Hommik saabub selge ja karge. Telk on härmas ja vesi telgi serva all olnud pajas on jääs. Kui päike kõrgemale kerkib, läheb mõnusalt soojaks ja laviinikesed hakkavad pudenema. Kui kohvi valmis saab, tuleb juba riided selga ajada ning hommikusööki sööme müts peas joped seljas ja kindad käes. Kohvi kõrvale arutletakse meeste ja naiste anatoomiliste eripärade ja sarnasuste üle. Mailale on hommik hariv. Kuni tänaseni elas ta teadmises, et ainult naistel on puusad ja kiviplaatidest ase ei sobitu nendega. Kalle ei nõustu tema anatoomiliste teadmistega ning kirjeldab pikalt ja värve kokku hoidmata oma puusadega viimasel kaheksal tunnil toimunut.
Teeme marsruudi rehkenduse oma praeguse tempo järgi. Esimeses lähenduses jääb juba üks päev puudu. Teeme uue rehkenduse ja otsustame peale lõunat tagasi liikuda eilsele moreeni vallile, mille juures näitab kaart väikest järve ning kust tuleb homme hakata tõusma Nizneshavlinski kuru alla.
Kuniks hommikusöök keeb, lapime varustust. Kalle käib samal ajal eemal ovraagi vaatamas, liustik pidi seal ikka väga katki olema ja Tamma poole oleks läbi ovraagi tõsine minek. MeelisW matkakepil eemaldus eile kusagil moreenilagendikul ots, minul rebenes kepi rihm. Kui nõelumise töö tehtud saab, kostub kõlks ja nõela ei ole enam selle kivi peal kuhu ta panin. Ajan end püsti, et asja lähemalt kaeda, kuid töine pingutus nõelaga on sääremarja üle koormanud ja nüüd tõmbub see krampi. Hädasti oleks nüüd nõela vaja, aga nõela liustikul olevast kiviprügist silma ei hakka. Alles siis kui olen loobunud ja remondikoti kokku pannud, läheb silm lõdvaks ja kivide vahel sirav tööriist rändab oma kohale. MeelisW kepiotste vahetamine on märksa energiamahukam. Paneme vee teepajas keema ja leotame kepi otsa lahti. MeelisW saab nüüd hakata seda ära sikutama, mina lisan vette teepuru, et soe vesi asjata kaotsi ei läheks. Janu hakkab tekkima. Olev jälle püüab telgi vaiaga sirgeks ajada oma veepudelit, millesse ta eile augu kukkus. Olevat olnud nagu vesivoodisse langemine ainult selle vahega, et anuma kuju peale püsti tõusmist ei ole taastunud. Pudel läheb küll sirgu tagasi, aga auk ei sulgu. Ei aita mäkaiver, loktait, ega žgutt. Pudel jääb lekkima. Samal ajal kui teised tööd teevad, mängib Kalle oma istumislapakaga jälle peitust. See on tal selline halli värvi ja paari meetri kauguselt kivide vahel peaaegu eristamatu. Juba väikese tuulepuhanguga läheb lapakas liikuma ja võtab maha kukkudes kiviplaadi kuju. Mäng käibki nii, et lapakas pannakse kivile ja pööratakse pea ära, näiteks mõnda tipukest või kaugemalt üleskerkivat lumepilve vaatama. Kui tuuleõhk põske puudutab, võib tagasi vaadata. Lapakas on selleks ajaks läinud ja nüüd saab seda otsima hakata. Vahel ei malda ese muidugi vaikselt kivide vahel lebada, vaid tõuseb jälle lendu ja siis on teda juba kerge kätte saada. Tuleb ainult joosta.
Teejoomise ajal on MeelisW-l vaja teise käega pannalt liimida. Doomioefekti käivitab pükstele loksuv kuum tee, mida ta reflektoorselt hakkab teise käega, mille liimiste näppude küljes ripendab pannal, maha rapsima. Loomulikult suurendab see kadu teetassist, püksid lähevad märjemaks ja rapsimine ägeneb.
Siis teeme lõuna. Äkitselt lähevad Kalle silmad särama. Teisel pool ovraagi on Maashei liustiku keskel väike kaljurüngas. Tekib vastupandamatu soov selle „tipu“ otsa ronida. Kompensatsiooniks Tammal käimata jäämise eest või nii. Tekib kaks stsenaariumi matka jätkamiseks. Variant üks on ronida homme junni otsa ja lahkuda Shavla järve äärest Oroi kuru kaudu tagasi Tsibiti, mõõdukas tempos muidugi. Variant kaks on minna tagasi juba tuldud teed. Siis ei peaks üle Nizneshavlinski kuru minema, on turvalisem ja teeksime ajalugu sooritades mägimatka ilma ühtegi kuru ületamata. Variant 3 on muidugi ka. See näeb homme ette zabroska viimist üle junni Tamma kurule, ülehomme tõusu ülejäänud kolaga üle junni ning Tammalt edasi otse üle Aktru tipu koju. Seisame lõunalaua ümber, sööme ja vaatame kord Nizneshavlinski kuru poole, kord kaljurünka poole. Otsustamist vajab selle matka kõige raskem valik. Kangesti tahaks mäe otsa, kasvõi väiksegi otsa!
Pealelõunal turnime liustiku servast alla tagasi. Köit ei pane, aga liugu lasta sellegipoolest ei maksa. All on ojakene kividega. Viin oma koti alla ja tulen üles Maila oma järele. Olev proovib natuke maad minna ja peab paremaks üles tagasi tulla, sest jalg tudiseb. Viin tema koti ka alla, ilma kotita lähevad mõlemad krõbinal. Paari tunni pärast oleme moreenivallil. Vaated järvekesele on kenad. All on laagriplats, päike paistab, elu on ilus kõigil, välja arvatud Kalle. Temale oli moreeniväljakul kivi varba peale libisenud ja nüüd on varvas haige. Maila otsib välja suure arstipauna ja käsib saapa jalast võtta. Minu kui kõrvalseisja ekspertarvamuse kohaselt näeb varvas välja suurepärane ja peaks kannatama välja mitmesuguseid ravimeetodeid. Varba omanik jääb minuga nõusse osaliselt, mis tähendab seda, et ravi meditsiiniliste preparaatidega ei toimu, sest seisukord on suurepärane. Natuke õhutamist jalad siiski vajavad ja kuna ei saja, siis saab paljastele jalgadele mõnusalt waterpruuf ümbrised peale panna. Niiviisi põlved kronksus ja püksisääred üles kääritud kivil istudes ja matkamärkmeid kirjutades meenutab ta kangesti pruuni pingviini.
Erinevalt siinkirjutatust sisaldab Kalle märkmik ainult tegelikkust. Teepikkus, kõrgus, kohanimed ja temperatuurid. Kui nimesid juhtub olema mitu, siis läheb kirja nii kohalik kui venepärane nimekuju. Kaartidelt ei ole aga loetav meie laagripaigas oleva järvekese nimi ja tuleb usaldada MeelisW mälu, kes teab täpselt, et järve nimi on „goluboje ozero“.
Õhtusöögiks on riis pataga, hommikul oli nuudlid pataga. Sööme igatahes suurepäraselt. Üks tähelepanuväärne vahejuhtum on söögitegemise ajal veel. Nimelt läheb Einari priimusel olevas potis vesi keema. Vaid korra on seda sellel matka ka varem juhtunud. Muidu on õhtu nagu iga teinegi. Õhk +4, vesi +3, sajab lumekruupi, mis läheb üle vihmaks. Hoolimata sajust keegi telki ei lähe. Kõik ootavad kakaod stronniga.