Eessõna
Nüüd siis kui on üsna kindel, et seisime miljonite tonnide lepidokrokiidi ja götiidi segu otsas, mis pisut ka tsingi ja vase sulfiidseid lisandeid sisaldas, on võimalik järjekordne Altaist inspireeritud paskvill üles tähendada. Geoloogilis-mineraloogilise tõe väljaselgitamisel möödunud kuud ei ole kulunud asjata. Suviste sündmuste laagerdumine on vajutanud unustusse ebaolulised seigad ja teinud ruumi grupi heroilisuse loominguliseks kirjeldamiseks.
Kirjatarkusest
Algatuseks peab nentima, et märkmikud on ikka head asjad küll. Vanematel härrastel on need lausa asendamatud, sest ei jaksa nad ju enam päris täpselt meeles pidada, mida aastapäevad tagasi saunalaval meeldivas keskustelus plaani on võetud. Veebruarikuine Rannamõisa ja sellele järgnenud sümpoosion Kalle juures on kirjaoskuse kasulikkuse kindlaks tunnistuseks. Peale Tiiu sooja suppi, rulliti gloobus lahti ja kogunenud hakkasid prille pähe sättima. Kalle pesi kraani all oma pika varrega lusikat, mis pidi olema väga hea vahend suvise sihi osundamiseks. Olev ja Meelis kohmitsesid on oma ridikülide kallal ja koos prillitoosiga ilmusid lagedale paksust sindrinahast kaante ja poleeritud hõbenurkadega blokknoodid, millesse plaaniti suvekuude reservatsioon üles märkida. Kõigepealt hakkas nihelema MeelisW. Ta võttis prillid paar korda eest ära ja pani need siis jälle tagasi sulgedes ja avades vaheldumisi oma märkmikku. Olev seevastu luges kohe kõlava häälega ette, et temal on suve kohta kirja pandud viibimine Altais. Seepeale julges ka MeelisW tunnistada, et ka tema paberitesse on keegi halvas, kuid siiski loetavas käekirjas üle juuli ja augusti „Altai“ kirjutanud. Kalle jättis lusika pesemise pooleli ja ohkas, sest matkasihi valikuks loodetud väitlus säravate poolt- ja vastuargumentidega sai läbi ilma et see oleks üldse alanudki. Gloobus monteeriti kokku tagasi, Altai asukoht on selge selletagi. Põgus keskustelu laua taga siiski toimus. Kalle ja Olev ei olnud sealkandis varem rännanud. Minul ja MeelisW-l oli Beluhha kahe külje juures käidud ja viimasest käigust mõlkusid mõtteis kõrvalolevad Tsuiski ahelikud. Sellel aastal möödus esmatõusust Beluhale 100 aastat ja oli tõenäoline sattuda laulupeole Ak-Kemi orus. Kodusel laulupeol on meil võimalik juba küünarnukitunne ära kogeda ja akkemijärveliku vennastumistunde saamisest võime pikalt piinlemata loobuda. Samuti oli suur Vene riik tegelenud viimastel aastatel väga tõsiselt oma julgeoleku tugevdamise ja salakaubaveo piiramisega. Kui veel 2007 aastal saalisid tundmata taustaga tegelased kontrollimatult Akkemi seinast ja Delone kurust Kasahsatani poole üles-alla vedades kilode viisi salakaupa, spioneerides lumelagendikel ja luurates serakkide vahel nii nagu süda lustis, siis nüüd on piiriäärne jaotatud kolmeks erineva rangusega tsooniks, mida valvatakse nii õhust kui maalt. Kõige raskemini läbitaval mägialal ja Beluhal viibimine on lubatud vaid kõige rangemalt reglementeeritud loa alusel. Positiivset leidsime selles režiimis muidugi ka, sest ausatel turistidel ei ole ilmselt nüüd enam vaja muretseda, et pahad kõik sobilikud köiepanemise kohad oleks ära hõivanud nii, et matkajatele vaid rasked ja ohtlikud rajad on jäetud, kus vahel veel järjekorras tuli oodata. Mõte laiadest, siledatest ja tasaseks trambitud radadest, mis terroristidelt ja igat masti kurjategijatelt matkajatele tagasi on võidetud, tundub päris köitev. Selle nimel tasuks natuke bürokraatiat ära kannatada küll. Kõik aga on nõus, et veelgi köitvamad on käimata rajad. Lisaks jäävad Tsuiski ahelikud Vene riigi välis- ja sisevaenlaste huvisfäärist enamjaolt välja ning oht bürokraadi poolt ruineeritud saada on