Peale natukest magamist hakkab õlu väljapääsu otsima. Tuian hämaras korteris unisena tualeti poole ja tee edenedes läheb nähtavus paremaks. Sihitavas suunas põlevad jätkuvalt kõik tuled ning seal tuhiseb märgade juuste lehvides ringi Pille. Omapärane viis juukseid kuivatada, mõmisen omaette ja jätkan teekonda. Uuesti ärkan Ennikese prõmmimise peale. Kohv olevat valmis ning võileivad ja kook serveeritud. Ennike ise jätkab kiirel sammul toast tuppa kõndides tilkuvatest juuste vee väljameelitamist. Siim on unisena kohal kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega. Kuuldes lennu väljumise aega, ei mõista ta meie öist ärevust. Selgitame lühidalt oma positsiooni suurte seljakottidega reisimise suhtes ja etteruttavalt tuleb märkida, et ametlikust pagasi üleandmise ajast jäi meil vaid nelikümmend minutit kasutamata.
Lennujaama saabume esimestena, aga ka Vindid ei viibi pikalt. Alar laseb end natuke oodata ja on saabudes endiselt ülekaalus. Ikka peame natuke pakkima, kuigi plaan oli natuke teine. Üldiselt sujub kõik kenasti hoolimata sellest, et teeme kõik enesest oleneva nimemaagia toimima hakkamiseks. Nimelt anname pagasi ära järjekorras: Pille Teppand, Ennike Teppand, Liidia Vind, Meelis Vind, Meelis Viirma, Maila Viirma ja Alar Ojalill. Senise kogemuse kohaselt pakub selline järjestus parima võimaluse saada pagasile lipik, mis kinnitab selle kuulumist näiteks Liidi Viirmale. Ja oh seda põnevat harutamist siis Islandimaal! Aga vormiline kord peab olema ka siis kui sisu sassis on. Nii saab MeelisW Liidilt paraja koosa oma pardakaardi valesti kokkumurdmise või õigemini piisavalt kokkumurdmata jätmise eest. „Naisega koos reisimine on ikka hoopis teistmoodi“, resümeerib ta elutargalt. „Kõik on palju reglementeeritum, aga ühtlasi ka palju selgem, mida tohib ning mida mitte ja kuidas asjad peavad olema“, sõnab ta. Turvakontrolli läbides saan üle keha silitada ka, sest saapad hakkavad piiksuma. Võtan need ära ja valmistun nende sisu ette näitama, aga keegi ei soovi sinna pilku heita ega rohkem kusagilt silitada.
Lennujaama ootesaal on saanud uue kujunduse. Sõnumi sisu on jäänud aga samaks ja nii saab nüüd Elioni „lilla“ asemel istuda nüüd Postimehe „blue“ peal. Varsti hakatakse ruuporist üksikuid nimesid hõikama ning kõik hõigatud palutakse koguneda seitsmendasse väravasse. Kui eestikeelne palve on rohkem käratuselaadne, siis ingliskeelne hõige kõlab nagu oleks kutsutud oodatud seitsmendasse taevasse. Selge, tulemas on trikoovoor. Kutsutuid on kokku vähemalt viis-kuus, ühtegi tuttavat nime kõrvu ei kostu. Jälgime huviga, kuidas spetsialistid õnnetuid takseerivad ja vaidluse tekkimisel mõõdavad ja kaaluvad. Kaks õnnetut kuulutataksegi lennule mittesobivaks. Sellega on eeskava läbi ja inimeste alalhoiuinstinkt uinutatud. Õnnelike nägudega eufooriliselt sumisevad inimesed juhitakse lennukitrepile. Mõnel tõusevad juba väravast läbipääsenuna jalad maast lahti. Tahapoole jäänuna pudenen üldisest fluidumist pisut välja ja ekslema läinud pilk jääb pidama lennuki telikul, mis lössitab. Juhin saatja tähelepanu liikumisvõimetule olukorrale, kes paneb näpu suule ja juhib mind kättpidi lennukisse. Näen lennukiaknast, kuidas daam peatab mööduva jalgratturi ja palub abi. Habetunud jorss lööbki paarsada matsu rehvi juurde ja kaob siis aeglaselt vänderdas ja lenksu otsas rippiva piimamannergu kolinalt ruleerimisraja otsas silmapiirilt. Varsti summutavad mörinal käivituvad mootorid õrna karjakella häält meenutava helina.
