Kõik magavad öösel halvasti, väidetavalt isegi üldse mitte. Meie telgis tegelikult magati küll, aga vaheldumisi. See, kes esimesena magama jäi, magas natuke kuni teised vihmasabina ja norskamise saatel vähkremisest ära tüdinesid ja magajale küünarnukiga äsasid. Siis asuti uuesti stardijoonele ja kõik algas otsast. Hommikuks jääb vihm järele ja Kalle K telgi kokanaat on üsna varajane, aga igasugune söömisele järgnenud pusimine võtab ikka oma aja. Näeme, kuidas tulukesed meist natuke eemal jäämurru poole liiguvad ja seal pimedas ekslema asuvad. Kui meie kassid liustiku servas alla saame, on kell kuus ja väljas enam-vähem valge.
Varasemad prantslastest ekslejad on selleks ajaks ka meie juures tagasi ja kirjeldavad oma kogemusid. Samal ajal jõuab alt meieni veel kaks matkaselli, kes teadval ilmel liustiku servas olevasse jäämurdu sisenevad. Varasemad ekslejad haagivad end neile sappa ja meie kohe nende järel.
Jäämurrust kõrgemal on tugev tuul, mis õnneks on tagant, aga pinnatuisk katab eesminejate jäljed. Kalle K, Alari ja Jürka köiskond liigub ees meile püüdmatus tempos. Tehakse lühikesi peatusi, aga selleks ajaks kui meie köiskond kohale jõuab, on neil juba jõudnud jahe hakata ja peagi hakkavad nad uuesti liikuma. Järjekordses peatuses jäetakse Meelise (W) seljakotis olev köis tema tempo parandamiseks raja kõrvale lumehunnikusse ja Alari käimiskepid pannakse sinna juured tähiseks. Minul hakkab kõht tühjaks minema ja nuian Kalle K käest suure tüki juustu. Teistel eriti isu pole, lutsivad niisama tablette. Pöörame oma köiskonna ringi ning nüüd jääb Einar kõige taha ja mina ette. Näeme, kuidas meie ees jäämurrus seigelnud kaks köiskonda pürstivad otse lumenõlvast üles. Meie läheme ringiga ja tõuseme esmalt nõlval sikk-sakke tehes 4300 m kõrgusel olevale sadulale.
Sadula all oleva bergsi ületamine läheb esimese köiskonna ees liikuval Jürkal krabinal ja teised saavad köitmööda juba hõlpsasti üle. Minul aga ei lähe lõhest üle saamine üldse kuidagi korda. Hetkel kui püüan hoo võtmiseks jalad tugevamini maha toetada, vajub kohev lumi jalgade alt ära ja vöökõrgusele astmele ei saa kuidagi jalga peale. Ka aste ise on pehme. Hõikan Jürka köiejupiga appi ja siis läheb asi juba kiiresti. Lumi sadulal on nii kõva, et kirkat sisse saada ei õnnestugi, nii paistab olevat ka edasi.
Olin kodus tutvunud filmimaterjaliga, mida varasemad ronijad oma peakaamera abil teinud olid. Üleval ootavad poomiharjutused rahnude vahel ei onud midagi meeldivat. Need rahnud on aga siit veel oi kui kaugel ja veel 300 m kõrgemal. Samal ajal jõuavad altpoolt bergsini kaks matkaselli Rumeeniast. Aitame nad köieotsa ulatades üle. Selleks ajaks on Kalle K, Jürka ja Alari köiskond juba poolel teel esimeste kaljunukkideni.
