Matkataktikast üldiselt ei ole praeguseks veel suutnud keegi ammendavat kirjalikku ülevaadet kirja panna. Seepärast piirdume esialgu vaid suusamatka nende hetkedega, kui ei pea seljakotti tassima. Soovitame lugeda hoolega “Matkaspordi käsiraamatut” ja “Kaugmatkaja käsiraamatut” enne kui asute oma hullu ideed suusamatka kohta teostama. Kindlasti võtke punti keegi varasemate suusamatka kogemustega matkamees või -naine!
Talimatka õhtunaadid:
Talimatkal on õhtused toimetused (mille tegemine nõuab reeglina suhteliselt suurt kiirust, sest talvel saabub öö ja pimedus otse hämmastavalt ruttu) jagatud mitmeks erinevaks naadiks ja kuna kiiruse tagab kogemus, siis tihtipeale, see kes mõnda neist naatidest satub, jääb sinna matka lõpuni (väljaarvatud kokanaati, sest kokanaadis olemine on eluohtlik). Enamasti on ühe inimese kaelas mitu naati korraga. Ja matkaja, kes nende kohustuste täitmisega ühegi viperusteta hakkama saab, võib täieõiguslikult tõmmata oma nime kilplaste nimekirjast maha, (iseasi, kas selliseid matkajaid üleüldse leidub). Et tekiks ettekujutus erinevate naatide sisust, siis väike ülevaade:
Kuivakanaat:
Telkimisplats valitakse reeglina kohta, kus läheduses paistab (justnimelt “paistab”) olevat mõni (või vähemalt üks) kuiv ja küllaldaselt jäme puu. Kui kotid seljast saadud, asub kuivakanaat kohe kuivaka kallale. Kui kuivakanaat suusad jalast võtab, vajub ta puu kõrvale vööni lumme ja on selge, et nii pole võimalik ühtegi puud maha saagida. Kui aga suusad jalga jätab, kukub kuivakas suusaninade peale, või lööb kirvemees kirve omale kogemata suusa sisse.
Kui tahad, suusad jalas, sisse võtta mugavat saagimisasendit, siis jääb otse suusanina alla kännumonstrum või erakordselt tihe põõsas. Ja nii peadki sa kogu saagimistööd tegema erakordselt ebardlikus asendis: ühe jala varbad selja taha pööratud, teised koos suusaga otse taeva poole püsti… Ja kui siis kõige rassimise tulemusena toekas puu lõpuks maha on saetud, selgub, et see arvatud “kuivakas” on seest täiesti mäda ja kütmiseks sobimatu. Ning kuigi ennem tundus, et valitud laagriplats on kuivakatest lausa ümbritsetud, siis nüüd selgub kurb tõsiasi, et ainuke arvestatav tegelik kuiv puu asub paarsada meetrit allamäge, mis tähendab seda, et raske tümakas tuleb lõpuks veel läbi paksu lume ülesmäge laagriplatsile lohistada.
Saenaat:
Ka saenaadi töö pole enamasti kerge. Kui kuivakas on siis lõpuks laagriplatsile saadud, tuleb ta imepisikesteks pilbasteks saada, sest reeglina on telgiahi lausa imepäraselt väike ja peale selle selgub lõpuks ikkagi, et suurepärane “kuiv” puu ei taha kuidagi põleda (saati siis veel jämedate halgudena). Kui saenaat toetab palgi lihtsalt lumme ja hakkab saagima, siis vajub puu otseteed üleni lumme. Seega tuleb väärtuslikust kuivakast veel üks ots ohverdada saepaku tarvis. Lisaks läheb veel vaja ühte logelevat inimest, kes käsutatakse ühele palgiotsale istuma ja peab seal siis senikaua külmetama, kuni palk läbi saab saetud (muidu kipub puu sae all lihtsalt omatahtsi ringi hüplema ja see ajab vööni lumes tegutsevatel saemeestel närvi mustaks).
Kui siis palginotte raiepakul lõhkuma hakatakse vajub raiepakk iga löögi järel järjest sügavamale lumme nii, et lõpuks pole tast enam mingit kasu. Välja on teda aga kõvaks tambitud lumest täiesti võimatu saada, niisiis tuleb pea iga halu järel otsida omale uus raiepakk.
