Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Laagrist äraminek u. kell 8.00.
Tõusime kurule jällegi otse, püüdes paremalt ringi minna väga suurtest rahnudest koosnevast moreenist. Õige on moreenist minna mööda vasakult kuni kaljudeni ja siis kaljude all oleval moreenil olevat rada pidi kergelt tõusta. Kurule jõudsime umbes pooleteise tunniga. Otsetõusul panime pähe kiivrid, sest kivid olid küllalt liikuvad ja kergelt lendu minevad. Kuru on suhteliselt kitsas ja järsk hari. Laskumine on samamoodi mööda moreeni
Kohas kus ZunHandagai harudest moodustub üks jõgi, tegime lõunapeatuse, jällegi jõudsid meile järele Krasnojarski matkajad, kes otsustasid sinna ööbima jääda. Lõunapeatuse kohas on madal järveke, mis on täis sääsevastseid. Sinna ööbima jäädes tuleb tähelepanu pöörata sellele, et mitte liiga lähedale järvekesele telkida, samuti mitte järvekeses olevale saarele. Tagantjärele kuulsime, et öösel alanud äikesevihm põhjustas Krasnojarski grupile suuri ebameeldivusi, sest veetase järves olla tõusnud u.75 cm.
Järve äärest ja kogu tee edaspidiga paistab kaugelt eemalt allpoolt suur ja lai Tunka org, millele avanevad suurepärased vaated. Järvekese äärest hakkasime laskuma kella 1 paiku. Algul on rada jõe paremkaldal, kuid peagi tuleb jõgi ületada ja edasi kuni lõpuni on rada ZunHandagai vasakkaldal. Rada on suhteliselt ühtlase languga, metsa sees püsib rada jõest eemal ja kõrgemal. Joogivesi ei ole üldiselt kättesaadav. Allapoole liikudes on hästi jälgitav metsa vööndilisus. Mägedest välja jõudes tekitasid meile ebameeldivusi sääsed. keda oli väga palju. Alla liikusime suhteliselt suure kiirusega, seda tänu Karinile, keda kodu paistis suure hooga tõmbavat ja kõigil teistel oli tegemist, et õnneliku näoga allakihutavale Karinile järgi jõuda.
Umbes poole kaheksa paiku jõudsime välja all orus olevale traktoriteele. Kohas kus rada teele jõuab, vett me ei leidnud ja peale ümbruskonnas luure tegemist otsustasime minna paremale poole (ca 1 km), et jõuda tagasi ZunHandagai jõe äärde, kuhu me jäime ka ööbima. Öösel oli mägedes väga äge äike, millest meieni jõudis vaid äikesepilve serv.
Pille: Moreen on sõimusõna. Moreenil, mis koosneb maja suurustest kividest, ei saa ronida seetõttu, et kividevahelised augud on samuti majasuurused. Väikesekivilisel moreenil ei saa ronida seetõttu, et kivi veereb varbale ja võtab kõik naaberkivid ka kaasa. Peale selle ilmub moreen alatult nuka tagant välja just siis, kui arvad, et teekonna raskem osa on selleks päevaks juba möödas. Kauguse vähenedes moreenist, suureneb moreeniala pindala ekponentsiaalselt.
Karini suunurgad nihkuvad kõrvadele seda lähemale, mida tihedamaks õhk muutub.
Kui panna telk saarekesele, mis ulatub ainult 30 cm veest välja, tuleks magada akvalangiga.
Kui sääski olemas ei oleks, oleks Oleks olemas.
Meelis: Liikuma saame jälle 9.00 ning kahe tunniga oleme oma retke viimasel, Dinosauruse kurul. Peatselt saabub ka Krasnojarski grupp ja üldine rõõm. Laskudes teeme lõuna ja naudime vaatepilti järvekeses suplevatest krasnojarskilastest. Edasi läheb liikumine juba allamäge ja tõusvas tempos ning ülejäänud pingutavad kogu jõust, et rõõmust kiirgavale Karinile järele jõuda.
Ainult Ilmaril pole tempo hoidmisega probleeme. Teistel on ilmselgelt tegemist moraali langusega ning et lösutavat seltskonda liikuma provotseerida, annan neile teada meid juba ootavatest pannkookidest. Seltskond elavneb silmnähtavalt, kuid minu jaoks lõpeb provokatsioon erinevates keeltes rahvalike väljendite kõlamisega.
Alla jõudes lösutame kogu jõust kottide otsas ja söödame sääski kuni Einar veega laagripaika otsimas käib. Laagrisse asume 21.30. Telgiaseme leidmisel kasutame eelmisel õhtul kätteõpitud meetodit. Öösel kostab mägedes selle retke jooksul kogetuist võimsaim äike.