Lennuk maandub Helsinkis pehme põntsuga. Pikemad meist lahkuvad lennukist automaatselt avanenud pagasiluukide poolt kriibitud kõrvadega. Leiame oma kahekümne seitsmenda värava ja leiame võimaluse esmapilgul rahuldavaks äraolekuks. Liidi laotab oma käsipagasis leiduva mati pikalt mõtlemata ja tolmukihi paksust mõõtmata seina äärde ja asub aristokraatlikult võileiba hoidva käe keskmist sõrme sirutades lebama. Puhkus ju! Istume ja vahime niisama kahele poole. Toimub nii mõndagi huvitavat. Kõnnib mööda proua, kott üle õla visatud ja koti rihma vahel rippuv kirev jope mööda põrandat järgi lohisemas. Talle vastu liigub teine peaaegu samasugune. Ja niisuguseid näeme me tunni jooksul veel mitmeid. Missugune teeninduskvaliteedi tõus ja kui oskuslik korraldus! Ei ole enam nii, et hallis kitlis ja mummulise pearätiga tädi vehib kesk inimsumma ämbri ja lapiga nii et märga liiva tolmab. Kaasajal toimub pealiskaudse silma jaoks kõik märkamatult ning kõrgtehnoloogiline lapp korjab kokku viimasegi tolmukübeme nii maast kui õhust. Lõpetame muretsemise Liidi pärast, kes magamajäänuna on end mati pealt maha rullinud. Kividel lebamine pole aga muidugi see, mis matil, olgu see kivi pealegi kõrgtehnoloogiliselt töödeldud. Aeglaselt upitab ta end peagi istukile ja kui MeelisW kätt ulatades end toolilt kergitab, libistab end sellele kohale istuma kogenud naisturist Iisraelist. Liidi pääseb saapaid tooli alt koukides napilt lopsust roosa iPadi kaanega vastu pead, samas kui turist juba meediamaailma sukeldunult oma elu ilu on asunud kirjeldama.
Rohkem me ühtegi tooli katteta ei jäta. Enne kui kaasmatkaja enese lõplikult mis iganes eesmärgil toolilt on kergitanud, sätib teine oma jalad sinna peale. Pole ju tõesti kena niiviisi käituda, aga üleilmastumisega kaasnevad rahvusvahelised käitumisreeglid sunnivad.
Kõik asjad ei lähe arenedes mitte paremaks. Tualettruumidesse paigutatud suured paberirullid aitavad küll lennupileti kulusid kokku hoida, sest suure rulli vahetamiseks kulutab personal sama palju aega kui väikese rulli vahetamiseks. Ja inimesed söövad ju üha rohkem ja lähevad üha suuremaks ning istumisbokside mõõtmed ei arvesta uute oludega enam ammu. Nii püüan seinal rippuvast suurest paberihoidjast mööda tagurdades õlga hoides keha väänata ja kui manööver tundus juba õnnestunud olevat, saan uksenupult hoobi vastu laupa, mis põlvist nõrgaks löödud keha kuidagi iseenesest istuvasse asendisse suunab ja üldiselt lõdvestavalt mõjub….
Et aega on, siis otsustame kosutada end kohviga. Imbume eri suundades laiali, et leida just enesele sobiv kohvilaud. Ja kohtume umbes kümne minuti pärast kõik sama leti kõrval oleva laua ääres. Tõdeme, et oleme väga ühtlase maitsega grupp. Miskipärast on nii, et kuigi tellime Mailaga koos, oleme meie Ennikesega need viimased, kes ootavad kuni neile kohv tuuakse. Üllatusena käib sellega kaasas poolenisti õhku täis meetuutu. Püüame õhuga täidetud otsa ära rebida, kuid ebaõnnestume. Tuutud hakkavad vaid alumisest otsast lekkima. Kleepume mõlemad sobivat võimalust tuutust vabanemiseks oodates.
Kohad lennukis on meil kõige tagumised. Tekib petlik mulje mingist eelisest, lühike maa tualetti, ukse lähedus juhuks kui tekib soov värsket õhku hingata, võimaluse tarvitada üldkasutatavat turvavarustust isiklikuks heaoluks ja nii edasi. Näiteks Liidi kougib tooli tagant tulekustutusteki ning sätib selle ümber kaela. Pea sätib aga uudse disainiga toele, mis võimaldab servad üles painutada ja kaela üle otsmiku kinnitatava turvapaelaga fikseerida. Ikka selleks, et unes ei vähkreks. Kui pea paigas, kohendab ta veel teki push-up asendisse, et iPadi intsidendist longu vajunud kõrvad taas kikki tõuseks. Muidu ei kuule ju läbi une kui süüa pakutakse. Lendame, kusehais vaheldub soljarkahaisuga. Tekkiv iiveldus meenutab kauget lapsepõlve Laz bussis, mis oli lapsepõlvele kohaselt võrreldamatult meeldivam kasvõi juba seetõttu, et bensiinihais on soljarka omast pisut meeldivam ja kusehaisu polnud peldiku puudumise tõttu bussides tol ajal veel üldsegi. Lasen end tooli lösakile ja hakkan eesolevalt ekraanilt jälgima reklaami hobumatkadest liustikul. Sellest siis islandlaste vajadus suurearvulise hobusekarja järele.
