Öösel läheb jahedaks. Otsin pea alt fliisi ja ajan selga. Seljaalune enam ei lirtsu, ilmselt on ära külmunud. Hommikuks on telk kaetud paksu lumekihiga. Eile telkide vahele kaevatud oja toimib endiselt. Meie telgilt eemaldub lumi väikse raputusega, Kalle oma on korralikult jääs ja lumi on sinna kinni külmunud. Vanema telgi ebameeldiva eripära tõttu on perspektiiv saada kotti kaks kilo jääd. Ülejäänud jälle loodavad Kalle laiskusele, mis võimaldaks alustada hommikut viskiga.
Ilm on selge, päike tõuseb, kogu org on kaetud vähemalt kümne sentimeetri paksuselt värske lumega. Meie järveke on poolenisti jääga kaetud ja kamp varblasi teeb seal liugu laste piruette. Kõik kokku on äga emotsionaalne vaatepilt. Õhtune ilkumine, et järve äärde püsti aetud tuura meenutav piklik kivitükk on seal jää lõhkumiseks, on tõeks osutunud, sest jää on kaldas oma kolme sentimeetri paksune. Jääd lõhkuda me siiski ei viitsi ja käime vett võtmas vastaskaldast. Pealegi, kus siis linnukesed uisutaksid. Hommikupudru tuleb krehvtine. Kalle, oletades millegipärast, et viie pipra segu pakk on praktiliselt tühi, pöörab selle pudrupaja kohal tagurpidi. Juba üksainus raputus katab pudru paksu piprakihiga.
Enne üheksat saame liikuma. Tõus kurule on tõeliselt suurepäraste vaadetega. Muidu on ju liustik selline hall, nüüd on kõikjal valge puuder. Eile üritasin ühe piprapaki peale kleepunud puru ära puhuda ja loomulikult sattus see ninna. Nüüd on hingamine hästi lahti ja tõus edeneb. Päike hakkab selga kuumama ja esimese peatuses tuleb osa riideid kotti toppida. Palavus läheb muidugi varsti jälle mööda. Kurutõusu ülemine ots on väheke järsk otse tõusuks. Püüame serpentiini liikuda, aga paraku lume alla ei näe. Vahel pääseb sealt midagi lahti, vahel ei jää jalg millegi peale pidama ja juhtub teadagi mis. Üldiselt saab siiski lumme astmeid lüüa. Ametlikult on kuru kõrguseks märgitud 3300, tegelikult jääb kõrgus kindlasti alla 3200, meie saame tulemuseks 3180. Kuru tuur on olemas, kiri samuti. Viimati on käidud mõned päevad tagasi, 29. juulil. Kurul olles läheb ilm jälle tõeliselt käest ära, algab tihe lumesadu. Käin mööda harja edasi laskumist uurimas. Natuke eemal on jäetud berila, mille alumine ots koosneb mingitest paeltest ning mis lõpeb saapanööriga. Katsetan laskumise ja berila ilma kotita ära, peab küll. Paraku on minu ja Maila käimiskeppide ühendused kinni jäätunud ja neid avada on võimatu. Teibin neli keppi kokku ja laskun nendega, teised lähevad kirkadega. MeelisW läheb esimesena, Maila tema järel. Kirka natuke segab teda, muidu tundub olevat selline mõnus lumes hullamine. Ikka ühtepidi känts külili ja siis jälle teistpidi ränts selili.
Laskumise ülemises otsas on värske lume all kõva vana lumi, kus keppidega on tegelikult tülikas. Allpool läheb vana lumi pehmemaks ja olukord paraneb, on isegi parem kui kirkaga, sest laskumine pole seal enam eriti järsk. Selle kuru poolel on uut lund vähemalt 15…20 sentimeetrit, tõusu jalamil on võimalik aga ka vööni sisse vajuda. Alla liustikule jõudes juhtub see, mis tundub juba ilmvõimatuna – lumesadu läheb veel tihedamaks ja tekib udu. Olukorra paranemist ei ole kusagilt näha ja seetõttu teeme lõuna ära. Nahk on laskumisest veel soe ja kannatab istuda.