väike. Vaid lõunapoolne Dzazatori org on mõõdukalt range režiimiga valvatav, aga seda paika on võimalik vältida. Laua äärest on kohe kokku korjata kuus huvilist, Ennike väljendab ennast äärmuslikult kõhklevas kõneviisis ja Einar puudub kokkusaamiselt sootuks. Tema suhtumine suveräänsesse demokraati on muidugi teada ja liigselt me lootusi ei hellita. Pealegi, sügisel meilitsi teatas grupijuht, et nad on Katriniga enesele uue hobi leidnud. Ja nagu ta õigesti eeldas, et niisugune paljas jutt hobist tundub ebausutav, lisas juurde ka fotod. Pildid olid tehtud suurest kolmekordsest majast, mille taga paistis raudtee ja taamal Keila kirik. Sellest kolmekordsest hoonest pidavat saama uus kodu, hüvasti kaunid mäed! Olevil on märkmikus veel kirjas, et Alar koos ühe selliga oleks ka suuremad asjahuvilised. Seega tundub sümpoosioni peamine eesmärk olevat täidetud ning vahetame lipsu ja pintsaku saunalina vastu. Tuletades meelde viimast Altai reisi, kus pea ületamatuks ülesandeks osutus raudteeametnikul kahte Meelist ja kahte Vindi sisaldava kuueinimeselise grupi ülelugemine, lõbustame endid mõttega grupist, milles sisalduvad erinevates kominatsioonides kaks Meelist, kaks Vindi, kaks Ojalille ja kaks Viirmat. Ja nagu edaspidi ilmneb, saab sellest juba kohe reisi alguses lõbu laialt olema.
Kõhklused
Edasi läheb kõik nagu plaanitud. Kalle puhub digitaevasse üles roerihilikes toonides pilve, mida siis jõudumööda hakatakse oma kodutöödega tuunima. Liidi osaks saab suhtlemine kohalike teenusepakkujatega, see piiritsooni asi vajab ikka natuke uurimist ja transpordi võimalused täpsustamist. FSB on teinud tublisti kirjatööd ja teksti piiritsooni sattumise võimaluste ja seal käitumise kohta leidub internetis megabaitide kaupa. Kaardid piiritsooni täpse kulgemisega on aga jätkuvalt salastatud. Olev selgitab välja liikluse eripära kaasaegsel Venemaal ja romantilise rongisõidu plaan hakkab ratsionaalselt kaalutlejate käes muutuma nähtamatuks. Lugedes kokku aja ja raha on türklaste lennuk Riia-Istanbul-Novosibirsk liinil konkurentsitult liider. Vaid taguots natuke protesteerib, sest tuttava Barnauuli raudteejaama asemel maandub nende õhusõiduk Novosibirskis. See aga tähendab päris mitut lisatundi bussis, mille eesliite „mikro“ tegelikku tähendust me oleme varasemalt juba kogenud, ja paraku kogeme kõikidest headest plaanidest hoolimata ka sellel suvel. Aga seda me veel ei tea.
Liidi kirjavahetus edeneb ja vastuseid kohalikelt turismiettevõtjatelt tuleb. Piiritsooni loa kohta arvamuse avaldamiseks tahetakse näha „nitka maršrutat“. Kaarte on piirkonna kohta saadaval piisavalt ja nii sätin ühe 1:50000 skeemi kokku. Tõsi küll, väga ei viitsinud plansettide kokkuajamisega tegeleda ja seetõttu jäid Gaussi ja Krügeri poolt maadejagamise käigus laialikistud meridiaanide otsad kohati korrektselt kokku venitamata. Selle eest saab kaarti mööda käies päris mitmes kohas 20…40 m tõusu vahele jätta ja näiteks 3260 pealt hopsti 3300 peale üle minna, mis sellel kõrgusel on juba oluline. Ja piirtsooni asukohta ei mõjuta niisugused väikesed ebatäpsused kindlasti kuidagigi. Nitka aruteluks teeme Vabariigi aastapäeval enne järjekordset Rannamõisat MeelisW juures veel videokonverentsi Oleviga. Selleks sätime MeelisW toa seinale laudlinale trükitud kaardi ja vehkleme siis veebkaamera ees pliiatsiga nii et Olevil varsti villand saab ja ta kõigega nõusse jääb. Anname ka Kallele teada, et just äsja sündis plaan ja ta saab homme minna rahuliku südamega Toompeale päikest välja laulma minna. Et jää ikka säraks! Nii ongi jutt paika sätitud ja saame õhutuga edasi minna. Et Olev ka saunamõnudest osa saaks, võtame veebikaamera lavale kaasa.