Ülesminek on ka siin üsna järsk, ei kujuta päris ette, et oleks pidanud ilma sadulale tõusmata otse üles läinute jäljes minema. Selline ilma arvestatava julgestuseta ühe köie otsas jäisel harjal turnimine üsna tugeva tuule käes ei meeldi mulle kohe üldse. Ka teistele pealtvaatajatele ei meeldi. Alt tulnud rumeenia noormees ja tütarlaps on aga hakkamist täis ja uurivad, kas me plaanime juba minema hakata. Pakume neile eesmineku võimalust ja peame aru. Vaatame, kuidas nad ukerdavad ja püüavad kirkat lumme torgata, enamasti see ei õnnestu Erinevuseks nõlval kõõluvast meie seltskonnast on see, et seljakoti laka all rippuvat köit ei peeta vajalikuks külge panna. Arvan, et niiviisi nagu eesoleval pildil näha on, ei ole tark ronima hakata. Ei nii nagu üleval, ega nii nagu all. Ka Einar on sama meelt. Meelis W on aga tahtmist täis ja niisuguse luusrerijutu peale nördib silmnähtavalt. Kalle T on ka pigem ülesmineja. Neljakesi ühe köie otsas julgestamine aga tõotab väga pikaajalist ja aeglast liikumist. Ja ega nagu väga head võimalust julgestada seal lagedal harjal ju polegi. Meelis W näitab näpuga ülespoole ja väidab, et kohe peale nähaolevaid kaljunukke läheb hari leebemaks, aga mind ja Einarit see jutt ei veena. Korraks siiski väratab sees, et oleksin võinud ju igaks juhuks selle allajäänud köie oma kotti pista, jõu puudust ju polnud, aga tasakaalu otsima sundiv tuuleiil ja pilk üles nõlval toimuvale suretavad selle väreluse. Kuna teine köis jäi alla, siis on meil nüüd ikkagi üks köis ja tundub, et kui kõik pole nõus üles minema, tuleb kõigil alla minna. Praegu on seis aga viigis. Pakun välja köie jagamise, nuga on ju olemas, aga kaalutletud otsuse tulemusel jääb köis terveks ja läheb Meelise (W) ja Kalle T vahel üles. Jätame ülesminejatele veel joogipõie, glükoosi ja riputame neile oma vöödest muud varustust ümber. Natuke peale kella ühtteist lastakse meid Einariga üle bergsi ja sealt edasi läheme vanu jälgi otsides ilma köieta alla. Mahajäänud köie juures teema väikese pausi ja jalutame siis juba paarisrakendis edasi. Liustiku serval eksleme natuke jäämurrus, sest hommikul tuldud teel on sillad muutunud ebausaldusväärseteks. Laagris oleme peale ühte, teeme juua ja suppi ning paneme õhtusöögiks lund sulama. Liidilt tuleb sõnum, et raja ääres lebades olid nad tutvunud mägigiididega, kes ennustasid õhtuks vihma ja tormi. Meie fännklubilt saadud ilmaennustusega see kokku ei läinud, aga Itaalia poolt tõusev lima hägustas vaateid küll ning Duforspitze ja sadul olid vahepeal vaateväljast kadunud.
Paneme ka ise Einariga ilmajaama püsti, mis karmis kliimas hästi ilma ennustamiseks sobib.
Lepime kokku, et kumbki ei norska ning heidame magama. Kell kuus tõuseme üles ja hakkame muretsema. Ajaviiteks teeme kõik anumad lumevett täis, sest allatulijad on kindlasti kuivad kui käsnad. Siis vahime niisama taevasse ja teeme loodusvaatlusi. Erinevuseks koduse ja siinse taeva vahel on see, et siin lendavad lindude asemel helikopterid. Praegu õnneks küll näha kumbagi liiki tiivulisi pole. Läheb veel natuke aega, enne kui saabub Meelise (W) sõnum, et nad on kaljudelt maas ja aitavad rumeenlasi. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga näpud tunduvad tal liikuvat. Niisiis, olid endale ikka meie asemele asendusliikmed leidnud, ilmselt läks kahekesi tempo liiga kiireks. Kell pool üheksa ilmub jäämurrus nähtavale esimene köiskond ja kohe ka teine köiskond. Seega siis oli nii minejaid kui tulijaid jälle seitse ja mahutakse endiselt päkapikkude loo stsenaarumisse. Tugevaim kommentaar tulijatelt oli, et sellist kohta pole enne nähtud. Varasemate käijate filmilõikudest näha olnud saunasuuruseid kive polnud meetri laiuselt harjalt mitte keegi vahepeal ära koristanud ja nii oli sobiv võimalus sadade meetrite pikkuseks boulderingiks. Mõne alt olevat saanud läbi ka roomata, aga seda tuli pidada puhkepausiks. Alla tuldi Silbersattelile, kasutades ka säilinud kohalikke köisi. Harja mööda tagasi poleks keegi tahtnud tulla. Joodame kõigile ja eriti rumeenlastele isostariga teed kõhu täis ja siis komberdavad rumeenlased tänulikult Monter Rosa hüti poole, lubades enam mitte kunagi naasta. Kohale jõuavad nad kindlasti pimedas. Päris kindlasti rikkusid meie tipuskäijad noorte uhke helikopterireisi ära. Õhtusöögiks on suur hunnik makarone ja vihma alguseks jõuame ka väikse grokini. Seda on aga ilmselgelt liiga vähe ja uus teepada pannakse tulele. Alari ja Jürka jaoks on aga joogi valmimine juba liiga hiljaks jäänud ja neil pole mingit motivatsiooni magamiskotist välja ronida, et läbi vihma meie telki tulla. Nii peab Kalle K nende telgi normi üksi ära jooma.