Kui sa parasjagu oled kirve tohutu hooga poolkuiva puusse löönud, siis tuterdab parasjagu mööda mõni oksalasu all kookus ja mitte midagi tähelepanev oksanaadi esindaja. Ja kui enne oli probleem, et puu lõhki ei tahtnud minna, siis nüüd teeb ta seda erakordse hooga, ja lendu läinud halg lennutab lumme ka kõik oksanaadi vaevaga korjatud oksad pluss tekitab veel oksanaadi esindajale paraja muhu otsaette. Ja saenaadi mees võib kindel olla, et seda muhku tuletatakse talle meelde kogu matka vältel, iga kord, kui mõni raskem toimetus tegemist vajab.
Telginaat:
Telginaadi esimeseks ülesandeks on päevategemistest väsinud jalgadega järelejätmatu lumes tammumine, et tekitada veidigi kandvamat telgialust. Telginaate on erinevaid, sõltuvalt sellest, milline telk matkal kaasas on. Kirjeldan siinkohal telginaadi toimetusi, mis tulenevad ahjuga telgist nimega Zima ja mille ülesseadmiseks on tarvis kõigi osaliste suusakeppe ja kirkasid. Kõige keerulisem on matkajate käest nende suusakeppide kätte saamine.
Keegi ei taha anda, kuivakanaat vajab suusakeppe selleks, et mööda metsa ringi suusatada ja kuivakat otsida, oksanaat tahab ka endale toetuspunkti, sest kui koos oksalasuga laagri poole tuterdad, siis kukud sa ilma suusakeppideta kindlapeale pooleteise meetri paksusesse lumme pikali, pea alaspidi ja ilma suusakeppide toetuseta ei saa sa niisugusest asendist kuidagi välja. Siis on vaja telgile otsida emapuud ja lisavaiu, millega telginöörid kinnitada. Saenaat keeldub selleks ühtegi kirvest loovutamast, sest neid on neil endalgi vaja.
Kui sa siis oled lõpuks läbi korduvate katsetuste ühe parajalt pika puu emapuuks leidnud, selgub, et see on nulg, mis tilgub pidevalt ja järelejätmatult vaiku ja määrib öö jooksul kõik magamiskotid ja emapuu külge kuivama riputataud riided. Kui emapuu lumme saab surutud, vajub ta üks hetk täiesti arusaamatul kombel viltu ja tagasi püsti teda enam ei saa. Kui siis tuleb aeg telginööre pingutada, selgub, et kirveta varutud vaiad on kas mädad voi liiga lühikesed ja kaovad kuhugi koheva lume sügavustesse, jättes telginööri lontispäi vedelema. Kui sa siis omapoolse vaia oled lumme saanud, pingutab teine telginaadi osaline, omapoolset nööri, mille tulemusena telk totaalselt kiiva kisub või sinu vai üldse lumest välja kargab. Kui siis telk pärast suuri ponnistusi siiski üleval püsib, viltune ja kiibakas nagu ta on, selgub, et telgisuu sai täpselt sellesse kohta, kus telgi kõrval sirgub võimas kuusepuu. Niisiis tuleb kogu telk ümber pöörata. Kui telk jälle püsti on saadud, pöördub tuul ja vinge ja jäine tuul hakkab otse telgisuust sisse puhuma.
Nüüd on käes aeg, mil telki tuleb seest sisustama hakata. Kui ümberringi on kuuski, käib oksanaat ja veab telginaadile kohutava hunniku tohutult jämedate tüügastega kuuseoksi, mille telginaat peab pehmeks ja soojaks madratsiks muutma. Ja just siis kui madrats näeb juba peaaegu kena välja, visatakse telgisuust sisse, otse kena sileda madratsi peale järjekordne lasu tüükaid, mis üksteise küljest jälle lahti on vaja harutada. Kuuseoksamadrats on imetabane asi, sinna alla kaovad ära kõik vajalikud ja mittevajalikud asjad ja üles neid ei leia ennem, kui alles telki maha võttes, kui siiski. Kui kuuseoksi ei ole, roomab telginaat telki, ja vajub kohe läbi siledaks tammutud telgipõhja, tekitades magamiskohtadel täpselt pea alla mitmekümne sentimeetrise lohu.
Siis hakkab telginaat telgi põrandale külma kaitseks õhukest hõbedast kilet laotama. Kuna kile on õhuke, on ta totaalselt katki ja kile panek näeb välja nagu puzzle ladumine. Kui siis kogu kile on maas, tuleb keegi tohman läbi telgiukse sisse ja väljast tulnud tuul ajab kohu puzzle jälle segamini. Enne veel kui oled suutnud lõpetada mattide põrandale ladumise (mille käigus küljealune saab veel mitu head lohku ja auku lisaks) hakatakse läbi telgiukse sisse viskama magamiskotte ja kotte ja selleks, et sa jätkama mahuksid, pead sa koik need kotid jälle välja tagasi viskama. Ja siis tahab ahjunaat järsku hiigelpika korstnaga sul ribisid sisse lüüa ja telginaat pagendatakse telgist.