Kohalike meelest saame oma „nitkal“ piisava koormuse ka ilma erilubasid taotlemata. Migratsioonikaardi tempel tundub olevat korraldatav transaga koos, või siis saadaval väikese lisatasu eest. Igal juhul ei paista muretsemiseks põhjust olevat.
Märtsi alguses hakkab grupi nimekiri lühenema. Endiselt on nimekirjas kaks Ojalille ja Viirmat, aga Vinde on jäänud järele ainult üks. Liidi jätkab kirjutava toetajaliikmena, aga kotiga mägedesse mineku asemel registreerib ennast hoopis haigekassas kapitaalremonti vajava subjektina. Ennike on kindlalt loobunud.
Kui tulnukad Taurias oma katsepolügoni avavad, tekib Olevil tahtmine suvel pelmeenide asemel spagette süüa ja nende eest krediitkaardiga maksta. Kalle ka natuke niheleb, aga mitte nii konkreetselt ja sellel on ka oma põhjus. Kalle on Tiiuga just naasnud Uus-Meremaalt ja nii ei suuda ta orkide ning Tauria roheliste mehikeste vahel veel hästi vahet teha. Gunglunkiga olevat kuklapoolel isegi kaks õlut võetud ja maailma asju arutatud ning seeläbi julgustav kogemus kõiksugu krattide ja allmaategelastega asjaajamiseks just nagu olemas.
Hägune on lootus Alari sõbra Ainari osas. Einar küll veel kiibitseb kõrvalt ja jagab teadmisi matkapiirkonna linnade vaatamisväärsustest, aga suverääni juhitud demokraatia piiravat tema vaba mõtet isegi vene führeratsioonis matkates ja seeläbi muutuvat maailm veel halvemaks. Meil MeelisW-ga siiski puudub veendumus, et matk Altais, Alpides, Norras või kus iganes mujal muudaks järgmise sõja aega ja kohta või käimasolevate kestust. Niisiis hindame liblikate mõjukust entroopia kasvule mõnevõrra erinevalt. Et aga tehe “2xMeelis+Maila=Koomaklubi matkagrupp Altais 2014” ilmselt tõeseks ei osutu, siis pakun alternatiiviks koos Eesti kaitsejõududega Kesk-Aafrika külastamist, kuna prantslased lubasid kõigile eestlastele vennaliku abi eest oma endise koloonia haldamisel sinna esimese mistraliga prii lõbusõidu teha. Enne kui laev venelastele üle antakse. Seega püüan kõhklejate pilke oma süvaanalüütiliste mõtteavaldusega Altai suunal hoida, et emotsioonid liiga varast loobumisotsust ei tooks. Ja märtsis on kindlasti liiga vara kui plaan on minna juuli lõpus. Kui viisasid mais-juunis taotlema hakata ning ka lennupiletitega mitte kiirustada, siis riskime vaid kallimate piletitega misiganes suunas. Risk viisadele ja piletitele kulutatud rahast ootamatute arengut korral ilma jääda on idapoole plaane tehes muidugi suurem, aga ilmselt mitte palju suurem kui Eyjafjallajökulli “ootamatu” tegutsemine. Risk, et vene bürokraatiaga võib tüli olla, on muidugi olemas. Aga see on nagunii kui sinnapoole üldse vaadata. Lootus, et jaanipäevaks on Müncheni asemel piduehtesse riietatud Brüssel ja kohe-kohe saavad ukrainlased Krimmist loobumise eest USA, EU ja IMF käest natuke valuraha, paraku tõeks ei osutu. Samuti ei täitu lootus, et juuli lõpus kui Altai plaan reaalsuseks muutuks, on taas meie maailmajao kõige kuumem poliituudis prantsuse presidendi uus armuke ja saksa kantsleri ilunipid. Selle asemel arutlevad juhtivad eurooplased oma kalli suvepuhkuse ajast täie tõsidusega, et millise riigi arsenalist küll võis pärineda Ukrainasse sattunud BUK, millega lennukitäis hollandlasi, kelle hulgas kindlasti ka mõni Ferdinandi nimeline oli, Sarmaatia stepis maa peale tuuakse. Pole paha algus matkaks neljateistkümnenda aasta augustis.
