Kokanaat hakkab kella kuue ajal asjatama. Sajab vahelduv intensiivsusega. Meelis W püüab meeleolu tõstmiseks enesele kohvi teha, kuid tasane otsimine ei too puru nähtavale. Otsimisest tüdinult käratab ta üle laagri „Tüdrukud, kus kohvi on“, millele reageerib esimesena Einar. Olevat Jürka käes. Peale seitset palutakse kõiki viisakalt sööma. Kukuvad üksikud tilgad, ümberringi vihiseb lima. Magamisega pole keegi suurt rahul, Kalle K ilmub hommikusöögile koos nohuga. Oleks ikka pidanud tegema Zermatis üleeile õhtul korraliku vaktsineerimise. Poole üheksa ajal saame minema. Eks aitab kaasa see, et laagrit pole vaja üles võtta. Plaan on käia Oberrothornil radiaalil. Ikka tibab ja kahtleme, kas on mõistlik minna või peaksime ootama vihma möödumist. Läheme siiski liikuma arutledes, kas pilvest välja ilmunud lammastele meeldivad pigem oranžid või sinised telgid.
Üleval Fluhalpi hotelli juures hakkab tugevalt sadama. Oleme laagrist tõusnud ligikaudu 150 m, aga minna on veel üle 800 m. Poeme räästa alla ja ajame vihmariided selga. Kui sadu väheke leeveneb, liigume edasi. Kaugele me siiski ei jõua, enne hakkab uuesti tugevalt sadama.
Ronime mäe jalamil olevasse mahajäetud kahekorruselisse majja teisele korrusele. Konutame kes lebades, kes pooliku prussijupi peal kügeledes. Liidile tuleb meelde, et Alaril oli eile küünarnukil mingi punetis, mida nüüd aja viitmiseks on võimalik arstida. Alar püüab protesteerida, sest tal on käes tähtis uurimistöö sellest, kuidas see maja ehitatud on. Just nüüd on tal õnnestunud vineeriga kaetud aken eest kätte saada. Tuuletõmbus suureneb veelgi.
Sunnime teda akna ette tagasi panema ning Liidi korraldustele alluma ja end lahti riietama. Kui Alar Liidi käest pääseb, on vihm jälle talutava intensiivsusega. Liigume mööda talvist suusarada ülespoole, ilm paraneb, hingamine muutub rütmilisemaks, aga liikumise pealt naljalt oma mõtteid ei väljendata.
Kella ühest oleme üleval, kõrgust on 3414 m. Tipus on väga kõva ja külm tuul, aga kannatab ikka natukeseks maha istuda ja midagi põske pista. Tipus on teisigi, kes ilma trotsides näljendavad. Kohatuna mõjub tüüp, kes saabub vahetult meie järel lühikestes pükstes ja jooksutossudes, seljas õhuke särk. Olevat tulnud Zermatist 3,5 tunniga. Palju õnne, sellist kiirust ei arendaks me ka mööda mereranda kulgeval jooksurajal. Peaks olema natuke taktitunnet, et mitte teisi inimesi niimoodi traumeerida. Külmas tuules lõunasöögiks olnud linnutoidu järamine andis seninägematu tulemuse. Liidi koormas oma lõualuud nii tõsiselt üle, et Karramba nime kandva pika iirise närimist need enam välja ei kannatanud ning nihkusid paigast. Esimene reaktsioon juhtunule on patsient Zermatti saata. Juhtum tundub olevat tõsine, sest hoolimata sellest, et hapnikku on alla minnes piisavalt, saadab meid teekonnal vaikus. Allapoole liikudes läheb ilm mõnusamaks, vahepeal näitab isegi päikest.
Taas Fluhalpi hotelli jõudes pidasime vajalikuks end õllega kosutada.
Selleks ajaks oli ka selge, et kirurgilist sekkumist Liidi lõugade puhul vaja ei lähe ja külm õlu teeb neile ainult head. Kalle K otsustas külma joogi asemel sooja õunapunshi kasuks, sest valutav kurk ja vesine nina vajavat ravimist. Täpsustamata jäi aga tellitud joogi alkoholisisaldus ja nii tuli vastu võtta kerge pettumus. Pakkusime ju küll, et soojendame õlle üles, aga Liidi protesteeris, et nii polevat ikka viisakas. Pikem peatus oli õigesti ajastatud, sest jälle hakkab sadama. See sunnib seni rõdu ääres resideerinuid ka varju alla kohta otsima. Kalle K püüab Liidist viisakalt teed küsides mööda pääseda. Tilkuva räästa piirkonnas nõuab see Liidilt aga veel pisut kange lõualuu tõttu aega ja ettevaatust, mispeale Einar soovitab Kallel pöörduda Liidi poole natuke jämedakoelisema palvega toolile toetuva kehaosa liigutamiseks. Kui kõik on uues asukohas istet võtnud, tänab Liidi Einarit enda suhtes antud nõuande delikaatsuse eest „Kohe näha, et on vastassugupoolega suhtlemisel kogemusi kogutud“. Kui vihm jälle läbi, maksab Kalle K arve ja asume minekule. Väljumisel aga ei suuda Einar end talitseda kui näeb liivakastis ekskavaatorit, millele saab selga istuda. Ta tormab selle juurde ja asub kange sakutama. Hulk liiva saab ümber kühveldatud.
