Äratus toimub ilma igasuguse põhjuseta pool kaheksa hommikul ja mõttevirgutuseks on selgeks teha 7H omanik, sest toidukordade registreerimislehel on selle omanikuks märgitud 7H. Enne kottides urgitsemist püüame loovalt mõelda, aga selleks on kellaaeg ikka liiga varajane ja kõht on ka liiga tühi. Tuleb jõuga kallale minna, mis tähendab, et kõik loevad oma kottides olevad toidupakid üle. Tulemus on piinlikkust tekitav ja nii väga kui ka ei tahaks, pean 7H paki oma kotist välja võtma.
Kella üheksaks oleme söönud ära pudru ja veel natuke hiljem oleme võtmas esimest kuuesaja meetrist tõusu. Väga ei libise ja tagasi annab ka. Mis muud kui samm kiiremaks ja tihedamaks. Oleme tublid, aga veel tublimad laseme enesest mööda. Need lähevad nii pika sammuga, et ka tasasel maal oleksime sellise tempo vastu hädas. Juba kohtume ka laskujatega, kes ilmselt alustasid teisel pool harja asuvast hütist. Kui uurime, kuidas olud on, saame vastuseks „very windy“. „No problems“ arvab seepale Liidi. „We are Vindid too“. Edasi läheb lumiseks. Rahvast saalib ohtralt nii üles kui alla, vaated on kenad, kassidega koperdada pole vaja. Alaril näib vorm hakkavat saabuma – jookseb korduvalt eest ära ja vaatab siis teistele läbematu pilguga ülevalt alla. Teeme enne järgmist tõsisemat tõusu lõuna, et olukorda tempo tapmisega taas kontrolli alla saada. Alar otsib igaks juhuks ka oma koti läbi, et äkki on midagi rasket alla laagrisse jäänud. Midagi ei paista puudu olevat, aga et asi kindel oleks, rändavad Liidi kotist Alari kotti kassid, liha ja piiritus. Ainsaks muutuseks, mis sellele ümberpakkimisele järgneb, on see, et nüüd jookseb ka Pille Alariga kaugel ees. Väga omapärane mõju igatahes. Varsti oleme harjal või kurul, ei teagi, kuidas seda Ejafjallajökuli ja Katla vahelist laia ja pikka seljandikku nimetada. Need keda laiskus liigselt ei kammitse, lohistavad endid veel enne ühe punase künka otsa, laisemad mängivad selle jalamil seni värske laava tükkidega nii et külm hakkab. Vahepealne pilditegu on paraku jätnud Maila ilma kindata. Liidi võtab kohe initsiatiivi ja püüab Alaris rüütellikkust üles piitsutades suunata teda tagasi minema daami kinnast otsima. Pidurdan mõlema tormakust, sest kaotamise koht võib olla väga kaugel ja varukindad on ka olemas. Alaril läheb lõppeks hästi ja liigume koos ikka edasi.
Fimmforduhalsi hütt jääb rajast rohkem kui kilomeetri kõrvale. Rada sinna minema ei paista, ilmselt ei ole see koht praeguste lumeolude puhul eriti populaarne. Liigume hoopis ca kaks kilomeetrit edasi, nüüd juba allapoole, kus ka Fimm…. misiganes hütt paistmas. Selle asukad piiluvad läbi akende, piknikku ukse ees pole kellelgi tahtmist pidada. Istume pisut, aga mõnus ei ole. Tuul läheb ikka vingemaks ja kuna kell on alles neli, jätkame hüti juurest teekonda allamäge, et õhtuks mõnel murusel platsil telkida. Tagasivaates on näha eile läbitud tuhaväljade kohal suur must pilv. Ilmselt on kogu tuhk õhku tõstetud ja on põhjust arvata et maalähedasemates kihtides on selle kontsentratsioon lämmatavalt kõrgem. Täna ei oleks selle ala läbimine ei meil ega jooksjatel sugugi nii romantiline.
Riietume põhjalikult, Maila leiab isegi oma kadunud kinda fotokoti topeltpõhjast üles. Alaril, tundub on täna tõesti hea päev. Liidi võtab ennast veel korra kokku ja leiab oma peas jõudu kaks kilomeetrit edasi käia. Teeme teda arvestades korraga plaane vaid lähimaks kaheks kilomeetriks, sest pikemaks maaks pole vaim valmis. Kahe kilomeetri jaoks on ta täna aga korduvalt jõudu leidnud ja paari kilomeetri pärast saab ju uue plaani teha. Astume mööda auto sõidujälge, trajektoori enese jaoks sisekurvides sobivamaks lõigates. Jõe ääres avanevad esimesed kosed. Hommikul sai lõõbitud, et õhtuks oleme Skogaris ja võtame juba ammu ületatud harjaööbimise asemel sooja vanni. See on Liidil iga kahekilomeetrise etapi eel hinge peal ja nii kaebleb ta iga kord lõputusse tundmatusse viiva tee üle seni kuni hapnikku jätkub. Ilmuvad esimesed lambad, kes kinnitavad piirkonnaga varem tutvunute tähelepanekut, et Islandil käivad lambad kolmekesi.
Paar koske esimesest allpool leiame ideaalilähedase laagriplatsi. Roheline, sile pehme, vaid pisut eemal on ribi taga madal kanjon, kus mõtteid kogumas käia. Kohe kõrval on voolav vesi. Telgid saavad üles nagu sõrmenipsust, sest langevad paar piiska ja heisatakse vikerkaar. Siiski on tegemist katteta lubadusega ja midagi ebameeldivat ei järgne. Esimest korda selle matka jooksul avanes võimalus panna telgid üles vahetult jõe kaldale, mida ümbritsesid maa poolt turvalist varju pakkuvad madalad kaljurünkad. Seega kohavalikul järgisime feng shui reeglistiku parimaid tõekspidamisi arvestades ka vikerkaare, loojuva päikese ning järjest pikemaks veniva kiudpilve tuti nii omavahelist kui vastastikust asendit telkide suhtes. Õhtusöögile järgneb jalutuskäik ülesvoolu asuva loojangus veikleva koseni ning meeldiv õhtu, kus mõttevahetused sodiaagimärkide alkeemilise tähenduse abreviatuuride tähistamise üle olid selle võrra intensiivsemad, mida väiksemaks jäi vee osakaal tees.
Õhtul telki sisenedes lööb vastupaiskuv puhastuslappide lõhn uimaseks. Riietun tasakaalu säilitada püüdes esikus ülemised kihid maha ja poen peente aroomide kattevarjus kiiresti magamiskotti. Suur määrimine ja salvitamine jätkub veel pikalt. Esimesena saab Ennikese valvasa pilgu allunevormi Pille, mis tähendab mütsi, sulejopet ning villastes sokkides jalgade surumist Ennikese fliisi käistesse.