Märtsikuise võbelemise käigus jääb reisisiht siiski püsima ja asume tasapisi varustust üle lugema ja puuduvat juurde hankima. Esimese asjana saab juurdeostetavana kirja matkahaamer, et oleks millega telgivaiu sisse lüüa. Eelmisel aastal olime Dolomiitides nagu koopainimesed. Teised kõik toksisid elegantselt haamrikesega oma telgivaiu, meie nagu just puu otsast alla roninud tegelased, esimese kättejuhtunud kiviga. Jube plass oli ja niimoodi Venemaale reisida küll ei tahaks. Mis euroopa kultuuri me neile niimoodi viime kui ei oska tsiviliseeritud moel telgi vaiagi maasse lüüa.
Aprillis lisab positiivsust Alari sõbra Ainari „ärkamine“, mis seisneb meili postitamises, ilma suveplaane selgitavate konkreetsete mõtteavaldusteta siiski. Alar ise leiab aga suveks soodsa tööotsa Tallinna loomaaias, kus ringironimise eest pidada lausa raha makstama. Summa sõltuvat kostüümist, iseäranis hea ots olevat kaelkirjaku või jõehobuna köiel kõndimine.
Kuu lõpul puhastan koduse kirjutuslaua ühe nurga vähem tarvilikest asjadest ja pakun välja, et sinna võiks hakata viisade vormistamiseks passe korjama. Siis saaks minejate tegelikust hulgast vähe selgema pildi. MeelisW passile sõidan juba Kohilasse järgigi ja Tiiu peidab ära välismaale sõitnud Kalle passi Mere puisetee äärde vana kastani sisse, et saaksin selle mööda sõites kaas haarata. Passide korjamise ettepaneku peale lööb Olev aga oma majaremondist üle jäävatest vanadest voodrilaudadest kokku stiilse läbirääkimiste laua, mille taga nad siis Viivikaga asuvad Olevi matkaplaane arutama. Vaatame MeelisW-ga niisama tema dokumendi kaasi ja hüpitame seda niisama peopesal. Lonksame mõtlikult õlut ja jõuame peale Oleviga peetud telefonikonverentsi otsusele, et ka neljane grupp on veel grupp kui Olev peaks diplomaadina ebaõnnestuma. Igatahes hakkab saabuma tagumine aeg kui kuhugi minna tahame. Selles jõuame MeelisW-ga samal õhtul küll kindlale otsusele. Ja otsus ise on tunnetuslikult tugev, ka peale korduvat testimist külmas ja kuumas keskkonnas olles mõtteselgust pärssivate vedelike mõju all.
Kuidagi ei taha ka ajad klappida Karula, Astangu ega muu koha peal köie katsumiseks. Lihtsalt pole aega! Kalle on Rootsis, MeelisW-l on käsil hingetuksvõttev töö Jazzkaare auhinnalaua puhastamisega, Olev jätkab majast materjali eemaldamist läbirääkimistelaua äärde toolide tarbeks, sest püsti seistes ei pidavat jutt sujuma ja ülejäänud rabavad igasugu muud tööd teha. Asjade seis on masendav!
Tegudele
Juba mai keskpaigaks on Olevil laud ja toolid uuesti algosadeks võetud ja materjal aia äärde riita staabeldatud, järgmise vooru tarbeks. Selleks ajaks on ka Ainar oma suve läbi mõelnud otsustanud matkalemineku asemel töölemineku kasuks. Jääb üle noore inimese pärast ainult rõõmu tunda. Tulemuseks on siis grupp koosseisus Maila, Olev, Kalle ja kaks Meelist. Nüüd hakkab dokumentide ja piletitega ka juba kiireks minema. Esimesel võimalusel alustan taas passikogumisringi, aga ei ole määratud meie ettevõtmisel lihtsaks kujuneda. Olevi passiga läheb libedalt, tuleb vaid kohale sõita. Ka teistega on sama plaan, et sõidan hommikul läbi ja lõunaks on pakk juba LeonTravelis asjatundjate käes. Nii sätib MeelisW-gi oma passi hommikukohvi juues lauanurgale minu tulekut ootama. Liidi ei suuda oma näppe talitseda ja peab millegi pärast küüne kaane vahele ajama. Ja nagu niisugusel juhul ikka, kipuvad juhtuma pahandused. Rahulikult kohvi lonksates teatab ta nagu muuseas ja ükskõiksel häälel üle laua istuvale kaasale, et sellesinase dokumendi kehtivus siin lauanurgal lõpeb järgmisel nädalal. Et kas härra plaanib ehk midagi ette võtta? Kuum kohv MeelisW tassis loksub lauale ja pritsib sealt tema paljastele kintsudele, mispeale kostub suust röögatus ja järgneb hüpe koos tooliga lauast eemale. Seepeale vänderdab võileib Liidi käest nüüdseks avatud passi esilehele, kukkudes loomulikult vastavalt loodusseadustele. Leivatükki eemaldades ilutseb passil rasvast leemerdav kiri „nevõjezdnoi“. Nii läheb sellel päeval tegemisse ainult neli viisat. Viienda viisa passi trükkimiseks antakse sisse kõige kiirem avaldus kõigist võimalikest.