Ahjunaat:
Ahjunaadi ülesanne on täiesti füüsikaseadusi eirav. Ahjunaat peab suutma täiesti ühetaolise läbimõõduga korstnaosadest kokku panna korstna, mis keset ööd pooleks ei lähe. Enamasti läheb ühe toru otsa ainult mingi kindel teine toru ja kui sa ka oled kunagi korstnatorud ära nummerdanud, siis sel hetkel kui sul tõesti neid numbreid vaja oleks, sa neid üles ei leia. Või siis selgub, et korstnatorud on vahepeal kotis teise kuju omandanud või jää kaasaabil paksemaks muutunud ja tee mis tahad, enam ühte toru teise toru otsa ei suru. Kui siis miskitmoodi õnnestub korsten kokku saada, selgub et viimane jupp kuhugi enam ei sobi, selleta aga korsten telgilaest välja ei ulatu.
Kui korsten on päris koos, siis selgub et käed on korstna metalli külge kinni külmunud ja lahti tulevad vaid naha loovutamise hinnaga, mispeale sa vihaga kogemata kogu korstna jälle ära lõhud. Kui korsten on viimaks lõplikult koos, siis hakkad sa seda tunduvalt lühemasse telki sisse suruma, kusjuures nördinud telginaat on korstnale suureks ohuks. Oleks korsten painduv, oleks tema telki saamine üsnagi lihtne ülesanne aga paraku ta seda pole. Kui korsten on turvaliselt katusest väljas ja ahjuga ühendatud, siis selgub, et ahju jalad on kõveraks läinud ja ahi ei taha püsti seista, kogu sekeldamise käigus murdub jälle korsten ja kõik hakkab otsast peale.
Hommikul saab ahjunaat ahju kokkupanemisele mõelda alles siis, kui teistel on ammu kotid koos ja minekukihk juba sees. Sest ahi ja korsten jahtuvad aeglaselt. Ja kui nad siis lõpuks küllalt jahedad on, et neid kokku saaks pakkida, selgub, et korstnaosad on üksteise külge kinni külmunud ja lahti enam miskil moel ei tule, tee mis tahad, pikka korstent aga seljakotti ei paki. Selleks, et korstent lahti saada, tuleb ta ära lõhkuda, mis jällegi tähendab, et järgmisel õhtul on teda täiesti võimatu kokku saada.
Oksanaat:
Oksanaat peab kohe, kui kott seljast saadud, metsa tormama ja paari hetkega nii palju hagu tooma, et kokanaat tegutsema saaks hakata, sest muidu juhtub, et hirmnäljased matkakaaslased nad ära lintsivad. Kui oksanaat suudab telginaadi eest suusakepid pihta panna, siis ta küll ei kuku koorma järele minnes lumme, küll aga ei ole võimalik korraga hoida süles hiiglaslikku haokubu ja siis veel omada kontrolli suusakeppide üle. Suusakepid jäävad igale poole ette ja jalgu ja okste taha kinni, nii et sa lõpuks kukud näoli haokubu otsa, suusakepid kõhus. Kui sa siis suusakepid loovutad, kukud sa koos haokubuga küljetsi paari meetri paksusesse pehmesse lumme, pea alaspidi ja tee mis tahad, toetuspunkti sa ei leia, mille abil ennast jälle üles ajada. Ja kui sa siis lõpuks jälle püsti oled, on kogu haokubu kuhugi lumesügavustesse tallatud ja sa pead uute okste järgi minema ja seekord juba kaugemale, sest lähemalt on oksad kõik otsa lõppenud.
Kui sa puude küljest kuivi oksi murrad, teises kaenlas juba hulk oksi ees, siis virutab üks õel oksalahmakas sulle kõigest jõust vastu sõrmi või nägu ning teised küsivad pärast, kes sul silma siniseks lõi. Sellise alatuse peale kukud selili lumme ja ei saa enam üldse aru, kus on maa ja kus on taevas ja kuidas on veel kunagi voimalik ennast püsti ajada. Kui sul siis lõpuks on tohutu haokuhi käes ja sa viimast oksa lähed puu küljest murdma, kukub sulle kaela kahemeetrise läbimõõduga lumepall ja sulle tundub et oled laviini alla jäänud, paanikas murrad ennast lume alt välja, hüljates seejuures haokoorma.
