Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev | Sisukord
Einar: Hommik Moskvas kulges mitmete jaoks meist juba tavapärases rutiinis. Mina (Einar) ja Meelis suundusime viisade registreerimisega toimetama, teised jäid Leningradi vaksalist Kaasani omasse asju transama ja kohaliku raudteejaamaeluga tutvuma. Esimene katse registreerimist toimetada kõrvalasuvas „Leningradskaja“ hotellis ebaõnnestus, kuna hotell oli lihtlabaselt tellingutes ja remondiks suletud. Seejärel suundusime Tallinnast kaasa saadud aadressil turismifirmasse, kus võeti meie passid, tehti neist koopiad ja võeti ära migratsioonilehekesed. Kuna me väga tungivalt seletasime, et meil ei ole aega mitut tundi oodata, sest rong läheb kohe varsti (neile ütlesime muidugi tund aega varasema rongi väljumise aja, et oleks veidikenegi tagavaraaega), siis lubati tunni ajaga asi korda saata.
Tunni aja pärast registreerimistele järgi minnes selgus, et registreerimised olidki kuuele tehtud. Selgus, et Karini registreerimine oli jäänud kahe silma vahele, kuna migratsioonikaart oli kogu see aeg lebanud rahulikult passi vahel. Pakuti muidugi, et nad teevad selle järgneva tunni-kahe jooksul ära, kuid sellega me enam nõus ei olnud. Samuti pakuti, et tagasiteel tehakse see registreering probleemideta ära, kuid kuna antud hetkel ka see variant ei paistnud väga kindel olema, sest tagasipiletid olid meil olemas läbi Piiteri, siis eelistasime selle registreerimise raha (500 RUB) tagasi saada ja ülejäänud registreeringutega asuda Kaasani vaksali poole teele. Tee peal tegime kesklinnas peatuse ja üritasime kesklinna hotellides registreeringut saada, kuid see osutus lootusetuks ettevõtmiseks. Ilmselt oli tegu liiga elitaarsete asutustega (seda need ka olid), et mingi jamaga tegelema hakata.
Pille: Parem kuus registreeritud passi peos kui seitse katusel.
Veiniaurud mõjuvad elektriväljale halvasti – niipea kui me veini kotist välja võtsime, kustusid platskaartvagunis tuled. Võis ka muidugi olla, et antud nähtuse põhjustas kuumusest higistav hallitusjuust, mille lõhn viis mõtted miskipärast poissmeestest vanaättidele.
Keda see pimeduse varjus möödunud Volga jõgi ikka huvitab, ongi teine sellise hapu veega.
Meelis: Viisade registreerimiseks oli Moskvas aega napid tunnid. Jätsime kotid ülejäänute tassida ja tormasime Einariga minema. Esimese peatuse tegime pangaautomaadi juures, sest Einarile meenus vene raha puudumine. Raha talle automaadist muidugi ei antud, kuigi masina veenmiseks nägime tublisti vaeva. Raudteejaama saali keskpõrandale tagasijõudnutena möödusime kergel sammul oma grupikaaslastest, kes liikusid kotikoorma alla üsna vaevaliselt.
Registreerimiskoha preili veenmine meie kroonilises ajapuuduses läks kenasti. Ka hind oli vastuvõetav. Tulemus paraku enam mitte. Registreeringu olid möödunud 1.5h jooksul saanud kõik peale Karini. Tema migratsioonikaardiga olime me vastu oma tahtmist ja selle kaasaskandmist teadvustamata ringi jalutanud. Osa raha saime küll tagasi, aga rõõmsad me selle üle ei olnud. Tagasiteel külastasime mitmeid noobleid kesklinna hotelle, kus livreedes teenistujate arv fuajee ühe ruutmeetri kohta oli peaaegu võrdne inimeste tihedusega tänaval. Paraku ei nõustunud mitte ükski lauateenistuja puuduvat templit vajaliku koha peale lööma. Hoolimata meie välimusest ja raskestimõistetavatest selgitustest käituti meiega sealjuures väga viisakalt. Tagasiteel vaksalisse lõbustasime ennast Karinile mõeldes. Kohale jõudes andis Einar ülevaate protsessist, mille lõpus kaks meest soovisid hotellis nädalakeseks tuba üürida.
Lõpuks istusime rahulolevatena hubaselt soojas ja sõitvas Ulan-Ude rongis ja jõime leiget õlut. Seekord oleme mõne kubriku võrra käimlauksest eemal ja meie traditsioonilise koha on üle võtnud poolakatest rändurid, kes on teel Mongooliasse ja sealt edasi Hiinasse. Ettenägelikena ja kogenuten, kuid siiski ebapraktiliste inimestena on nad varunud ohtralt õlut, mida nad nüüd püüdsid kiirustades juues vagunisoojuse käest päästa. Vaguni teises otsas rõõmustavad vagunisaatjaid ja kaasreisijaid veel paar matkaseltskonda, kelledest ühe seltskonna eripäraks on teismeliste poiste enamus ning teisel laulev kitarrist.
Ilmar eriti õlut ei taha ja unistab poolkõvasti külmast siidris. Kui meist on möödumas restoranvaguni puhvetikäru, lööb Ilmar nördinud ilmel käega ja sirutab õlle järele. Tema näoilme muutub hetkega. Õlu on külm! Võtme mitu pudelit ja keerame leigele kraamile korgi peale. Selle sisu jääb öist temperatuurilangust ootama. Õllejoomise käigus läksid seltskonna mõtted Toitsi ja tema poolt naisperele kingitu peale, mis kõik delikaatselt platskaartvaguni olusid arvestades kasutult kotis lebas. Sellest hoolimata otsustasime saata Toitsile sõnumi, et kogu seltskond osaleb kasutuskonkursil. Ilmar alles hiljuti siidrist unistamise lõpetanuna arvas peale lühikest mõttepausi, et tema siiski ei konkureeri. Seepeale ununes sõnumi saatmine ja teemaks tõusis Ilmari irdumise põhjus. Soovitasime siiski peale õlle ärajoomist uuesti mõelda. Tõsiseltvõetavat põhjust ei saanud me kahjuks teada ka peale õlle lõppemist. Jätkasime veini, sasku ja bridžiga. Napilt olime jõudnud lõpetada punase veini paki ja valge oli vaevalt poole peal kui tuled kustutati.