Olevi ülesandeks jääb lennupiletite korraldamine. Kohe järgmisel päeval kui passid on ära antud, palub Olev piletite vormistamiseks saata passide koopiad. Tuhlatakse läbi riiulid ja sahtlid, samuti serverid ja virtuaalpilved, et leida eelmiste matkade tarvis tehtud tõmmiseid. Õnneks on kõigil, välja arvatud MeelisW midagi olemas. Palume tal mitte unustada passist koopia tegemist enne kui selle käest ära annab.
Mai lõpuks on piletite eest raha makstud ja lootus viisad enne jaani kätte saada elab ja õitseb. Kurude kirjelduste otsimisel veedan nädalavahetuse arvuti taga ja saan sellest esmaspäeva hommikuks psühhosomaatilise põlvevalu. Vaim, tähendab, ei ole veel retkeks valmis.
Austria Alpiklubi Briti sektsiooni liikmelisus vajab samuti uuendamist. Esimene katsetuste voor lõpeb Kallel sellega, et raha on broneeritud tundmatule arvele, kuid klubi ei taha teada liikmena tunnistada. Ehk siis juhtub see, et raha läheb arvelt minema, aga Eesti uusimatele IT standarditele vastava pangakaardiga tehtud ülekandeid konservatiivsed britid vastu ei võta. Palutakse kasutada midagi traditsioonilisemat. Kallel läheb iseäranis haprasti, sest temal juhtub niisuguseid uudiskaarte olevat päris mitu ja iga kord broneeritakse tema arvelt üle 60 euro. Minul läheb esimene katse edukamalt. See tähendab, et registreeringuid tundmatu kaardiga ei saa, aga raha ei lähe ka arvelt minema. Käin isegi pangapreilide jutul, kes minu hala ära kuulanud, kaasavõetud krediitkaardi ja paberid üle vaadanud, teatavad et koodipaber ei klapi kaardi numbriga. Nimelt olin sisestanud kaardi numbri paberilt ja kaardi allkirjareal olevad numbrid kaardilt. Ja loomulikult oli tegemist vale, see tähendab eelmise kaardi paberiga ning kuna numbrid kokku ei läinud, siis hakkas süsteem tõrkuma. Ja üleüldse, kas ma ei teadvat, et ühe kaardi pinkoodid ei sobi teise kaardi puhul. Otsigu ma õige paber üles! Saame ikka viimaks liikmelisuse uuendatud ja tunnistused kätte. Lisaks veel teadmise, et brittide arvutisüsteemid väljaspool tööaega ja nädalavahetustel ei tööta, sest võrguadministraatorid puhkavad. Olevil õnnestus tehing keset nädalapäeva ilma igasuguste viperusteta.
Juuni keskpaigaks on kõik vajalikud paberid ja piletid olemas. Viisad on nüüd eriti vinged, putini pildi ja isiklikult allkirjastatud resolutsiooniga „разрешаю“. Ka valmisolek meid peale matka onu Paveli poolt Novosibirskis võõrustada saab kirjaliku kinnituse. Õppepäeva kokkuleppimine aga ei õnnestu endiselt ja peame võtma kogu grupiga kahepäevase ajajuhtimise täienduskoolituse maksumusega 120 eurot päev. Kursuse läbimise tunnistuse saamiseks peame lõputööna õppepäeva kuupäeva kokku leppima. Olevil jääb tunnistus saamata, sest maja vajab ikka veel lammutamist. Teised lõbustavad endid Nõmmeveski hüdroelektrijaama varemetel turnides ning joa alt ja pealt läbi jõe koperdades. Et ikka karmides Altai jõgedes julgus otsa ei saaks.
