Ärkan öösel Maila küünarnukilöögi peale. „Keegi kõnnib“ sosistab ta nii kõvasti, et ka kõndija ehmub ning pistab tüminal jooksu. Eemalt kostub kilekoti krabinat, mis tasapisi vaibub. Kohe algab veel kõvem kilekoti krabistamine otse meie telgi taga. Selleks ajaks on Einar suutnud telgiukse lahti saada ja koos magamiskotiga uksest välja roomata. Väljast tuleb head värsket õhku. Näha pole muidugi midagi, aga selgelt on kuulda, kuidas telgi taha pandud prügikott kaugusesse kaob. Nendel marmott-rottidel peab ikka tublisti jõudu olema, et suutsid suure kivi koti pealt ära veeretada. Kalle T kobib naabertelgist välja asja uurima ja tänu Einari oskuslikule juhendamisele leitakse pilkasest pimedusest hoolimata köögi lähedusest stronn ja natuke sellest eemal ka Einari toidunõud. Teist kotti prügiga aga leida ei õnnestunud. Ärkas ka Meelis W ning imestas, et õhtune kuuldemäng ikka käib ja miks osalejad õue on roninud. Kallele (T) appi prügi otsima ei olnud ta nõus minema, kuigi Einar oleks olnud nõus juhendamist jätkama. Kujutleme, kuidas rotid seda praegu tükkideks rebivad ning koti kogu mittesöödav sisu meile hommikuses tuules vastu heljub ja uinume uuesti.
Kell saab kuus, aga kokanaat telgist ei välju. On kuulda kerget vihmasabinat, mis annab moraalse põhjuse lebamiseks. Pool tundi hiljem on Kalle K õues ja räägib säravast Matterhornist. Einar väidab, et just oli mäe ees suur, vähemalt kuusnurkne pilv. Kalle läheb meile söögitegemiseks vett tooma, meie ronime ka telgist välja ja hakkame kokanaati sisse elama. Ka teised hakkavad öisest ehmatusest üle saama ja julgevad telkidest välja tulema hakata. Jürka koguni läheb öösel laagris laamendanud elukatel jälgi mööda järgi ja toob kõik prügi kaenlas tagasi. Saadame toidu päraku suunas ja seame endid minekule. Kotid on pakitud ja vedelevad telkide asemel.
Keegi väga nende selgavõtmisega ei kiirusta, tuiatakse niisama ringi ja vaadatakse Matterhorni, sest mineku ajal jääb see seljataha. Kalle T küll käib korra kotti rihmast sikutamas, aga jätab selle kohe rahule. Selle asemel rabab sülle paar sealsamas vedelenud kivi, mis tuulepõlledel olid olnud ja viib need paarkümmend meetrit eemale suuremate kivide juurde. Tuleb siis tagasi ja proovib veel korra seljakotti, aga laseb jälle lahti ning pomisedes „Ah, tassin parem kive“, läheb viib järgmise sületäie kive telgiasemelt minema. Varsti saavad aga kivid otsa ja tuleb minema hakata. Õnneks leiab Alar poolel teel Fluhalpi hotellini iphoni, mis küll ei tööta, aga mille hotelli viimine tundub meile viisaka teona. Paneme kotid hotelli teeotsa juurde maha ja Alar läheb 60 m tõusu tegema.
Kui hingamine taastub, hakkab Liidi pajatama oma öisest unenäost, mille ilmselt marmotid esile olid kutsunud ja milles ta pidi hirmsasti kartes minema Liiva jaamast tööle läbi vägistajate metsa. Tuletan meelde Tshapaist, Petkas ja Ankast rääkiva loo lõpu, mispeale Liidi arvab selle olevat antud kontekstis solvava. Einar asub aga minu poolele, andes ülevaate kõikvõimalikest hälvetest erinevas eas subjektide suhtes. Liidi jätkab argumenteerimist venekeelse luuletusega, mis lööb meie mõlema eelnevad mõttekäigud kauge kaarega üle. Teised seisukohta ei võta, ainult Jürka arvab, et kotid on liiga kerged saanud.
Laskudes eksib Alar teelt ja saabub mõõduka kaarega. Arutame, kas ta ehk ei peaks siiski ka õige tee ära õppima. Et arutelu kestab vähemalt sama kaua kui seda oleks võtnud tee õppimine, siis oleme piisavalt puhanud, et edasi liikuda. Ikka nii, et Kalle ees ja Kalle taga.
