Öösel näub meile eile sappa haakinud koer värava taga hommikuni, innustades ka teisi ümberkaudseid penisid. Öösel olevat teda isegi ära ajamas käidud, aga hommikul lebas loom jälle värava taga.
Pakime asju, Malhazi pidi meid ca 9.30 Adishisse viima. Kalle Kiiranenilt saame sõnumi, mis annab teada, et hispaanlased olid hakanud hommikul alla tulema. Anname vastu teada, et ilm on paranemas. Einar ja Eva peavad isekeskis veel koosolekut ning jõuavad arusaamisele, et Einar peab ka koos Evaga Mestiasse jääma. Teiste meelest pole see hea mõte ning nad saadetakse tagasi tahatuppa järele mõtlema. Mõttetöö viib ka Eva asju pakkima ning Malhazi saabumise ajaks on tal seljakott koos. Kuuldes meie plaane, teeb Malhazi ettepaneku Mestiasse mitte enam tagasi tulla ja Ushgulist läbi Lentekhi Tbilisi sõita. Lentekhi tee pidi olema nüüd sõidetav ja nii pidime ka osa saama 9. sajandist pärinevast kirikupühast, mis Ushgulis tähistamisele tulevat. Sajuvõimaluse ignoreerimise kõrval olime niisuguse teevaliku unustanud välistamata ning nüüd tuli kiirelt kokku korjata kõik need asjad, mida olime plaaninud maha jätta. Hea et Eva oli juba varem kokku pakitud. Möödunud tund kinnitas veel kord, et inimene võib teha plaane missuguseid tahes, see kõik ei loe mitte midagi.
Klaarime pererahvaga arved ning jätame maha pudeli vanakest. Kui sõitma hakkame, jookseb koer autole veel kilomeetri järele.
Tee Adishisse on alguses oluliselt parem kui eelmisel korral. On näha mitmeid mittekohalikke autosid, rahvas koguneb gruusia kirikupühale. Vahetult enne küla on tee seis aga endiselt niru.
Adishis vestleme kohalikega ja meile püütakse rentida kottide veoks hobuseid. Meie selgitused mõjuvad vaid niipalju, et soovitatakse võtta vähemalt jõe läbimiseks 100 lari eest 2 hobust. Jõgi pidi olema suur ja sügav. Kuna 2 aastat tagasi ta seda mitte ei olnud, siis ei tundunud jutt tõepärane. Pika kauplemise peale otsustasime toetada kohalikku elu ühe hobuse rentimisega ja olime nõus maksma 70 lari. Lõpuks lõime ikka käega ja võtsime 100 eest kaks.
On vana matkatarkus, et mägimatkal on takistuseks mäed, paadimatkal paat, lastematkal lapsed, rattamatkal ratas jne. Ratsamatkal teeb suurimat tüli muidugi hobune. Samas oli iga lari kulutamist väärt. Algatuseks kõndisime niisama kottidega ja hobusemeestel olid sadulad seljas. Siis püüti orust kaks hobust ja sadulad said uued omanikud. Nii dzigitid kui loomad olid sellised kleenukesed ja ilmselgelt sobisid üksteisega. Kui loomad juba sadulaga harjunud olid, tõsteti ühe hobuse selga ka Eva seljakott. Teel kohtume poolakatega ja peagi jõuame jõeni kohas, kust hobuserada teiselt poolt jõge serpentiinis üles läheb. Ilmselt oleksime ise seda kohta pikalt otsinud, sest selle koha pealt poleks me jala kindlasti hakanud jõge ületama. Kuna tegemist on läbinisti härrasmeeste seltskonnaga, siis lähtuvalt põhimõttest “ladies first” sai esimesena võimaluse jõkke astuda Eva. Eva upitatakse hobuse selga ja kohalik dzigitt hüppab talle järele ja haarab maast ka Eva seljakoti enesele selga. See aga on hobusele liig mis liiga. Näeme kuidas loom aegluubis vee poole tuigerdab ja siis aeglaselt külili vajub. Reisijad ja seljakott pääsevad kuivalt.
Hobune aetakse püsti ja tehakse uus koormamine täpselt samas järjekorras ja ulatuses. Ja loomulikult kordub täpselt sama. Ratsanikud ja asjad jäävad kuivaks ja terveks, ainult hobusel läheb seekord oluliselt kehvemini ja ta vigastab kabjast kõrgemalt jalga. Kaalume Eva seljakotti ja leiame, et see on täiesti tavaline naisterahva seljakott. Ka Eva ise arvab nii. Nagu hiljutised katsed näitasid, hobune nii ei arvanud. Dzigitid hindavad uuesti meie kogusid, seljakotte ja üldist meeleolu. Samal ajal pakub grupp mulle võimalust teenida ise üleveoga 70 lari. Loobun siiski kohalike kasuks. Nüüd proovime lähenemist, kus meid sobitatakse ükshaaval hobuse selga ja saadetakse koos hobusega üle jõe. See toimib. Seljakotid toovad poisid oma seljas ise üle. Minu seljakott jääb viimaseks ning aja kokkuhoiu huvides üritab sadulas istuv ratsanik seda maast teise kotina enesele sülle vinnata. Hobune kisub seepeale koos juba seljas oleva mehe ja kotiga kangesti viltu ning ratsanik laseb koti lahti. Nüüd proovib teine poiss kotti maast üles upitada ja sadulas olevale sellile sülle ulatuda. See õnnestubki, aga koti hoidmine on ratsanikule ilmselgelt üle jõu käiv ja ka hobune püsib püsti silmnähtavalt viimast jõudu kokku võttes. Hobuse jõkke astumine tähendaks kindlasti ulatuslikku päästeoperatsiooni. Hakkan kõva häälega teisel pool kaldal karjuma ja kätega vehkima. Minu protesti mõistetakse ning kott potsatab taas kividele. Viimaks saame koos asjadega kuivalt üle. Kõnnime üles narzaani allikatele ja teema lõuna. Vesi on tublisti kehvem kui meil kaasasolev õlu ja nii ajame lõuna ajal läbi vaid 2 liitri vedelikuga. Siiski kujuneb lõuna väga mõnusaks.
Tõuseme mööda serpentiini. Võsa on mõlemal pool rada massiivne. Viimasel ajal ilmselt vähekoormatud rada on kohati võetud kasutusele veekoguna, sest meile pahisevad vastu väikesed ojad. Huvitaval kombel pole ühtegi kobrast näha, ometigi peaks neil siin süüa olema külluses. Ainsad tuttavad loomad meile on mägimutid, kelle raja all paiknevatesse urgudesse vesi kord sisse ja siis jälle välja voolab. Peagi o leme Tshudneri kurul, kust avaneb suurepärane vaade Adishi jääkosele.
Kaalume korraks ka liikumist piki aheliku harja, et mitte kõrgust kaotada, kuid ei julge riskida, kartes sattuda rododonderivõssa. Marsime alla mööda rada, mis tundub olevat lausa traktoriga sisse aetud. Jõuame ojakese äärde, mille juurde mahub panema täpselt kaks telki. Luure annab tulemuseks, et edasiminek tähendab veel kaugele minekut. Tunniga on telgid püsti ja õhtusöök söödud ning saame asuda tee ja kakao juurde, mida hommikuste üleelamiste jääknähtude raviks serveeritakse koos amortisaatoriga ning maitse pehmendamiseks lisatakse aromatisaatorit. Profülaktika mõttes tarvitame natuke ka aklimatisaatorit. Täna oli teine päev kui terve päeva jooksul ei sadanud meie kohal tilkagi vihma.