Köe pingutamiseks käime järgmisel päeval veel Nõmme metsas. Kalle osaleb ainult Sussanini rollis ja juhib meid sügaval metsas asuva bangaloni. Ning põgeneb siis tähtsatele asjatoimetustele. Valitsev rahu ja vaikus aitab süveneda ja mälust esile tuua kõik selle, mis seal köie pingutamise ja teiselt kaldalt lahti päästmise kohta on. Koostöö toimib, meie MeelisW-ga pingutame, sõlmime ja harutame. Maila kükitab bangalos päikesevarjus ja otsib meie hõigatud märksõnade abil oma nutitelefoniga puudujäävat infot. Internet on kõikvõimas, aga tema võim ei ulatu veel seitsme maa ja mere taha kuhu meie plaanime minna. Saame köie korduvalt peaaegu pingule ja lõpetame alles siis kui haarav üles sulab.
Kohustuslik peatükk: liha sublimeerimine
Algatuseks sorisid MeelisW ja Liidi läbi oma märkmed ja siis ka arvuti leidmaks kirjalikke tegevusjuhiseid. Paraku leidus vaid graafilist materjali sellest, kuidas toimub pakkematerjali tootmine. Lahendusena prooviti provotseerida kaasosalisi meiliga, et „onju põhireegel on 3kg liha 1,8 kg produkti saamiseks“, „onju kui iga matkaja võtab kaasa kaks 600 g kaaluvat purki, siis läheb vaja 9…10 kg liha?“, „rasva kogust oleme ju iga aasta vähendanud ja võtaksime seekord 2,5 kilo rasva?“, jne. Palvele vastutusrikkas olukorras midagigi kohmata ei reageerinud loomulikult keegi. Midagi detailsemat lihtsalt polnud kellelgi välja käia ja seetõttu püüdsime laupäeval Kohilasse loivates endid vabandada labase tähelepanematusega, et „oih ma unustasin meilboksi vaadata“. Eelmisel päeval oli pererahvas konfiskeerinud Kohila kaubandusest kogu rasva, mida kogunes 2,8 kilogrammi. Valge heegeldatud roosiga peapaelaga tädi liharaiuja oli ära räägitud ja see lubas laupäeva hommikuks vajaliku koguse puhast ilusat karbonaadi kõrvale panna. Samuti oli kogutud mõõdukas kogus musta jahvatatud pipart ja imelist prantsuse loorberi. Teine suur malmpada leiti ka üles. See oli viimasest sublimeerimiskorrast, ilmselt siis pakendamisprotsessi käigus, sattunud mustsõstrapõõsa alla. Nüüd oli selle ühte nurka teinud kärnkonn pesa ja teises püüdis suur rasvane ämblik kärbseid. Mõlematel tuli oma kodusest urkast välja kobida.
Kui meie Mailaga kohale jõudsime, siis tormas meile vastu pika rasvast läikiva noaga vehkiv MeelisW, et tulge nüüd ometi ruttu! Liidil juba pada tulel, rasv kuum ja lihatükke ei tohi ometi ju pruuniks kõrbeda lasta. No ole sa lahke! Paluti ju tulla, millal aga soovite. Ja kui me nüüd pooles lõunas ja tublisti enne saunaminekuaega laekume, siis oleksime nagu hiljaks jäänud. Liha lihaks, sellega ei juhtu midagi kui seda aeglasemalt lõikuda. Pakenditootmine on hoopis vastutusrikkam. Kui sellega kiirustada, siis võib lihavalmistamine hoopis pooleli jääda. Liidi ärevast vahelesegamisest hoolimata alustame MeelisW-ga ikka olulisemast ja teeme asju õiges järjekorras. Varsti muutub nuga käe osaks ja lõige on nagu professionaalsel lihunikul.