Süüa ei pakutud lõpuks midagi, maha ka ei püütud mingit träni müüa. Sai rahulikult magada. Nagu kaaskondsed lennukist väljudes oma emotsioone ja kogemusi kirjeldasid, ei möödunud reis kõikidel mitte ühtemoodi, tekitades isegi vastakaid tundeid ja kiusatusi. Liidil õnnestus tualettruumile lähima istmekoha valdajana reisi jooksul une pealt tuttavaks saada kõikide lennukis viibijatega. Loomulikult oli niisugune suhtlemise intensiivsus pisut väsitav. Samas suhtuti temasse väga hellalt ja hoolitsevalt. Kui jalad unes lõtvunult vahekäiku vajusid, siis tõsteti need hellalt- hellalt põlve paitades jälle istmevahesse tagasi. Esmalt olevat olnud pisut harjumatu, aga pooleteise tunni pärast oli tekkinud kehas selline sisemine rahulolu ja mõnus soojus. Enam ei saanudki magama jääda, oli põnev ennast taas ja taas vahekäiku röötsakile lasta ja siis kinniste silmadega ning rihmadega istme külge kinnitatuna ootama jääda. Ja pea mitte kordagi ei olevat võimalust kasutamata jäetud. Vaid paar tümikat olid ignorantselt jalgade peale astunud, aga siis tõmbusid jalad juba reflektoorselt oma kohale. Kord kui lennu esimese pooles magada püüdes oli pea liiga madalale vajunud ning see istme vastu kolksatas ja silmad avanesid, oli otse näo ees karu pea, mis sundis võpatades ärkvele. Siirad lapsesilmad selle pea all aga väljendasid puhast rõõmu unise reisija reaktsiooni üle.
Teisel pool vahekäiku oli MeelisW hädas vastakate tunnetega. Iga kord kui Liidi jalgu istmevahesse tagasi topiti, käis kummardaja taguots üle põse. Paradoks seisis selles, et pehmed ja meeldivad otsad jäid sellesse asendisse palju lühemaks ajaks kui kõvad ja ebameeldivad. Kokkuvõtteks olid mõlemad lennukist väljudes endast pisut väljas ega suutnud uute oludega adekvaatselt kohaneda.
Laura eluaseme leidsime hõlpsalt, tütarlast polnud aga kodus. Jätsime naised õue peale kotihunniku otsa istuma ning läksime Alari ja MeelisWga bussijaama infolauas kaardile märgitud gaasimaardlat otsima. Oma otsingutes käisime peatänava peaaegu otsast otsani läbi selgitades välja toidupoe asukoha, aga Arctic Adventure müügipunkt jäi leidmata ka siis kui naaberkvartali tänavad olid läbi kammitud. Kontrolliks tegime veel ühe ringi ümber kaardile märgitud risti, sest loogika ütles, et gaasimüügikoht peab olema ning hädas võtsime konsultatsiooni seebi ja šampoonipoe müüjalt. Tütarlaps teadis poe olevat hoopis tänava teises otsas. Gaasipoes küsisime algatuseks letil olevale kolmele purgile seitse lisaks, aga kui kohale toodi kogu kast kaheteist purgiga, võtsime kogu kasti kaenlasse. Siis jälle tänava teise otsa toidupoodi, et lõunaks midagi söödavat leida. Enne ju ei julenud süüa ära võtta, sest kaugeim koht gaasiga oli teada pooleteist kilomeetri kaugusel mere ääres. Igatahes oli nüüdseks peatänav kolm korda läbi käidud ja matka lõpust üks päev linnaga tutvumise arvelt võidetud. Vähemalt praegu tundus nii.
