Öö otsa möllab äike ja sajab. Einar ärkab hommikul kell seitse, ronib kapist välja ja hakkab vett keetma. Peagi liitub temaga Meelis W, kes korraldab ka meile Mailaga paki põhjas leiduvast viimasest purust kohvi. Isegi telgist ei pea välja minema. Peale kosutavat kohvi tuleb uuesti hea uni ja üles ajame endid kella üheksa ajal. Me pole sugugi viimased. Alates üleeilsest õhtust on söök valminud ühiskondlikus korras ja kellelgi pole enam ülevaadet, kes peaks olema kokanaadis. Kuna kõht väga tühi pole, siis jääb toidutegemine niisama teoreetilisele tasemele, et mida üldse söögiks teha. Ametlikult menüüs olevate makaronide väljatoomine sunnib Kallet (K) kella vaatama ja delikaatselt Matterhorni poole vaadates uurima, kas ehk Coop on juba avatud. Seega jääb üle oodata. Natuke küll kõhus kipitab, sest on tunne nagu oleks meie telgi kord kokanaadis olla, aga suudan sellest üle olla. Viskan end uuesti telki pikali ja püüan möödunud sündmusi üles märkida.
Einar asub pesu pesema ja Maila asjatab niisama kusagil. Kuidagi saab söök jälle valmis ja söödud ka. Hakkab jälle kerget vihma tibutama ja kõikjal on paks pilv. Päev paistab tulevat letargiline. Püüan pikema perspektiivi plaanide selgitamiseks taas diskussiooni algatada, aga ürituseks see jääbki. Mis sa ikka plaanid kui ilm nii niru on ja tervis ka kuidagi ei parane. Pakun meeleheite peatamiseks, et kui ilm ei parane, siis võtame kolmepäeva pileti kõikidele tõstukitele ja Gornegrati rongile ning sõidame kuivas ja soojas mööda mägesid. Sellest suurepärasest plaanist aga kellegi tuju ei parane. Rohkem kui tänane päev siin platsi peal vedelemist ei tundu aga minu vaim välja vedavat. See mure vaevab natuke ka teisi ja poole kaheteistkümne ajal asutavad Meelis, Liidi ja Kalle T endid Einari eestvõttel Zmuti oru paisu vaatama minema. Jürka plaanib ka veel teejuhina kaasa minna, Alar plaanib jälle spordipäeva ja Kalle K niisama puhkepäeva kohalike vaatamisväärustega. Pais pakub huvi küll, aga pigem tahaks ikka sinna jõuda eile plaanitud pikema ringi käigus koos Zmuti oru tagumise osa vaatamisega. Seetõttu ei pea ma seda plaani mõistlikuks alternatiiviks puhkamisele. Kui juba kuhugi minna, siis mõnda teise suunda, kuhu kindlasti muidu ei sattu. Pikem ring ei ole jällegi teistes peades veel oma kuju võtnud ning nii minnakse ikkagi peale väikest elavat arvamustevahetust täna paisule. Jääme Mailaga esialgu telki lebama ja üldist demokraatlikku elukorraldust nautima. Kui paigalpüsimine juba väga raske tundub olevat, ulatab teise telgi juures kohmitsev Alar oma abikäe. Kuidagi on juhtunud nii, et telgi luku avamise ja sinna alla kuhjatud asjade koosmõjul puruneb tema käe all üks Jürka telgi kaar. Nüüd on millega tegeleda. Kõigepealt proovime võsast lõigatud pulka teibiga kaare külge installeerida, aga pulk on selline nõrguke ja ei saa alumiinimumist varraste poolt põhjustatava paindemomendi vastuvõtmisega kuidagi toime. Senine kogemus ütleb seejärel, et raudtee on alati selle ääres elavaid inimesi aidanud. Läheme Alariga raudtee äärt ja depoo nurgataguseid läbi kammima, lootuses leida remontimiseks sobivaid materjale. Kohe laagriplatsi aia ääres ongi maas jupp puidu pakkimiseks kasutatavat teraslinti, mis on suurepärane algmaterjal lehtvedru valmistamiseks. See saab alumiiniumile vastu küll. Kaares jääb vaid väike ebaühtlus näha. Parandus ei näe ohtra halli teibi kasutamise tõttu küll kaunis välja, aga töötab. Eks Jürka värvib ise kodus oranžiks kui ei meeldi. Püüame peale seda veel lebada, aga kui vihma tibama hakkab, saab lebamise mõõt täpselt täis ja läheme vanalinna vaatama. Saadud juhatuse järgi leiame paiga hõlpsasti üles, aga pildistamiseks sajab liiga tugevasti ja tuleb piirduda ainult vaatamisega. Kõnnime piki jõe äärt kuni jõuame ühe silla alla. Seal on istumiseks sobiv pink. Matterhorni taga paistab juba ka selget taevast ja see lubab loota peatset ilma paranemist. Võtame istet ja pildistame kuni vihma lõppemiseni väga erilise kujuga kohapealseid busse ja taksosid.
