Hommikul proovime kuidas puhkepäev Alarile on mõjunud ning äratame ta küsimusega „Kus liha on?“ „Igal hommikul!!“ „Jälle!!“, ei mahu emotsioon ka täna telki ära. Ilm on ka sama niru, seljakotid pakime telkides. Alar leiab laagripakkimise protsessis väikese ajaakna ja läheb pead pesema. Paneme telgid lõpuks kokku ja tirime asjad bussi juurde.
Eile ostsime poest muu teepeale söögiks sobiva kraamiga ka banaane. Paraku said viljad laotud esiistme selja taha kotti nii, et sõidu ajal ei ulatunud nendeni isegi mitte MeelisW pikk karvane käsi, kuigi ta tubli viis minutit põlvili istmel koogutades vastusõitvatele juhtidele taguotsa näitas. No ei ulatu, on ta sunnitud olukorraga leppima ja nii sööme muud kättesattunut. Kui esimese peatuse teeme, on kõht juba täis ja banaaniisu läinud. Oh seda elevust ja naismatkajate imetlevaid tänukõnesid kui bussi uksed lahti tehti ja seal suur kobar banaane vastu vaatas. Et kuidas meil küll oli nutti niisuguseid asju osta, millest juba päevi unistatud oldi. Igasuguste ebareaalsete tulevikuootuste kustutamiseks selgitame päris ausalt, et kui alguses ei ulatunud ära sööma, siis vahepeal ei mahtunud ja pärast ei olnud enam meeles ära süüa. Pikas perspektiivis tasub ausus end alati ära. Kui banaanirõõm vaibunud on, saabub veel pisut niiskete lokkide lehvides ka Alar.
Esimese suurema peatuse teeme Jökulsárlóni järve ääres, kus pildistame õhku ahmides üles kõik vähegi sinakalt helkivad vees hulpivad jäätükid. Kõigepealt vaatame veekogu kaldalt, kus turiste on hõredalt. Ilm on jätkuvalt vilets ja udune, aga ei saja. Sellest hoolimata muutuvad kõigi jalad hõredates heintaimedes jalutades ligumärjaks. Täiesti uskumatu, kuidas mõni üksik tilk nii palju suudab. Kahjuks jääbki liustiku järve laskumine meil udu tõttu nägemata. Jalgsirännakut, mis kujuneks vähemalt kümne kilomeetri pikkuseks, ei hakka me ette võtma. Eks tule teinekord tagasi tulla. Keskuses on turistid kõik kivid katki trampinud ja paviljonide vahel tuiskab must peen liiv. Bussidega tuuakse kohale rahvast, kes enne järve nautimist joonelt tualettruumide uste taga looklevasse järjekorda muljetama siirduvad. Tualettruum, einelaud ja nännipood on kõik ühte putkasse kokku surutud ja käib kõva andmine, et omale autentne jäätukk lutsimiseks põske pista ja teine nänniriiulilt kaasa osta. Seejärel laaditakse nad amfiibautodele ja viiakse ära jäämägede vahele. Väheke adrenaliinisõltlasemad valivad vee pealt järve kalda vaatamiseks väikesed mootorpaadid. Sõltlasi on krõbeda hinna tõttu vähem kui teenusepakkujaid ja nii saame näha paadis püsti seisvate uljaste juhtide kehklemist klientide peibutamiseks kui nad piruette teevad ja üksteise tekitatud lainetest üle hüppavad. Peaaegu nagu Veneetsia! See vaatemäng on tublisti vahvam vaadata kui kusagil jäämägede vahel loksuda, liiatigi ei küsita mitte sentigi raha. Maila ununebki paate ja jäätükke vaatama kuni autos passimisest tüdinev Ennike ta korrale kutsub.
Järve väljavool jääb kohe teisele poole teed mustale liivarannale, kuhu lained on jäätükke kaldale pildunud. Nende otsas saab siis kiikuda ja vaadata, kuidas suuremad pangad lainetes hulbivad. Kohati tundub, nagu ei saaks tuul aru, kustpoolt oleks õige puhuda. Kord läigatab laine ühelt poolt üle panga, siis teiselt poolt ja siis põrkavad erinevalt poolt tulnud lained täpselt panga peal kokku. Samas vuhisevad üha uued ja uued jäätükid järvest ookeani ja jäävad siis sihitult küljelt küljele võnkuma. Teel randa püüan kaasa haarata vorsti ja juustu, et seda tee peal nosida ning nii lõuna kirja saada. Nii kerge einestamisega ei saa aga teised mitte leppida kui autos on veel võid, leiba ja värsket. Lõuna lükkub edasi. Naastes jõuab Pille just võipaki välja otsida kui Maila teeb ettepaneku edasi sõita ja üks kena koht otsida. Et kell on juba pool neli, siis teeme lähima kivi peal kuiva lõuna. Edasi pöörame sisse tupiktänavasse, mille otsas asub Höfni küla. Mingitki muljet avaldab vaid suur toidupood, mis meid tunniks endasse neelab. Väljume kaubakeskusest, vähemalt osa meist väljub, tülpinult jalgu järel lohistades. Maila tahab veel tanklast hotdogi saada. MeelisW kiirendab. Põgeneme, enne kui hakatakse kingi ja kübaraid ostma. Teekonnal itta hakkavad kaljudelt avanema ookeanidele suurepärased vaated, see rahustab. Kuni järgmise lambatõkkeni, mis rataste all „põrrrrr“ teeb ja tagumised pingid ehmatusest hüppama paneb. Küljeaknast lihtsalt ei pane nende teed tükeldavate terasrestide saabumist tähele ja ootamatu heli toob mõtted avarustest tagasi kabiini, kus need siis hooga kokkupõrgetes ja resti põrinaga kohtudes kakaofooni loovad.
