Öised loodusvaatlused on seekord eriti omapärased. Kell on veel täitsa pime, aga üleval Matterhorni nõlval sibab juba vähemalt kümme jaaniussi. Peavad ikka võimsad prožektorid olema! Sellele kõrgusele jõudmiseks pidid nad kohe peale päikese loojangut ronima hakkama ja ilmselt on sihiks päikesetõus tipus. Lähen tagasi magama.
Minu eilne eelarvamus, et oru lõpus asuv hütt on selline üksik ja vähekäidav, osutus valeks juba enne seda kui telgist välja saime. Esimesed matkajad olid siis juba meie telgist kaugel ning söögi tegemise ajal muutusime jälle objektideks looduses.
Kogu org oli täis reservuaare, paisusid, tamme, ülevoole, varjasid ja veelaskmeid ning nende ülespildistamine hakkas lõpuks Kallele ja Mailale lausa tuska tegema. Maila käis korduvalt mind ära tirimas, aga ega ma enne ei jätnud kui kõik huvipakkuv oli üle vaadatud.
Ja see võttis kaks väga sisutihedat tundi. Edasi oli ainult tagajalgade töö. Meie laager oli 2200 meetri peal, Schönbielhütte 2700 meetri kõrgusel. Tegime paar väiksemat peatust ja ühe suurema vea, mis seisnes selles, et viimases peatuses lugesime oma kõrgust natuke valesti ja kuna hütt tundus kohe siinsamas künka otsas olevat, tegime Kallega tempoka tõusu, mis Maila kaugele maha jättis. Kui pulss taastunud oli, siis tuli kella ja kaarti vaadates enese ees aukartust tunnistada. Viimane tõus oli olnud 170 m ühtlaselt kiirenevas tempos ja alles tõusu lõpus tekkis soov, et see kaardilt vaadatud 100 m tõusu läbi saaks.
Kui Maila ka üleval hüti juures on, premeerime end õlle ja kokaga. Nii odavalt kui eile siin muidugi enam ei saa. Teeme mõned meeleolukad pildid ümbritsevast ning seame ise kokku kompositsioone a’la juust õllega.
Rahvast on hütis tema asukoha kohta ikka hämmastavalt palju ja seda tuleb järjest juurde Matterhorni tagakülge nautima. Kõiki me ära ootama ei hakka, vaid hakkame alla jalutama. Telgi juures teeme pajatäie spordijooki ja sööme juustu ja vorsti peale. Teen ettepaneku minna telki ja kumbki silm pooleks tunniks kinni panna. Kalle T peab seda väga heaks mõtteks, aga kella vaatamine teeb ta näo väga murelikuks. Minna on veel palju ja Coop pannakse kell seitse kinni. Kalle T läheb telki kokku panema ja mina hakkan saapaid jalga sikutama.
Teise saapa juures meenub, et põlveside on puudu ja kalpsan ühel jalal telgi juurde, milles lebab Kalle. „Mõtlesin enne madratsi kokkupanekut, et miks mitte selle peal natuke pikutada“ pomiseb ta läbi une. Jätan saapaga jala telgist välja ja heidan oma madratsile pikali, et teisel põlvele sidet peale sikutada. On tõesti mõnus lebada. Telgist kostva norina peale tuleb seni natuke eemal kotti pakkinud Maila meid korrale kutsuma. Tuleb minema hakata, sest homne päevaplaan näeb ette hoopis muud kui siit Zermatti jalutamist. Pealegi saab Kalle T just sõnumi, et keset kämpinguplatsil ootavad meid maha jäetud asjad ning need oleks kena õhtuks ulualla tõsta.
Laskume mööda teed ja jõe vasakul kaldal üles-alla vonklevale matkarajale ei kipu. Aitab tänaseks matkamisest küll. Peagi oleme oru kolmanda suure atraktsiooni juures, milleks on ligi saja meetri kõrgune kaarpais. Siia juhitaksegi Matterhornilt alla voolav vesi ja edasi voolab see kusagil all paikneva hüdroelektrijaama poole. Erinevalt pühapäevasest Kalle T käigust on olukord muutunud oluliselt ja veetase on langenud ligikaudu 50 meetrit. Enne olevat olnud peaaegu paisu harjani. Seetõttu on nõlval olevast veelasust allakukkuv juga tõeliselt võimas vaatepilt.