Kui lõpuks lõkkeni oled jõudnud, selgub et sellest hunnikust, mis sa juba kokku oled vedanud, pole järgi enam midagi, samas kamandab telginaat teiselt poolt, et miks oksanaat juba kuuseoksi ei too ja kokanaat kirub, et sa ei oska kuivadel ja märgadel okstel vahet teha.
Kokanaat:
Kõige vastutusrikkam töö on kokanaadil, sest näljased inimesed nalja ei mõista. Kõige paremaks küttematerjaliks taigas on vaieldamatult lehised, kui sul on vaja 40 kraadises külmas ühe tikuga lõket põlema saada, siis kuivanud lehiseoksad ei vea kunagi alt. Väljaarvatud siis, kui sa ise oled hommikul kokanaadis. Ükskõik kui veekindlalt sa oma tikke ka ei hoiaks, hommikuse kokanaadi ajaks on nad kindlasti läbimärjaks saanud.
Kokanaat avastab alati, et eelmine toimkond on potid korralikult puhastamata jätnud ja nüüd ei saa kinnikülmunud putru enam kuidagi poti küljest lahti. Seega on garanteeritud ülejääänud grupiliikmete virisemine teemal, et söögil on kõrbemaitse juures.
Kui kokanaat tahab lõkketrossi üles panna, selgub, et tross on liiga lühike ja ei ulatu kahe puu vahele. Lõpuks pannakse trossi teine ots pisikese võdiseva pajuvitsa külge, mistõttu toit kindlasti paar minutit enne valmimist lõkkesse kukub. Kui kokanaat on oma elu hinnaga õrnal jääserval kiikudes paja vett täis saanud, siis läheb see kindlasti poolel teel lõkkeplatsini ümber. Kui siis uue vee järele minna, astud sa kindlasti läbi jää ja teed oma suusa läbimärjaks. Teise variandina haagib vool poti suusakepi rõnga tagant lahti ja pott ujub allavoolu minema. Kui lahtist vett ei ole, aga on lootus sellele, siis teeb kokanaat kõigepealt pool tundi mõttetut tööd, enne kui avastab, et jää all vett ei olegi või siis, et jää on kaks meetrit paks. Sel juhul lähevad pottidesse jäätükid. Kui jääd ka ei ole, tuleb pott täita lumega, ja seda korduvalt, sest lumel on kole komme ennast sulades kohutavalt kokku tõmmata. Ja selleks ajaks, kui teised naadid ammu lõpetanud on ja näljaselt imestavad, et “mida kuradit see kokanaat nii kaua teeb”, ujub veepotis ikka veel terve hulk lumesaarekesi ja keema minemisest on vesi veel kaugel.
Kui kokanaadil läheb tarvis toiduaineid, ei tea keegi kunagi, kelle kotis miski on. Ja eriti kindlalt väidavad selle toiduaine olemasolust mitte midagi teadvat just need, kes seda tavaari ise kogu matka kaasas on tassinud. Kadumaläinud toiduained tulevad välja enamasti rongis tagasisõidul, näiteks mustapesukotist või seljakoti põhjast. See, kelle koti põhja on peidetud sool, viriseb toidu maitsetuse üle kõige rohkem. Kui kokanaat püüab konserve lõkke äärde soojenema panna, kukuvad need lõkkesse ja kätte neid enam ei saa. Siis aga unustatakse soojenev konserv üldse ära ja lõpuks see plahvatab, jätmata järele ühtegi lihakübekest.
Kui kokanaat püüab kivikõvaks külmunud sibulat, juustu või vorsti lõigata kinnastega, ei tule sellest midagi välja. Ilma kinnasteta külmuvad sõrmed jälle nii ära, et sa ei ole enam võimeline neid valitsema ja lõikad endale näppu või ajad söögipoti lumme ümber.
Kui süüa tehakse lõkkel, siis ei saa kokanaadi liikmed varsti enam sammugi suuskadel astutud, sest suusa alla on tekkinud mitmekümne sentimeetri paksune jäätomp. Ja seda nühib kokanaat noa ja lusikaga maha veel ka siis, kui teised matkakaaslased juba ammu liikuma on hakanud. Ja kui siis kiiruga mõni jäätükike ikka veel suusa alla jääb ja sa seetõttu kole aeglaselt edasi liigud, küsivad alles kümne kilomeetri pärast seisma jäänud kaaslased süütul ilmel, et “kas sa oled haige, et sõita ei jõua?”. Aga suuskadeta kokanaat lõkke ääres olla ei saa, sest siis avastab ta peagi, et nägu on lõkkega ühel kõrgusel.
