Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Veel ajast
Elutempo rongis oli kiire ja aega vähe. Peamise aja võttis söömine, õlu, tuhat, sitaratas ja uni. Aega nappis toitude pakkimise ja kaartide kiletamise jaoks. Ka kaarte tuli vahel lasua uneajast mängida. Korra proovis Toivo veel ka Jumalat kaardimängu lülitada, paludes talt viimases hädas kahte tihi. Läks hästi ja reageeris ainult Sveta Bogomolova.
Markantseim näide karmist ajapuudusest oli tuhat, mida alustasime 23.30 ja mis lõppes 5.20 hommikul. Ca 4.00 tormas ühel eemalasunud kohal maganud ähmi täis Kati uurima, et ega Meelis pole rongist maha jäänud. Ei olnud, kuid nagu hilisem elu näitas, oli Kati reaktsioon lihtsalt valesti ajastatud. Kati sahmimise peale ärkas ka Ljohha ja kiibitses seni kuni Toivo vihastas. Seepeale tundsid ka Genka ja Tanel toimuva vastu huvi. Õnneks müüdi õlut peatustes ka öösiti.
Osa ajast kulus ka mitmesuguste ülevaadete andmiseks ja küsimustele vastamiseks. Kõige põhjalikuma ülevaate andis Toivo ühe saksa lenduri memuaaridest. Raamat oli minu silmis siiski natuke puudulik, sest vastuseks Genka küsimusele, kuidas ta surma sai, teatas Toivo, et seda ei olnudki seal kirjas.
Elu õpetab
Barnauli rongis toitu pakkides uuris Kati kui palju saab tipugrupp piimapulbrit. Tipugrupi moodustasid Toivo, Ljoha, Genka ja Kati. Einar arvas, et peaks selgitama kui palju seda üldse on ja seejärel näo järgi vaatama. Tipugrupis soovitas ta veel ka eraldi grupisisese kokursi teha. Arvasin, seepeale, et Einar on ettevaatlikuks muutunud. Eks elu õpetab. Einar elust siiski ei õppinud. Hiljem unustasin kilekotikese koos oma eelpool mainitud märkmikuga kuhugi ja alustasin lahkumist. Einar juhtis viisakalt tähelepanu mahaunustatud kotile. Tänasin ja ütlesin, et kotis on mulle väga vajalik märkmik. Einar ropendas ebaviisakalt.