Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommikul liikuma hakkamisega ei olnud meil kiire, sest täna pidime liikuma mööda jõeorgusid ja midagi rasket ei olnud sel päeval ette nähud – nii nagu ikka nimetasime eneseirooniliselt oma päevasid kas õppepäevadeks või poolpuhkepäevadeks. Asjade kokkupanemise ajal jõudsid meile järele krasnojarskilased ja saavutasid umbes kahekümneminutilise edumaa meie ees. Meie hakkasime liikuma alles peale kella kümmet.
Ilm oli suurepärane, päike paistis ja rada oli jõekaldal reeglina olemas. Mööda Neizvestnaja jõge laskumine oli meeldiv vaheldus eelmiste päevade ronimisele mööda kive, rusu ja libedaid rohunõlvasid. Vaheldumisi liikusime Krasnojarski grupiga. Krasnojarskilasi oli üksteist, pooled neist olid lapsed, keda vanemad olijad kergelt tagaselja tögasid, et neid midagi ei huvita, ja kõige raskem matk ongi matk koos lastega, sest tuleb kaasas tassida kogu nende toit ja varustus, mis teeb koti täiskasvanutel päris kobakaks. Krasnojarskilaste puhul jäi meile silma see, et nad liikusid nii nagu paljud teised vene grupid kummikutes. See tekitas meis imestust, sest kivide peal oli meie arust saabastegagi liikumine ebamugav, kummikutest rääkimata. Ise olid nad oma jalavarjudega aga rahul, kinnitasid, et Sajaanide orgudes olevaid märgalasid on niimoodi kõige mugavam läbida. Enne Biljuta orgu jõudmist otsustasid nad lõunale jääda ja nii nad seekord meist maha jäidki.
Meie jäime lõunale Biljuta ääres, kuhu jõudsime umbes kella kahe paiku. Et olime jõgede ühinemiskohas jällegi „nurga maha lõiganud“, jõudsime Biljuta äärde kohas, kus jõgi hargneb mitmesse harusse ja kus tavaliselt ka jõge ületatakse. Jõe teisel kaldal pidi olema legendi järgi rada, kuid seda me seal ei näinud ja see ei tundunud ka eriti võimalik ja mõistlik olema, sest kuivades jõesängides oli palju mugavam liikuda. Leidsime oma teel värskeid karujälgi ja –sitta. Peatselt hakkas org kitsamaks muutuma ja rada tõepoolest tõusis jõe paremkaldale, kohati väga kõrgele, sest allpool oli Biljuta surutud kanjonisse.
Lisajõgi, millel teadaolevalt ei olegi muud nimetust kui see, et ta on Biljuta suudmest lugedes viies haru, langeb Biljuta orgu ripporust. Vahetult jõekallast pidi ei ole võimalik tõusta, sest jõgi voolab kaskaadidena mööda kanjonit. Algul tegimegi selle vea, et pidasime tükk maad enne jõesuuet vasakule, üles pööravat rajaotsa järjekordseks haruks, mille on karud ja kitsed sisse tallanud ja viib eikuhugi ning läksime harujõeni välja. Kaotasime seal edasipääsu otsides järsul ja ohtlikul nõlval väga palju aega ja lõpuks olime sunnitud ikkagi tagasi tulema. Siiski ei tulnud me tagasi radade lahknemise kohale, vaid tõusime nö. otse, kuni jõudsime rajale välja. Kohati on rajal kivivaringuid ja tuulemurdu, mis teeb liikumise raskeks. Jällegi saime kokku krasnojarskilastega, nemad otsustasid jällegi jääda ööbima enne meid, hoiatades, et veega on edaspidi probleemid ja pakkusid meile sõbralikult telgikohta oma naabrusesse. Meie liikusime siiski edasi, sest aruannetest oli teada, et metsapiiril on võimalik telkida. Metsapiir on selles orus järsk, viimaste puude juurest algab kohe keskmise suurusega ja suur moreen ja tõepoolest on võimalik viimaste puude all telkida. Vahetult enne moreeni on raja kõrval kellegi hauakääbas, mis on tähistatud suure õigeusu ristiga. Kas tulenevalt hauakääpa lähedusest, suure hulga käokingade kasvualast või millest iganes, ei tundunud laagripaik olema hea auraga.