Pesamuna Alaril läheb Einari järgi ootamine igavaks ja tema avastab enese jaoks seniks plastmassist liumäe. Hea, et vihm järele jäi, teine õlu oleks olnud ilmselgelt liiast.
Seniks kuni noored hullavad, õpetan Liidile, kuidas pikka iirist tuleb lutsida. Peos iirist üles soojendama on ta nõus, aga suhu keeldub ta seda pistmast. Näitan siiski ette, kuidas peos pehmeks muutunud iirisepulk ülahuule alla sulama pannakse. Iiriseisu tal aga tagasi ei tule ja seda kuni matka lõpuni.
Alla jõudes on kõik peale kokanaadi nõus, et kokanaat pole lõunaks teed keetnud. Argumenteerimine jääb aga venima ja lõpuks valmib jook ühiskondlikus korras. Sellega on esimene kokanaat läbi saanud ja kuigi uus, kelleks on juhtumisi meie telkkond, pole veel ametisse astunud, asub vana kokanaat õhtusöögi kõrvale õlut nõudma. Saadame nad kaugele, esialgu Fluhalpi. Joome teed ja närime kuivikuid juurde, sest õhtusööki ei anta. See kõik väsitab nii, et tuleb end pikali visata. Ja sadama hakkab ka. Einar sattub kuidagi juhuslikult Kalle T telki lebama. Algul pikutab ta niisama ühe küljega ukseesisel, aga varsti hakkab rohkem sissepoole nihkuma ja on varsti juba kuni saabasteni sees. Nüüd hakkavad aga Kalle T telgi karmid reeglid kehtima ja Meelis W tirib Einaril saapad jalast. Karmide reeglite tõttu on ka Kalle T ise sunnitud telgi ukse taga teed jooma, samal ajal kui teiste telkide elanikud oma telkides mõnusalt külitades jooki naudivad. Iseäranis mõnus on meil Mailaga Einari telgis, kus pole mingeid reegleid ja võib kasvõi koos saabastega magamiskotti pugeda. Varsti kolib ka Meelis W Kalle T telgist välja meie juurde ja jätab Einari tee joomise lõpetanud ja nüüd telki lubatud Kalle kasvatada. Peagi järgneb talle ka Liidi ning varsti ka ilma saabasteta Einar. Anarhia ikka ruulib. Tema muidugi enam telki ei mahu, vaid on sunnitud esikus kottide otsas kügelema. Sajab kõvasti. Varsti hakkavad meil Meelisega (W) jalad külmetama. Harutame Einari magamiskoti lahti ja rullime ümber jalgade. Kohe soojem hakkab. Maila ja Liidi on end minu magamiskoti alla seadnud. Einaril ei jää üle muud kui end kottide otsas mugavamalt sisse seada, filosofeerida kottkondade niisuguse jaotuse mõttetuse üle ja lõbustada end Barnauuli raudteejaama vagunisaatjatele mõeldes, rekonstrueerides toonastesse sündmustesse ka Maila ja Kalled. Oli ju meie kuuest inimesest koosnevale grupile kunagisel tagasireisil Altaist väljastatud piletid, mille olid korraga trükitud kahe inimese nimed ja ühe nimi oli alati kas Vind või Meelis. Ühe Viirma ja kahe Kalle lisamine oleks võimaldanud trükkida koguni kaksteist niisugust piletit. Telk tundub päevase pikutamise jaoks kuidagi liiga kaldu olevat. Öösel sai veel hakkama, aga praegu hakkab allapoole vajumine ilusat olemist häirima. Meelis W arvab end olevat leiutanud uue mugava asendi, paigutades pöidlad abaluude alla ankruteks. Kahtleme tugevalt tema anatoomia tundmises. Einari mõttekäigud toovad teistest peadest välja sügavale peidetud mõtteid, mis Liidi puhul avalduvad võõrkeelsete luuletuste vormis. Tundub, et lõualuud on taas paika vajunud. Protsessi pahaaimamatult käivitanud õnnetu Einar aga saadetakse luuleridadest inspireerituna õue labidaga pilvi laiali ajama. Vihm jääbki järele ja võib hakata õhtusööki valmistama. Loomulikult käib selle juurde kakaoga stronn, sest Kalle K seisund on kõigile hoiatavaks eeskujuks. Jook on liiga kuum ja see paneb Jürka kurtma, et ei saa korraga nii suurt lonksu võtta nagu tahaks. Ümberringi vihisevad jälle pilved ja naabri nähtavusulatusest ei tohi kaduda, sest nii läheb kruus hüva rüüpega sinust mööda. Asjal käia on pilves muidugi mõnusam, ei pea kaugele vantsima.