Ärkame kella kaheksa ajal ja hakkame ennast tasapisi ümber telgi liigutama. Kes toob vett, kes kütab priimust kuumaks, kes valmistub kohvi jooma. Teeme putru ja teeme teed. Isegi Kalle T sööb, kuigi vandus eile õhtul makarone kugistades, et võtab kodus revolvri kui keegi peaks ütlema „puder“ või „makaronid“ . Tegelikult oli söögiks tatrapuder ja see päris pudruks ei kvalifitseerugi. Putru jääb ka järele, sest jagamise täpsusele ja kaalumisele me viimasel korral enam eriti rõhku ei pannud.
Esimesed laskujad jõuavad Hörnli hütist alla ja esimesed tõusjad Schwarzeest üles. Poole kümne ajal hakkab altpoolt kostma köhimist, mille sekka on kuulda ka nina nuuskamist ja aevastamist ja kellade kolinat. Kõike seda saadab kähisev ja rütmitu hingeldamine. Varsti ilmuvad kaljude tagant välja lambad, kellad kaelas ja lähevad peale natukest meie telgi ümber luusimist oma teed. Kellahelin jääb seeläbi vaiksemaks, muud helid aga muutuvad tugevamaks. Kella kümneks on laatsaret üleval, näod rõõmust säramas ja meel hea, et hing sees. Hingeldamise väidavad nad tulenevat erutusest, mis neid meie nägemise ootuses tõusul valdama oli hakanud. Võibolla oligi nii. Liidi paistab tõesti natuke haige välja, sest teda on rohelisega ravitud ja kui käimise soe ära läheb, siis hakkab ta isegi vaikselt värisema. Einari näos aga jääbki naeratus särama, nagu poleks enesetundel ja tervisel häda midagi. Ainult kuidagi sõnaaher on ta. Meelise (W) selgituse kohaselt olevat Einaril selline nägu ees juba eilsest keskpäevast kui suur ohatis ta miimika blokeeris. Kuna seda rohelisega ravitud polnud, ei pannud me seda tähelegi. Meelise (W) enda pärisosaks oli saanud kõva haukuva häälega köhimine. Hommikul polevat tõstuk Furi jaamast otse Schwarzeesse sõitnud ja nii olid nad ikka sunnitud kõigepealt üles Trockener Stegi minema ja sealt uuesti alla tulema. Lisaraha küll ei küsitud ja isegi vabandati ebamugavuse tekitamise pärast. Lõpetame hommikusööki ja kuulame samal ajal Liidi detailset ülevaadet sellest, kuidas eilne matk Täschi ta tagasiteel oksendama pani. Vahepaladena kõlavad veel paar venekeelset luuletust. Teed nad ei taha ja kibelevad kohe edasi minema. Pakime kaasas olnud suured seljakotid ära oma telki, sest plaan on kogu mittevajaminev varustus nendega alla saata ja mitte Zmuti orgu kaasa vedada. Sestap sai neil palutud seljakotid kaasa võtta. Üles tulles oli kohe kahju vaadata, kuidas inimesed tühja tassivad, samal ajal kui muu seltskond nende ees ja taga suurte kottidega vaeva näevad. Vastutasuks lepime kokku, et nemad võivad kogu neile mittevajaliku homme hommikul kämpinguplatsile maha jätta ja meie võtame selle siis koos oma asjadega Genfi rongi peale. Neil oli nimelt ka isu depoo taga mägede vaatamisest täis saanud ja nüüd otsustasid nad minna Shveitsi vaatama. Kasse ja köisi ei pidanud sellel retkel vaja minema.
Kõnnime üsna tempokalt üles Hörnli hüti juurde, kus on juba väga palju rahvast. Meie proovitõusjaid arvame läbi fotoka suurenduse nägevat nõlva keskosas laskumas. Käime ka raja alguses esimese köie juures ära ja ripume natuke.
No ei ole seda tunnet, et nüüd peaks siit vertikaalis 1,2 kilomeetrit mööda kaljusid üles ronima ja samal päeval veel alla jõudma. On ka teistsuguseid emotsioone ja mõni tuleb lausa jõuga köie küljest lahti tirida, et ka teised saaksid rippumist proovida. Peale seda istume, närime linnutoitu ja kuulame Liidile just meelde tulnud võõrkeelseid luuletusi. Ise ta küll natuke muretseb oma viimasel kahel nädalal sisseharjunud kõnepruugi pärast, sest järgmisel nädalal tuleb taas tööle minna. Pakutud võimalust kolmepäevaseks vaikimiseks ei pea ta rakendatava ravina võimalikuks ja jääb traditsioonilise zeljonkaga määrimise juurde. Kõnnime alla tagasi ja laome laatsareti koti rauda täis ja soovime neile head teed. Ise hakkame teed keetma ja muutume seejuures koos telgi ja selle ümber laotatud kolaga objektiks, mida möödakäiv värvikirev seltskond pildile püüab. Rahvast on mõlemal pool radadel nii palju, et tundub nagu oleks lausa järjekord tekkinud. On ilmselt tipptund nii neil, kes Trockener Stegist mööda meie eilseid jälgi Schwarzeesse matkavad kui neil, kes teevad seda mööda meie tänaseid jälgi. Peale sööki paneme asjad kokku ja saame samuti osaks sellest looklevast reast, mis mäest alla Schwarzeesse laskub. Seal pöörame otsa Zmuti oru poole ja püüame taas taastada oma seisust subjektina. Aga veel mitte kõik ei ole oma osa saanud. Meist nagu teeaukudest mööda vingerdades tuhisevad laial kruusateel alla mägitõukejalgratturid. Nüüd oleme tükiks ajaks kolmekesi. Maastik läheb väga omapäraseks.
Kivid on kaetud sambla ja roomava kadakaga ning maastik paistab välja nagu Jaapani aed. Ehk tuuakse jaapanlasi seda siia lausa vaatama, et saaks neile ruutkilomeetritel laiuva aia suurusega muljet avaldada. Kui mägirada all suure teega kokku saab, ootab meid Stafeli pubis külm õlu. Maila õlut ei joo ja tellib kokat. Personal on juba linu kokku korjamas ja uksi sulgemas, aga seni kuni nad tolmutavad, lastakse meil rahulikult varjus istuda ja jalga puhata. Arve tundub kuidagi soodne olevat. Sellesse süvenemisel avastame, et õlled on kirja läinud 0.2 liitrise klaasina, koka aga täismahus ning selle mahuühik maksab veel 30 protsenti rohkem. „Sa muutud kulukaks“, oli Kalle T ainus kommentaar kui ta pilgu arvelt Mailale tõstis. Lahkume koos personaliga. Ainult selle vahega, et neile tuleb järele suur džiip, millest nad meid mööda sõites jäätisega õrritavad kui oma kotte selga vinname. Varsti leiame pesa Hörnli hüti all, sellest 600 meetrit madalamal. Paneme telgi üles ning teeme väikese tutvumisringi Jürka poolt reklaamitud tehnomaastikul. Juba esmapilgul silmajääv on parem kui julgesin loota. Ja siis saabub selle matka parim osa, makaronid saavad seljakotist otsa! Tee joomise ajal tekib Mailal aga juba väike unistus süüa makarone hiinapärase kastmega. Seda unistust peab ta üksi unistama. Ülevalt saame peale sööki sõnumi, et käidi kuuetunnisel proovitõusul ja polevat väga hullu midagi. Olevat sellised mõnusad kaljud. Õhtu muutub rõskeks ja sunnib endid telgi ees istumiseks korralikult riidesse panema.