Koju jõudnud Laura oli põrandale segi pööratud seljakottide sisu sundinud pakku tagatuppa. Nagu niisugusel puhul ikka tavaks, määrime või leiva peale ning asume kõik koos selles pusas tuustima. Lõppeks jääb sellest segadusest toanurka maha Ennikese suur sinine kattekott, mis on mingisugust nodi pilgeni täis. See on siis kraam, mida me oleme kaasa tassinud, kuid mida me tegelikult ei vaja. Landmannalaugari bussini on veel kaks tundi aega, aga lahkume varakult, et välja selgitada rendiautode jagamise maja. Pooleteist nädala pärast autole järele tulles saabub meie buss Skaftafellist Reikjavikki nimelt pool tundi peale punkti sulgemist ja kuigi meid on lubatud oodata, ei tahaks saatust asjatu ekslemisega proovile panna. Lahkudes püüab Pille haarata näppu kilekoti gaaside ja lõunasöögi jääkidega, aga Liidi talitseb noor inimese indu. Noomin teda selle eest, las ikka otsustavad, katsetavad ja õpivad ise hakkama saama. Muidu muutuvad noored inimesed passiivseteks. Aga suur kahju on juba sündinud ja koti pean ma siiski ise oma keskmise näpu otsas bussijaama viima. Igatahes oli see üsna tülikas juba saja meetri kaugusel Laura eluasemest.
Seame endid bussijaama ootesaalis sisse ning läheme MeelisWga kiirel sammul bussirenti. Võtame aega, et teaks olukorda ja jõuame higise nahaga kohale kümne minutiga. Lontsime tagasi ja selleks kulub kaksteist minutit. Kogutud tarkuse võtame kokku vana tuntud tõdemusega, et tark ei torma. See kaks varasemat minutit ei ole küll särgi märjakstegemist väärt.
Vahepeal on Maila ja Liidi leidnud jaama seinal vilkuva tabloo, kus jooksis ilmaolude info. Mõlematel olid silmad suureks loetud ja Liidi püüdis ärevusest artikuleerimisvõime poolenisti kaotanuna meile selgeks teha, et meid ootavad läbipääsematud teed, mis on kaetud kolmemeetrise lumekihiga ja paksu udu tõttu on nähtavus vaid kakskümmend meetrit. Linnast väljumine ei ole soovitav ning vaid suure hulga erivarustuse ning vaid väga suurte kogemuste korral võib Landmannalaugarisse minekut üldse kaaluda. Ühesõnaga, Liidi on paanikas kahtlustades peatset vulkaanipurset. Maila sekundeerib talle, esitades äärmiselt ekstaatilisel moel ja kõrgel emotsionaalsel tasemel ohtralt omadussõnu kasutades hüdrometeoroloogilise ohuanalüüsi. Vaigistame MeelisWga nende indu kohe tagasi lennujaama minna ja selgitame, et hoolimata oma ülekaalulisusest üle meetri nad lumme ei vaju. Ning nii halva nähtavusega pole lund muidu nähagi kui ainult korraliku vulkaanilise tulevärgi valguses. Kompromissina lubame kaaluda käimiskeppidest ja magamismattidest neile räätsad teha. Olukord on igatahes ärev ning juba antakse korraldusi köisi ja karabiine kontrollida.
Alar on vahepeal sukeldunud facebooki ja leppinud kokku kohtumise oma koolikaaslasega Viljandist. Kohtumine pidi toimuma kohe viieteist minuti pärast kui sõbral miskisugune konverents lõpeb. See hajutab natuke tähelepanu kõikides muudes oludes seltskondlikuks vestlusteemaks muidu ülihästi sobivalt ilmalt ning kallutab selle mulle muidu mittesobivana tunduva esoteerika ja ilmutuste valda. Uurin veel igaks juhuks kassast, et kas ikka kindlasti väljub buss Landmannalaugarisse siit ja saanud kinnituse, lähen välja bussi asukohta selgitama. Vestluses juhiga selgub, et päris see buss ikka ei lähe ja vaja on mingis täna veel väljahääldamatus kohas ümber istuda. Natuke ootamatu, aga põhjendatud muutus, sest selle asfaldibussiga sisemaal ilmselgelt ei kruisi.