Kui vihm lõppeb, tuleb ka päike välja ja ilm muutub igati nauditavaks. Kolame ringi jõe paremale kaldale jäävas linnaosas ja jõe kallastel. Käime uurimas tõstukijaama asukohta, millega homme on plaan üles minna ning käime uuesti vanalinnas. Tõstukijaama tabloo ütleb, et üleval Klein Matterhorni juures veel nii ilus pole. Külma on kaks kraadi ja tuule kiirus on kuni 20 meetrit sekundis. Kella poole kuueks kõnnime tagasi laagrisse, kus Kalle K, Jürka ja Alar homme algama pidavaks Matterhorni ürituseks toitu sorteerivad. Ülejäänud grupeerumise osas saame niipalju selgemaks, et Kalle T on ka Breithornile minekust huvitatud. Toidu jagamiseni me täna veel ei jõua, aga sellega pole ka väga kiiret. Jõuame ka homme hommikul teha. Einar ja Vindid kvalifitseerivad endid täiesti haigete grupiks ja pole nõus enam kuhugi ülespoole minema. Lisaks embooliale on veel midagi külge hakanud. Bosonitega pilt ka veel tegemata ja see võib kes teab kui kaua aega võtta. Seega peab erinevalt varemkavandatust kogu potentsiaali ja eesmärkide realiseerimiseks jagunema lausa kolme gruppi.
Kolmeks jagunemise kannatab veel grupivarustus välja, ainult padade ja priimustega on natuke kitsas käes. Neli pada ja priimust üheksale inimesele on kindlasti vähe kui tegevusprogramme üle kahe tuleb. Pooled pajad ja priimused saavad Matterhornile minejatele, järelejäänud poole jagame võrdselt kaheks. Natuke tülikas on kordamööda teed ja putru teha, aga meie marsruut ei saa kindlasti olema ajakriitiline, Zermatti jääjate omast rääkimata. Toidu jagamise käigus ei tule kahjuks välja enam midagi sellist, millest meie ärahellitatud maitsemeeled õhtusöögina huvitatud oleksid. Nii tuleb veel viisteist minutit enne sulgemist Coopi tormata. Kuna kokanaat ikka veel pole välja ilmunud on jälle kogu grupp kokanaadis.
Õhtul on 100 meetri olümpiafinaalid ja selle vastu on juba suurem huvi kui ainult Alari oma. Kalle K ja Jürka kiirustavad Alariga kohe peale sööki ees minema, meie Mailaga lubame neile järele minna. Päevastest retkedest linna oli teada, et telekaid on kõrtsides vähe ja seega ei pidanud me nende leidmist eriti keeruliseks. Paraku oli Alari kodukõrts tõesti nii nurga taga, et seda me üles ei leidnud. Valisime siis enesele sobiva ja vaatasime kuni poolfinaalide lõpuni. Siis ilmus aga meie kõrvale poodiumile mingi mees, kes sidus endale lipsu laubale rippuma, hakkas süntesaatorit klimberdama ja koleda häälega saksa shlaagreid laulma. Sellega kaotas see kõrts vähemalt kaks klienti. Kõndisime välja lootuses uus koht leida. Jalutasime natuke edasi ja siis tagasi ning otsime oma kadunuid ning tunneme, kuidas finaali vaatamise soov hakkab üle minema ja uni tulema. Poolfinaale näinutena ei paistnud võitja isikus nagunii mingit kahtlust. Läheme ära laagrisse, kus just on lõppenud kakao joomine. Natuke olevat veel järel, aga me ei viitsi sellega jändama hakata ja keerame endid magama.