Ronime moreenivalli harjale ja kõnnime kuni rusuvoolu säng meid jälle arutlema sunnib. Eelnevast targutamisest ilmselgelt tüdinud Jürka kihutab kohe üle sängi ja turnib nüüd teiselpool jätkuva valli harjal. Kalle K liigub alla, uurimaks kas ehk liustikule ei saa. Kuna alla minna on tavaliselt kergem, siis teeme 100 m kõrgusekaotust. Lihtsam see siiski pole, sest tegemist on konglomeraatnõlvaga, mis õnneks on mõõdukalt niiske, aga mitte ohtlikult vettinud, nii et saab saapaga astmeid togida. Kuiva ja tsementeerunud nõlva puhul oleks tegemist rohkem olnud. Sellest hoolimata saavad teised pika puhkuse kuni meie Mailaga laskume. Kive on nõlval palju ja kõigi nende püsivus on vaja proovile panna.
Kella ühe ajal teeme liustikul lõuna. Kohe kuid kotid maha saavad, kiirustab Einar padadega vee järele, kuid jääb tagasi tulles vett täis anumate kõrvele haigutama. Asun asjatama ning Einari tusanev nägu annab aimu, et talle meenub positsioon kokanaadis ning tekkib arusaam, et tunnustus vabatahtliku ja plaanivälise osalemise eest kokanaadi töös jääb seekord saamata. Maila saab kangelasliku laskumise eest kuldse ümbrisega shokolaadimedali, mis Metsanurme harjutusest kogemata jope taskusse oli jäänud. Liidi on jälle nördinud, sest kommidest on lõunaks ainult pikad karrambakommid ja kuigi näitan talle uuesti ette kuidas neid sööma peab, kurdab Liidi ikka, et pole üldse naljakas.
Peaaegu kõigil teistel seejuures ikka on. Meelis W on ka nõus, et praegu ikka väga naljakas pole ja Liidi heidab tema poole tänuliku pilgu, aga Meelis W jätkab oma mõtet prognoosiga, et kui praegune situatsioon kunagi kirja saab, alles siis on naljakas. Mõnel ajas see prognoos kohe tee kurku.
Liigume mööda liustikku edasi kuni 3100 m kõrgusele. Liustik muutub praguliseks, aga head tasast ja pehme lumega telgiplatsi pole. Kell saab pool kuus. Ka tasasemad alad on jäise puruga kaetud nagu kalaletis ja ojakesi täis. Käime Jürka ja Alariga kõrgemal, kus liustik tasasem paistab, aga seal on suured praod, mis pehmet lund täis.
Hiilin vaikselt üle, aga taganttulev Alar astub samasse jälge hooga sisse ja vajub ühte jalgapidi läbi. Õnneks pole pragu lai ja teine jalg jätab ta servale pidama. Silla paksust paistab tekkinud august napp pool meetrit ja edasi läheb pimedaks. Läheme teiste juurde tagasi ja alustame hüdromelioratsiooni töödega. Maila seisab keset lödist liustikku ja vaatab seda askeldamist äärmiselt umbuskliku pilguga. See koht ei ole pikaliheitmiseks tema meelest lihtsalt sobiv. Ja tal on praegu õigus, aga see läheb peale päikese loojumist mööda.
Koorime Einariga ülemise jääpudi kihi ja viskame selle hunnikusse nii, et kaldega jääpinnale tekkiks tasane ala. Ümber ala toksime jäässe sooned, mida mööda vesi platsist mööda pääseb voolama. Nüüd on vaja oodata kuni see kõik ära külmub. Aga enne peab päike loojuma ja temperatuur langema. Paneme paksemad riided selga ja istume päikse kätte, et jälgida naabertelkide asukate tegevust. Ka seal käib kanalite kaevamine suure hooga, kuid aluse ettevalmistus jääb neil nõrgapoolseks. Sellevõrra tulevad kanalid sügavamad ulatudes ka kõvasse jäässe. Nihkume koos päikese vajumisega ikka enam ja enam laagrist kaugemale kuni askeldavad kogud ei paku enam detaile. Lepime päikse kadumisega mäeharja taha ja läheme telkide juurde tagasi.
Seal algab just tule ja jää mäng, mille korraldab kokanaat. Gaasiballoonile keeratakse priimus otsa parasjagu niipalju, et see küljes püsiks. Siis pannakse kogu krempel põlema. Alguses immitseb balloonist natuke gaasi ja suurem leek on ikka priimuse küljes. Varsti saab aga tuli ballooni ümber hoo sisse ja lõõmab pahinal. Kokanaat pillub samal ajal tulekera lumega. Tõotab tulla Suur Pauk. Tuli sumbub alles klaasriide all, aga Kalle K käed saavad selles päästeoperatsioonis natuke kannatada. Need pannakse nüüd külma vette likku ja siis määritakse paksult tsinksalviga kokku. Paari tunni pärast võib öelda, et läks hästi. Seda nii käte kui toidu seisukohalt. Varustus hakkab lagunema. Spetsiaalsed matkaspordi lusikad murduvad karpi pannes kergelt painutades pooleks. Nüüd on meil Mailaga kaks väga lühikese varrega lusikat ja kaks ilma varreta kahvlit, mille minema viskame.