Püsti tõustes hakkab Maila millegipärast liikuma ristsammuga. Võtan seda kui kutset tantsule ja esitame koos lühikese samba. Seejärel laskume liustikult alla, kus lumesadu läheb üle vihmaks ja algab samasugune koperdamine limastel kividel kui oli tõustes. Olevil on gepsus korralik track. Liigume selle järgi, sest nähtavus on udu tõttu nullilähedane. Nüüd on asi veelgi ebameeldivam, sest liigume allamäge ja pikem liug on libisemise korral tagatud. Varsti kohtame üksikut läbematut turisti, kes kurdab, et kangesti tahaks üle kuru, aga ilm ei luba. Nüüd hulgub ta pingete maandamiseks lumesajus ja otsib kivikõrbes vett. Ülejäänud seltskond pidi kusagil kügelema. Soovitame tal lähima kivi tagant lund raiuda, sest üleval me mingit vaba vett ei silmanud.
Libiseme allamäge. Rada on lõiguti pikkade rusumoreeni varingute vahel. Kivid on suured ja nendest üles ja alla saamine on igavene vaev, aga alternatiivi pole. Liigume ca 500 m tunnis. Märgade kivide peal tasakaalu püüdes ja kõrvadest lund välja urgitsedes tekib üsna üksmeelne küsimus motivatsioonist. Miks me ei võiks niisama puhata?
Tasasematel lõikudel on entusiastid ladunud kümneid tuure keskmise vahega kakskümmend meetrit, kohati on rada aimatav vaid natuke rohkem kinni trambitud kivide järgi. Ilmselt seetõttu on radu tekkinud mitmeid ja ükski neist pole eriti midagi väärt. Kalle turnib vahepeal mitukümmend meetrit kõrgemal, püüdes laskumisel kõrgust hoida. Teised püüavad liikuda allamäge, kuigi vahepeal on kõige targem teha ka mõni väiksem tõus. Püüan Kallet alla meelitada, väites, et tuurid on all. Mõned ongi. Kalle on aga oma valitud marsruudis nii veendunud, et palub mul tema raja tähistamiseks mõne tuuri üles tuua. MeelisW püüab ka parimat ja avastab end korraga üldisest mõistlikust käiguteest viis meetrit kõrgemal. Sinna saamiseks tuli ronida üles neljakümnekraadisest põndakust. Alles sealt avanes vaade alumisele rajale kogu ilus. Mingil hetkel on ka Kalle kõrgusehoidmisest loobunud ja sattunud minu taha. Varsti kostub väga terav spetsiifiline kepi libisemise heli, millele ei järgne ei ropendamist ega kivide kolinat. Isegi sellist tumedat mütsatust mitte, mis kaasneb inimese ja seljakoti prantsatamisega kividele. Pööran siiski uudishimust ringi. Kalle jalad olid paindunud kummaliselt kivide vahele, näha oli veel seljakott ja selle alt paistis üks käsi, mis hoidis kivide vahele jäänud keppi. Skulptuur ei püsinud kaua ja väikese rabelemisega pääses ta koti alt välja. Kepi sirgeks painutamine andis aga kahjuks tulemuseks kaks tükki.
Allpool floora muutub. Kui üleval tuli vältida samblaga kive, sest need olid väga libedad, siis allpool tuli käia mööda nähtava samblaga kive, sest muud kivid olid veel libedama elustikuga kaetud. Täielik paradigma muutus. Kui enne vaatasid sammaldunud kive kui takistusi, siis nüüd vaatad neid kui rada. Rotid ja viiksjänesed ajame oma koperdamisega igatahes korralikult närvi. Ümberringi käib helisignaalide virr-varr ja vahel vilksatab ka mõni elukas kivide vahel, aga pildile ei saa neist olevustest mitte ühtegi.