Õhtul hakkas äike paduvihamaga, õnneks ei kestnud see väga kaua. Vihmahoogude vahepeal telgist väljas käies kohtus Pille põõsastes nohistava suure olevusega, kes kohkumisest samuti ehmatas ja müdisedes minema jooksis. Jõudsime otsusele, et ju see pidi karu olema, kes niimoodi laagri juures luusis. Kõik eelpoolnimetatud tegurid kokku, lisaks veel see, et kumbki telk ei olnud just kõige tasasemal maapinnal, mõjusid halvasti ja hommikul kurtsid enamus, et magasid väga kehvasti.
Pille: Hilja üles, hilja voodi, nõnda Koomaklubi loodi.
Kui nõlv on kole järsk, siis on mõistlikum sinna mitte ronida – tagasi alla tulla on veel hullem (ja seda viimast te peate paratamatult tegema, kui sellisesse rumalasse kohta juba ronisite).
Kui Einar ütleb, et paduvihm jõuab meieni 4 minuti pärast, siis tuleb teda uskuda. Kui Einar lubab kaljukitse näidata, siis tuleb arvestada, et tegemist on astroloogiahuvilise matkajaga.
Kui karu põõsa taga aevastama hakkab, tasub taskulamp põlema jätta.
Meelis: Tõuseme ca 9.00 ja asume külma vitamiinijooki nautima. On minu Einari ning Karini kokanaat ja seetõttu väljume laagrist peaaegu nagu alati, s.t. ca 11.00. Meie laialilaotatud asjade vahel koperdades tormab meist enne veel mööda eelmisel päeval kohatud Krasnojarski grupp. Laskume suhteliselt soojas ilmas ja tihedas võpsikus mööda Neizvestnaja jõge. Lõuna ajal ei jaksa mõned enam ujumata olla. Pealelõunal jätkub tõus võpsikus mööda Biljuta jõge ning viienda lisajõe suubumiskohal järsust nõlvast ülesronimist üritades jõuame arusaamisele tagasimineku vajalikkuses. Nõlval ukerdades tundusid isegi kaamelisabad väga heade ja turvaliste pidepunktidena. Viskasime jällegi kotid maha ning Einar suundus retkele. Tüki aja pärast tagasi tulles alustasime suhteliselt vaevalist liikumist ning peatselt olime jälle sunnitud istuma. Seekord istumisega kaasnenud suitsuvorst ja šokolaad ning silmapiirile ilmunud Krasnojarski grupp tegid edaspidise liikumise kiiremaks.
Rõõmu tegi ka äsjasaabunud mõte vahetada Einar Sludjankas omuli vastu. Sobivaks vahetuskursiks peeti kilo kilo eest. Tehingu õnnestumiseks peeti oluliseks korralikku raseerimist koos jumestuse ja kostümeerimisega ning naiselike käitusmisjoonte õpetamist. Esmapilgul ei olnud grupijuhil asja vastu midagi, sest kohalikke olusid hästitundva inimesena pidas ta loomulikuks, et kalade müüjad ei keela tal omulist osa saamast ja eks hiljem näe mis saab. Tõrge tekkis kui hakkas selguma, et kalade endised omanikud ei ole peale tehingut enam pädevad ja grupijuht resümeeris kogu kava rahvaliku väljendiga.
Alanud äike ajas meid jällegi nii kiiresti telki, et osa asju jäi ajamata. Öösel oli Paša seetõttu sunnitud karuga võidu põõsas argumenteerima ning argumentide lõppedes talle lihtsalt tuld silma näitama.