Ka siin kulub mul asja uurimiseks tunnike, aga õnneks on teised piisavalt väsinud, et mitte edasi kiirustada ja istuvad päris rahulikult. Omapärane on see, et paisu juurde viib vaid kitsas tunnel.
On päris raske ette kujutada, kuidas seda siin ehitati. Zermatti sisse jõudes kohtume vana tuttava kitsekarjaga, keda parasjagu jälle läbi linna aetakse. Seekord sattume turistidest pilgeni täis tänaval nägema kuulsat Zermati kitsejooksu, kus iga soovija võib lasta end kitsedel puksida, ilma et kumbki sellest eluohtlikke vigastusi saaks. Ja ikka veel tõuseb käsi pildistama nii karjuseid kui kitsesid kui neid ohjeldamatult pildistavaid turiste. Selle atraktsiooni eest maksab kohalik kogukond kallist hinda, sest ega kitsed seda stressirohket kadalippu kõhtu kinni hoides läbi. Ikka juhtub, et mõne kõvema sakutamise peale pabul pudeneb. Nii tuleb tänavad igal öösel uuesti üle pesta ja see on siin väga kõrgelt tasustatud töö.
Kell pool kuus oleme Coopi ees ja päeva distantsiks on kujunenud rekordilised kolmkümmend kilomeetrit, mis sisaldab 500 meetrit tõusu ja 1100 meetrit laskumist. Kalle T küll kahtleb, kas maksab oma seljakottidega sisse trügida ja ehk oleks mõistlik need enne laagrisse viia, aga meie Mailaga ei viitsi edasi-tagasi kõndima hakata ja marsime sisse. Kes neid sealt poe koridorist ikka ära virutada tahab. Ainult ise peab ettevaatlik olema, et mõni väiksem jaapanlane kotti hooga seljast visates sellele alla ei jääks. Varustame endid kõige õhtusöögiks vajalikuga. Ei taha see mul siin kuidagi sisse harjuda, et kassas kaalu pole. Ja selle kaalumisega on ka paras jama. Kaubad on neil korralikult kodeeritud ja varustatud prantsusekeelsete siltidega ning pole üldse kindel, et juhuslikku klahvi vajutades suudaksin esimesena tomati oma tabada. Nüüd püüab kassiir mulle algul prantsuse keeles ja siis kehakeeles selgeks teha, et tomatid on kaalumata. Jään talle avalalalt naeratades otsa vaatama ja keeran iga viie sekundi möödudes pilku tühjemaks. Kassiir peabki varsti paremaks ise kaalu juures ära käia ja see tuleb tal kindlasti palju kiiremini välju kui minul oleks tulnud. Järjekordki ei muutunud väga palju pikemaks. Ja taas lähema oma tuttavasse paika. Mahajäetud asjade hulk paneb ropendama. Hunnik on sama suur kui Kalle T telk ja kui see peaks kuidagi varjule saama, siis on meil endil katte alla mahtumisega ületamatuid raskusi. Nii ütleb vähemalt esmapilguline hinnang. Paneme telgi üles kohta, kus selle ümber jääb võimalikult palju ruumi ja hakkan asju platsi serva äärsest hunnikust telgi juurde tarima. Et ikka rasked tööd saaks enne päeva piduliku osa juurde asumist tehtud. Lisaks linnatuurile läinute asjadele on hunnikus ka tipugrupi mahajäetud kola koos grupi varasemate pakkidega ja meie endi alla saadetud raudasjad. Alari punast seljakoti ümbrist jaksan vaevu liigutada, tõsta ei üritagi. Peale esimest ponnistust teeme vaimu kosutamiseks ikkagi veini lahti ja piidleme hunnikut vaenulikult.
Hunnik väiksemaks väga ei lähe, aga jõudu tuleb justkui juurde. Muud kotid a’la Jysk tulevad meiega kaasa ilma suurema vastupanuta, ainult üks must prügikott, mis juba lennureisilgi kannatada saanud, laseb end keset platsi lõplikult vedelaks ja selle asemel tuleb uus leida. Õhtusöögiks otsime laagrisse jäetud varudest välja tatra, mis kerge maitserohelisega segatud kodujuustu, tomatisalati ning nüüd juba priiskavalt tarvitatava lihaga maitseb suurepäraselt. Idüll lõppeb kui depoos hakkab tööle pandud rong diislivingu välja ajama.