Kui kokanaat peab süüa valmistama priimusel, keeldub priimus põlemast. Gaasipriimuse puhul on ilm lihtsalt nii külm, et gaas ei taha välja aurata ja vaatamata kõigile pingutustele võtab potitäie vee keema ajamine kaks tundi. Kui siis pooltühi balloon pikali keerata, et vedeldunud gaas sealt välja voolaks, plahvatab balloon tükkis priimuse ja toiduga. Bensiinipriimuse puhul lähevad kõikvõimalikud voolikud ja klapid just kõige külmemal hommikul umbe ja priimus keeldub üldse midagi tegemast. Sealjuures omandab priimusega tegeleja pikapeale bensiinihaisu ja tahmase silmnäo ja kõige lõpuks läheb põlema priimuseputitaja varrukas, mitte priimus ise. Ja kui siis priimus bensiiniga üle on valatud, põleb priimus ja kogu selle ümbrus sellise kohutava leegiga, et ehmatab ka julgeimad jalust nõrgaks. Selleks, et priimusest tulevat soojusenergiat mitte kaotsi lasta, on kaasa võetud klaasriie. õnnetuseks osutub see peaaegu alati liiga väikeseks ning tänu sellele otsustab tuul kogu aeg ümber lõkkeplatsi ringe teha, puhudes absoluudselt igast võimalikust suunast. Iga kord kui sa klaasriiet liigutad, et näha, mis pajas toimub, kukub pott kipakalt priimuselt alla.
Kui telkimine on metsapiirist väljas ja tuul tugev, peab kokanaat enne söögitegemise alustamist lumest tuulemüüri ehitama, labidas on aga kindlasti maha unustatud, seega tuleb kogu söögitegemise toimingut vihiseva purgaa käes toimetada. Kui siis mingi auk lumme ikkagi saadakse (voi ise tekib) avastab kokanaat, et kogu tegevusetult passiv rahvahulk tahab end sinna auku koos sinu ja kõigi pottide-pannidega ära mahutada, et veidigi sooja saada. Seejuures astub mõni neist kindlasti soolakoti puruks või lükkab paja ümber.
Kõige hullem, mis juhtuda saab, on sattuda hommikusse toimkonda ööl pärast külmööbimist. Siis peab kokanaat esimesena , kuulates teiste rahulolevat norskamist, panema jalga saapad, mille kuju pole ammu enam jala kujuga sarnane. Sealjuures on saapad nii kivikõvaks jäätanud, et jalga lähevad nad ainult siis, kui jalg igapidi lössi ja kortsu vajutada. Kui sa siis valust oiates selliste jalgade otsas välja lähed, selgub, et hommik on külmem kui ükski eelnev. Samuti on otsas kõik hagu ja kokanaat peab oma krimpsus jalgade otsas mitmesaja meetri kauguselt kuivi oksi kokku tassima. Kui siis lõke on üles saadud hakkavad jalad vaikselt üles sulama ja sellega kaasnevalt tunned varvastes erakordselt ebainimlikku ja lõikavat valu – märk sellest, et varbad ei külmugi seekord ära. Aga magajatelt hommikusöögiks vaja minevat tavaari kätte juba ei saa. Kui sa siis eelmine õhtu oled olnud piisavalt kaval, ja söögi juba õhtul kokku oled otsinud, siis on öösel söögikoti peale sadanud värske lumi ja sul läheb pool hommikut, enne kui selle koti lume alt jälle üles leiad. Siis aga selgub, et keegi tohman on õhtul patta tilga vett jätnud ja pada on lõhki külmunud. Kulp on aga kadunud lumesügavustesse ja seda enam ei leitagi. Kui siis söök lõpuks valmis saab, selgub, et kokanaatlane ise on oma lusika ära kaotanud ja peab vesise suuga pealt vaatama, kuni teised söönuks saavad.
Termomeetrimees
Aga kõige hirmuäratavam töö on termomeetrimehel. Sest, kui tema hommikuti esimesena telgist välja saadetakse, et teada saada, millise temperatuuriga arvestama peab ja miks magamiskott ja juuksed hommikuks telgis sees üleni jääs on, siis on tema esimene, kes halva sõnumi toojana jäätunud saabastega peaaegu oimetuks visatakse.