Läheme liikuma. Kohe esimeses kurvis saame aru, mida tähendab pealkiri Reykjavik Excursion Buss. See tähendab, et bussi juht on ühtlasi giid. Tal on mikrofon, ta kasutab seda ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta ning ei lase magada. Tegelikult on selles muidugi oma iva, sest kuidas muidu oleksime näiteks teada saanud, et meist vasakul olev kuusenoorendikuna paistev ala on tegelikult sajaaastane põlismets ning et Islandil elab hobuseid rohkem kui inimesi. Üksi need faktid on ilmekad ja iseloomustavad vihmapiiskadega kaetud aknast paistvat olematut meteoroloogiat. Selles hääldamatus paigas jääb buss seisma ja meil lubatakse bussis sees istudes edasisõitu oodata. Mingit piletit meile korduvast pealekäimisest hoolimata edasisõiduks ei anta, juht ootavat teise bussi ära ja andvat meid isiklikult üle. Varsti hakkab ta aga kihelema, sest teine buss viibib ja tema peab ära sõitma. Buss kamandatakse tühjaks ja kuna uut sõidukit, kuhu istuda veel pole, siis kössitame oma kottide otsas, oodates sisemaale sobiva bussi saabumist, millele peab meid peale aitama lahkunud bussijuhi lubadus helistada kuhu vaja. Igatahes asi toimis ja varsti saame vihma jälle klaasi tagant vaadata. Maastik on suurepärane ja jätab väga turvalise mulje. Hallikassinine taevas ja selle all kobrutavad kivid, mida liigendavad ribadena tardunud laavavoolust kujunenud seljandikud, koonduvad kauguses silmapiiriks nimetatavaks sakiliseks jooneks. Mitte miski akna taga ei reeda iilidena vuhisevat tuult, mis aegajalt bussi kõigutab. Tee ääres on mõned vettinud hobused ja mõned kolmest lambast koosnevad komplektid, kes stoiliselt oma olukorda taluvad. Tervitan mõttes Islandi hobuseid Altai hobuste poolt ja lohutan, et ka nende elu pole polaarjoone kaugusest hoolimata oluliselt parem. Küsimus, mida kuradit ma siin kolm nädalat teen, jääb igatahes minu peas praegu küll vastuseta.
Liidi tukub, olles eelnevalt sõlminud MeelisWga kokkuleppe, et kui on ilus koht, siis äratatakse ta üles. Seni on tal olnud rahulik ja sügav uni. Kui kruusateelt ära pinnasele pöörame, jääb vihm järgi ja ees hakkab õhetama helge tulevik. Jõekesi on viiekümne kolme kilomeetri pikkusel teel mitmeid ning mingi tavalise linnajeebiga ei ole neist enamus vee sügavuse tõttu ilmselt läbitavad. Möödume teeotsast, mis viib Hekla vulkaanini. Vaevalt et me seda oma renditud bussiga vaatama tuleme, kuigi väike plaan selleks isegi oli.
Tardunud laavavoolu alla kujunenud suur jõeharudest liigendatud tasandik ongi see koht kuhu tulla tahtsime. Telke on kümneid, võibolla isegi üle saja. Ootame MeelisWga bussi juures kuni naised mööda platsi ringi traavivad ja kodu leiavad. Nii avaral väljal on alati risk, et parima paiga otsingud võivad venima jääda ja siis tuleb korduvalt kotti selga ja seljast jälle maha tõsta. Ning lõpuks võib meelest äragi minna, kuhu see parasjagu jäi. On isegi juhtunud, et telk tuleb uuesti üles võtta, sest leidub veel parem koht. Eelistame turvalist liikumatust kohaliku puhveti lähedal, kus müüakse gaasi, makarone ning isegi kõiksugu abividinaid halva ilma korral telgis saabuva igavuse peletamiseks. Kõik läheb siiski kiiresti. Seesugune on siis bussijaamas loetud ilmakirjelduste teadvustamata mõju, mis ei luba valiku tegemisel liigseid riske võtta. Peatume lähima kasti juures, millest saab telgi ankurdamiseks kive võtta. Haamer on meil grupivarustuses jätkuvalt aut, kuid see meie kõrvu ei säästa. Laagri kaugemas nurgas toimuvatest telgipüstitamistest kajab mägedest vastu kakofooniliselt harmooniline metalne kõlksumine, mille tekitab suurte terasest vasarate ja suurte telgivaiade kokkupuude. Siin mingite plastvasaratega ei jännata, kõikjal kivikastide juures on ämbritäite viisi terastorude juppe ja oma kuuekiloseid vasaraid. Tegemist on korraliku infraga laagriplatsiga, kus on mitu hoonet ööbimiseks, pesemiseks, asjaajamiseks ning varjualused toidu valmistamiseks. Teeme süüa ja juua ning jälgime, kuidas inimesed saunalina ümber kõhu kerituna vinge tuule ja kerge vihma käes laagri nurgas olevate soojaveeallikate ja telkide vahet saalivad, ise näost õhetades. Kiikame korra auravate allikate juurde, aga need on tõsiselt üle rahvastatud ja tõele au andes ei tiku meist keegi praegu isegi kindaid käest võtma. Manjana.