimine on oma aja juba ära võtnud. Ja erineva suurusega seljakottidega inimesi, kes ilmselgelt ei saa aru, miks nad peavad siin sellist järjekorda moodustama kui mujal vastuvõtuletid tühjad, muudkui lisandub. Kogu see jama käib seejuures ukse ees, mille kohal on suur silt „emergency exit“, aga furashkaga öist prõõkajata, kes läbipääsu vaba peab hoidma ei paista kusagilt. Uks on varustatud liikumisanduriga ja käib seetõttu järjekorra edasiliikumise peale kinni-lahti. Vahel muidugi niisama ka kui keegi aevastab, nina nuuskab või muidu mõne äkilise liigutuse teeb. Toimuv käib ilmselgelt kõigile närvidele. Jälgime, kuidas väikesed kleepuvad sildikesed ühelt pakilt teisele kaootiliselt ümber paiknevad ja nihkume letile vääramatult lähemale. Kui minu kott leti august sisse kaob, näen kuidas lindile kleepunud väike silt minu kotile lisandub. Kõige tipuks on luugi ette installeeritud post, millele on kinnitatud tabloo teeninduse hindamiseks. Tabloo roheline nupp irvitab puhta ja säravana vastu, samas kui punane nupp on üsna kulunud välimusega rääkimata sellest, et sellesse kunagi graveeritud lõust oma piirjooni reedaks. Kokkuvõtteks veedame selles järjekorras oma reisi kolmveerand kõige mõttetumat tundi.
Edasi kiirel sammul trepist üles, kus asub turvakontroll. Oma saja viiekümne meetri pikkune koridor selle ees on täidetud inimestega, kes kuidagigi organiseeruda püüdes on moodustanud viis-kuus järjekorda. See läheb napilt, sest minut hiljem on trepp meie taga täidetud inimestega, kes moodustavad pagasi loovutamise luukide juures silmist kaduva lookleva saba. Järgneb masendav tammumine, mis tikub resulteerima lennukist mahajäämisega.
Niisuguses olukorras on sobilik alustada hommikusöögiga, sest muidu see ju rekvireeritaks. Käest-kätte käib singikäntsakas, moosipurk ja sai. Kuni ühel ilusal hetkel läheb saba liikuma ja neelamisega hakkab kiire. Ilmselt jõudis keegi tööle või saadi aru, et kohe algab mäss. Jõuame vähem kui kümne minutiga turvamasinateni, millest mitte kellegi käsipagas läbi ei lähe. Kes näitab ette soola, kes suhkru, kes niisked mustad sokid, kes mingi muu ebastandardse konsistentsiga pakikese. Ja siis oleme sees! Keflaviki lennujaam on vaieldamatult Islandi turismimajanduse kõige nõrgem lüli – bussid, giidid, kämpingud, infovoldikud – kõik muu töötab laitmatult efektiivse rahamasinana ning kogu mulje rikub ära lahkumine riigist.
Seame endid vajaliku numbriga ukse ette ja kui väravad lahti tehakse, on aeg puhtad puffiniga sokid jalga panna ja teised kiiresti ja hermeetiliselt pakkida. Uni tuleb lennukis superhästi.
Helsingis sisustame aega toidujääkide õiglase jagamisega, mis antud kontekstis tähendab lähtumist põhimõtetest „mis pole möödas on ees“ ja „ega küll küllale liiga tee“ . Nii saab näiteks Alar kõik säilinud kartulipudrud ja Pille kõik riisikakud koos pooliku nussa topsiga. Kui sellega korda saame, on teha veel portreefotod suurepärase põhjamaise sisedisaini saavutuse taustal, milleks on hall perforeeritud plekist sein. Pille ja Ennikese jaoks on tegemist uskumatu kogemusega, kuid MeelisW soovib lisaks feel ülesvõtet profiilis. Tuleb muidugi tõdeda, et udune liustik oleks olnud tõepärasem, kuid sümbolite keel on tegelikult mõjusam.
Enne lennukisse sisenemist kummardab Liidi sügavalt ja palub teraslinnul pakkuda eelseisvale aastale mõeldes enesele veel pool tundi vabadust. Tegelikult saab vabadus otsa juba lennukis kui Ennike kamandab Liidi tagasi välja, kus turvamees käru kõrval selga soojendab. Mindagu ja näidatagu, millised kotid tuleb kindlasti peale tõsta, on tungiv korraldus.
Tallinnas väljusime lennukist rahulikult ja tõuklemata. Otsin välja veekindla vildika ning kirjutan lennuki valgele kõhualusele: „Siin lendasid 5.08.2015“ ning seejärel lisavad kõik isikupärase käekirjaga oma nimed. Ka siinkohal oleks paslik lõpetada, kuid matk jätkub….
…kõnnime Mailaga rahulikult ja ruttamata väravate poole, mille taha saabuvad meie reisikotid. Teised tormavad pikal sammul ees. Väravast läbi astudes peatavad meid lendurivormis noormees ja neiu sületäie punaste nelkidega ja miski raamitud tahvliga. Järgnevad õnnitlused ja kõned, mille põhjuseks on just nimelt meie osutumine kahemiljondenaks reisijapaariks. Üle antakse ka bisnissklassi reisivautser võimalusega lennata 2016-ndal aastal suvalisse Estonian Airi sihtkohta. Perspektiiv avaldab muljet! Veel. Väljas ootavat press ja palutakse mõtteid koguda nendega suhtlemiseks. Kuidas küll nüüd oli tuline kahju, et lunnimüts ostmata jäi! Kõik tundub nii ootamatu ja uskumatu, et ei oska isegi rõõmustama hakata. Ülejäänud seltskond ahhetab, vormis noored säravad meie kõrval, valmis meid edasi juhatama ja Liidi näeb juba vaimusilmas meie hallil taustal tehtud fotosid kõikides suuremates päevalehtedes. Rõõm ei saa veel õieti alatagi kui selja tagant koputab õlale Einar koos Katriniga ning kohe saab selgeks, et ka järgmise reisi piletid peame ise ostma. Vormis paar hiilib vaikselt minema. Tagastame Einarile temalt laenatud akupanga ning kuniks kohmitseme, reageerib Alar kiiresti ning sokutab kaks pakki Islandil käinud kartulipudru pulbrit neile tänutäheks kaasa. Umbusklikult põrnitsevad Einar ja Katrin halle pakikesi, noh, selliseid nagu ameerika filmis vahel näidatakse….
Lennujaamast väljudes lööb vastu silmi õhtupäikese termovasar. Eestimaa suvi on ikka ilus küll! Einar ja Katrin viivad meid Mailaga bussijaama. Teised lahkuvad omal jalal.
Ja kui nüüd kellelgi tekkis soov saada järgmisetelt reisilt naastes samasuguse lilletseremoonia osaliseks, siis julgen inspiratsiooni saamiseks soovitada Einari ja Katrini külastamist nende remondijärgus eramus. Kohe kuhugi tormata pole muidugi vaja, ehitustööd kestavad veel aastaid….
Osalised