Konkureerivaks ürituseks on ka nüüd majaehitus, või õigemini selle lammutus, sest enne vana lammutamist ei saa samale kohale ju uut ehitada. Küsimusele, et miks peab samale kohale tegema, ei taha ei Olev ega Einar vastata. Lihtsalt on nii, et tuleb teha täpselt vana asemele. Einari puudumine on muidugi natuke vabandatav, sest tema ei plaanigi kaasa tulla. Sellest hoolimata oleks ju hea kui üks käsi juures oleks. Liidi ju ka ei plaani tulla, aga annab ülimalt püüdlikult oma osa ettevalmistustesse. Ka Kalle annab oma osa rahuldaval moel. Seoses laulupeoga korraldab ta ümber Eesti tõrvikujooksul oleva Inseneride meeskoori ülesastumise Kohila raudteejaama taga parklas ja kõik koori liikmed kingivad peale seda töötegijatele tühja purgi. See teeb meele rõõmsaks küll kui nii palju abiväge on.
Liha saavad mõlemad pajad triiki täis. Vanad tegijad imestavad, et mitte kunagi pole toodet nii palju tekkinud, isegi siis mitte kui väljumas on olnud kümneliikmeline grupp. Kodusest külmkapist pannakse seejuures mängu veel kolm pakki rasva, sest seda kipub puudu jääma. Murrame pead, aga mõistatust ära ei lahenda. Õhtul kell kümme kutsume kohale spetsialisti Keilast, aga pakutud võimalust osa lihtsalt ära visata ei pea me sobivaks. Seega siis tüüpilise ekspertarvamuse juhtum. Plaanitud 10 purgi asemel täidame 7,05 kg lihaga 16,75 purki ja läheme pead valutades magama. Lahendus saabub Liidile öösel kell viis kui padi pea alt ära libiseb ja pea kuklasse vajub. Olen seda ennegi kuulnud, et kui pea kuklasse ajada ja üles vaadata, võib sealt lahendusi saada. Ja nüüd tõesti on see jälle sündinud! Ei pidanud end püstigi ajama, vaid piisas lihtsalt voodis lösutamisest. Hommikul võttis Liidi siis esimese asjana paberi ja pliiatsi ning maalis sellele suurelt:
* 3 kg liha = 1,8 kg produkti
* 3 kg liha kohta tuleb osta 1 kg rasva
* 3 kg liha ja 1 kg rasva = 2,8 kg purki pandavat materjali
* rohkem kui 7,4 kg liha ja 3 kg rasva ei ole mõtet osta
See, et 7,4 kg liha ja 3 kg rasva andis kokku 7,05 kg valmis toodet näitab aga, et käes on tootmise lagi. Isegi tooraine kõrge kvaliteedi ja ülimalt rangete tehnoloogianõuete järgimise korral ei ole võimalik rohkem toota, sest Liidi pottidesse ei mahu rohkem. Teooria kohaselt oleks sellesse portsu pidanud veel 0,4 kg vett sisse jääma. Samuti sõnastas ta edaspidiseks arvestamiseks seose oma kahe malmpoti, matka pikkuse ja grupi suuruse vahelise seose, mis graafilises väljenduses näeb välja järgnev:
Paari sõnaga kokkuvõetult tähendab see seda, et matka pikemaks kui 17*5=85 inimpäeva teha ei saa ja matkata saab suurema grupiga ainult lühemal kui 17 päeva kestval matkal või tuleb vähem süüa. Et lugejad mitte kirjeldatud piiratusest tuleneda võivasse pessimismi ei langeks, siis on sobilik välja tuua Kalle optimismi sisendav eriarvamus kogu eelneva teooria kohta, mis lähtub teadmisest, et ka kosmiline konstant ei ole päris konstant ja tema abil tehtud arvutustulemuste hälve on paar suurusjärku. Eks siis järgmine kord kui peaks olema suurema seltskonnaga minek, proovime pottide mahu konstantsuse ära. Vähem liha sööma vaevalt et keegi nõus on.
Hakkame peaaegu minema
Käime igaks juhuks paari päeva tagant türklaste kodulehel vaatamas, kas meie piletid ikka ilusasti alles on. Mine neid lõunamaalasi tea, kuulu järgi võivat osavamad neist isegi virtuaalsed piletid reaalselt ära näpata. Paar päeva enne väljumist saadab Olev veel lingi väga heade kaartidega, mille ta ise oma kepsu üritab ajada. Minu osaks jäävad väljatrükid ja kiletamine. Kõiksugu dokumentide koopiad laeme Kalle poolt juba kevadel ülespuhutud pilve, et oleks kaugetel maadel tarviduse korral võimalik ennast identifitseerida. Serveri aadress tuleb kõigil pähe õppida juhuks kui kõik muu varustus peaks mingil põhjusel hävinema. Lisaks läheb kogu materjal veel MeelisW uhkesse telefoni, mis oskab skaneeritud pdf dokumentidelt teksti isegi malbe naishäälega ette lugeda. Numbritega küll natuke puterdab ja isikukoodini jõudes lülitub ümber metalsele masinhäälele, mis teatab, et ülesande täitmiseks pole piisavalt mälu. Krediitkaartide ja muu sellise kasutamise soovi on nüüdseks suutnud kõik eneses alla suruda ning viie peale kokku muudame rubladeks 3000 euri.