Liidi on oma istekohaga kohanenud ning juhendab MeelisWi elukogenud kaasana– vaata teele, võta paremale, nüüd oled tee servale liiga lähedal, nii kiiresti üldse ei sõida, temal oli üle silla sõite eesõigus, pööra, ära pööra…., ühesõnaga, Hyacinth kahvatuks ja kaotaks küündimatusest kõnevõime. Kohe kui Esimeselt Teelt ära pöörame ja bussi esiaknast algul ainult sinine taevas paistma hakkab ning seejärel kõik halli pilve mattub, jääb tagaistmel kõik palju vaiksemaks. Tõuseme mööda kahekümnekraadist kitsast ja käänulist teed kuussada meetrit kõrgemal asuvatesse pilvedesse. MeelisW keerab rooli, mina ütlen kaarti vaadates, kas tuleb keerata vasakule või paremale. Kui samasugust laskumist mööda taas sajaviiekümne meetri peal tagasi oleme, on kõik nõus natuke piiritusega teed jooma. Teeme laagri. Kui tee joodud, jätkub ettevalmistus õhtusöögiks.
Tulemas on makaronid. Pott läheb tulele nagu ikka ja kui makaronid pehmeks saavad, siis libiseb ta priimuselt lihtsalt maha. Loomulikult lähevad makaronid ümber ja mägedest vastu kajav „bljääää“ on loomulik reaktsioon sellisele sündmusele. Minu röögatuse peale ehmatab Liidi end kivi pealt maha ja satub kättpidi kohta, kus on varem olnud lambad. Et aga söök vedeleb murul, siis pole aega liigseks hügieeniks. Kaabime Liidiga makaronid tagasi potti ja ettevalmistus õhtusöögiks jätkub. Samal ajal hakkab Maila oja ääres, millest ennist tee keetmiseks ja toiduvalmistamiseks vett võtsime, kõva häälega karjuma, et tulgu ma vaatama. Ojas on tõesti suur ja muljetavaldav vaklade koloonia, aga pole vaja niimoodi inimesi ehmatada. Nagu oleks oht, et vaglad putku panevad. Koguneme kõik olukorda hindama ja ei pea seda märkimisväärselt ohtlikuks. Vaid Pille on ärevil, aga tema rahustamiseks defineerime vaglad ümber pajuseemneteks, mis on seniks likku pandud, kuni tuleb õige aeg tee äärde ritta võtta ja allee moodustada. Õhtul hakkavad miskid kärblased inimesi piinama ning lõppeks põgeneb Pille koos mustikasupiga autosse varju. Höfnis võtsid nad Alariga kumbki ühe glasuuritud jäätise autosse kaasa. Eile ostsime MeelisWga suure karbi tooreid mune ja panime need suurde rohelisse prügikotti. Lisaks veel poolik või ja piimapakk seljakottide vahel. Kui tõenäosusteooria ikka olemas on, siis saame varsti autot pesta… MeelisW kannad on jätkuvalt väga katki, eriti ühes on sügav auk. Õnnetuna harutab ta oma plaastreid ja kuulab Liidi pragamist, kuidas mees ikka nii hooletu võib olla ja ennast üldse hoida ei oska. Ja läheb siis tüdinult MeelisWle käega lüües telki. Maila võtab plaasterdamisjärje üle ja palub jalad puhtaks pesta ning kutsub kivil istet võtma. Mõlemat jalga lonkav patsient lõpetab peagi ojas vaklade häirimise ja võtab asendi sisse. Ühe jala plaasterdamine läheb ilusasti, aga vot selle teise, selle suure auguga jäseme õigesse asendisse sättimiseks tuleb korraks püsti tõusta. Püsti saanuna plurtsatab plaasterdamata jala varvaste vahelt välja lambasitt, selline värske ja viskoosne. Õnnetuna seisab ta keset platsi ja võitleb vastandlike emotsioonidega samal ajal kui teised vähkrevad kes kuhu juhtus kukkuma. Viimaks pistab ka Liidi pea telgist välja kärblastele närida ning uurib uue ravimeetodi olemust.