Päris Shavla järve äärde me ei lasku. Ligikaudu kakssada meetrit kõrgemal on samuti väike järveke, kus on kena alpiaas. Vihm jääb ka järele. Jalad on väga pehmed ja laskumine märjal ja järsul rajal ei pruugiks väga hästi lõppeda. Järgmise päeva kogemus näitab, et teeme õige otsuse.
Teeme teed ja aklimatiseerume uuel kõrgusel, korduvalt. Motivatsioon hakkab tasapisi taastuma. Alt saabuvad naisturistid Donetskist, kellega paar sõna juttu ajame. All olevat paar selli, kes plaanivad ka Abõl Ojukile minna, aga loodavad veel kedagi seltsiks saada. Senini polevat olnud ka selle kuru jaoks sobilikku ilma. Mingit selget seisukohta me grupi laiendamise osas ei võta. Saame turistidelt peotäie mingit taime, mis pidi andma toidule väga hea maitse. Mina seda toidu sisse küll ei soovi, aga kuidas tegelikult läks, jääb teadmata, sest toidu tegemise ajal olen ametis selle kirjatükiga siin. Lisaks oma tähelepanekutele päevast püüan õhtuti üles märkida ka teiste poolt märgatud seigad. Kallega on senini kõige raskem olnud. Matk on juba varsti poole peal, aga senini ei ole ma suutnud talle selgeks teha, et seik on midagi eredat, erakordset, kuid mis võib sellegipoolest kaaslastel olla jäänud märkamatuks. Seik ei ole kilomeetrite kaupa libedat moreen ega päevade kaupa sadav vihm ja lumi. Aga ikka on nii, et kui Kallelt õhtul küsida päeva säravaima hetke järgi, siis on vastuseks üldiste matakatingimuste lakooniline kirjeldus – külm, märg, libe.
Peale sööki võtab Kalle seedrioksa abil ette oma matkakepi parandamise. Selleks hööveldatakse oksa läbimõõt parajaks ja torgatakse kepi tükid sellele otsa. Järgneb hoogne teibimähkimine, mis juhtub olema kätte sattunud hall. Tulemus ei rahulda esteetilisest aspektist. Ta püüab vaadata asja distantsilt, pannes kepi pajupõõsa najale ja minnes ise eemale. No ei sobi hall teip tema kepi värviga mitte! Otsime välja rulli musta teipi ja lisame dekoratsioonikihi. Kohe teine ilme!
Aga on veel teisigi praktilisi probleeme lahendada. MeelisW kuivikukott on päeva jooksul märjaks saanud ja pakendi niiskusesisalduse vähendamiseks valame kuivikud kilekotti, plaan on kuivikukott võtta magamiskotti kuivama. Telgis asju laiali laotav Maila kuulab väljas toimuvat arutelu huviga, kuid ilmselt mitte liiga tähelepanelikult. Suur on tema pettumus, kui kuivikuid õhtul magamiskotti laiali ei puistata ja sinna pistetakse selle asemel niiskunud riidekott.
Kuna sokid ja saapad on mitmepäevasest sajust üsna märjad, tekib MeelisW-l plaan sokid ära pesta. Laidame plaani maha ja soovitame õhtu vabaks võtta. Pangu ta vaid saabastesse juurde tükk seepi või tilgake šampooni. Väikse laagris tatsamisega saab ta siis puhtaks niis sokid, saapad, kui jalad. Ei pea minema pehme kaldaga järve äärde muda sisse pesema.
Õhtul tõuseb alla Shavla orgu lima, mis jõuab ka meie kohale. Siiski ei saja. Kui oleme telki pugemas, uurin poolest saadik veel väljas oleva Kalle käest, et mis järve vee temperatuur oli. Vastuseks on „oi kurat“ ja telgi lukk läheb tema selja taga kiiruga kinni. Nii tekib senini igati representatiivses andmereas esimene auk.