Psühhosomaatilisele põlvevalule on lisandunud intensiivne “Altai köha”, kurguvalu, külmavärinad, higistamine ja kohe-kohe läheb nina umbe. Püüan külma õllega loputada, aga ravum satub enamjaolt kurku. Ärevus on haaramas teisigi. Paar päeva enne saabub MeelisW-lt ärev kõne ja pikk jutte sellest, kuidas ta on just toas kõik riiulid ja kuuris kõik puuriidad ümber tõstnud, et oma vastset passi leida. Värisevate kätega õlut avades ja mõttepuhkust võttes tärkas lootusekiir, sest meenus, et ta ise viis küll passi viisa saamiseks kohale, kuid järgi käisin sellel mina. Mis passist edasi sai, aga ei meenunud ja nüüd tekkiski lootus, et ehk on jätkuvalt minu käes. No oli muidugi, sest kuidas sa annad käest ära, kaotab veel kuhugi või annab jälle Liidi näppude vahele, kus see kehtetuks muutub. Kindlam on inimest mitte eksitada ja ahvatleda, sest Liidi ülesandeks jäi Novosibirskiga veel viimase kirjavahetuse pidamine, alkoholi ostmine, niidi ja nõela komplekteerimine ning pesuseebi villimine. Muidu tuleb grupp jälle närudes ja pesemata kätega mägedest välja. Tegelikult on minu koduses riiulis kogu grupi passid ja juhuks kui need peaksid maha jääma kooskõlastan alternatiivse programmi, milleks on paar lõbusat ööpäeva Riias ja siis paariks nädalaks Kolka ninale telkima. Kusjuures see mõte meeldib seltskonnale isegi rohkem kui mägedes raske koti lohistamine. Eks näis siis, mis nägu fortuuna seekord on.
Lisaks lihale võtame Eestist kaasa ka mitmesuguseid kiirhelbeid, sibula- ja küüslauguhelbeid ja maitsepakette, peamiselt patasid. On kartus, et väljaspool Novosibirskit ei pruugi neid saada aga plaan on meil teele asuda ammu enne poodide avamist. Kokku tuleb toitu peaaegu 25 kilo, sest lahked türklased on seadnud maksuvabaks pagasiks isiku kohta 30 kilo, millele lisandub veel käsipagas. Ei peagi matkasaabastes lennukisse minema ja ühe komplekti hantlite asemel võib mitu kaasa võtta. Kalle suudab peale minu ja Maila rikkalike sisseostude tegemist ühelt türklaste lehelt leida info, mis ütleb, et maksuvaba pagas on 30 kilo. Ja see koosneb äraantavast kuni 22 kilosest kotist ja kuni 8 kilosest käsipagasist. Mõned nädalad tagasi Keilast sublimeerimise kriisiolukorda lahendama tellitud Einari nõuanne avab nüüdses kriitilises olukorras oma tõeliselt ajatu ja sügavasisulise väärtuse – kui tõesti on maksuvaba seljakoti kaal 22 kilo, siis viskame osa toitu lennujaamas minema.
Chek-in ja väljatrüki jätame spetsialistide teha ja Kalle mässab sellega ärasõidu õhtul tunde, enne kui asi korras olevana näib. Bussipiletid Riiga broneerime esimesele võimalikule bussile, et austusavaldus vabadussamba juures mitte tegemata ei jääks. Lisaks hoiatab Einar, et lätlased on riikliku arenguprogrammi raames üles võtnud kõik oma künklikud teed ja asunud neid korraga remontima. Loomulikult on kesksuvel tulemuseks suured ummikud, mida lähemal Riiale, seda suuremad ja kestvamad. Ei ole mõtet liigseid riske võtta, sest ebaviisakatele inimestele tehakse Lätist lahkumise üritamisel takistusi.