Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Õhtul hakkab sadama ja sajab hommikuni. Vahepeal on rabin lausa magamist häiriv, sest telk väriseb. Hommikuks on rabin raugenud. Kui silmad lahti teen, roomab sisetelgi laes kümneid tigusid ja nälkjaid. Rotid põgenevad uppuvalt laevalt. Austria pole küll mereriik, aga jõelaevandus on neil olemas ja ilmselt pärineb meie telki jõudnud seltskond just sealt. Limukaid on madalamal ka. Need kes ronida pole viitsinud, lutsutavad telgi eeskojas minu eile läbihigistatud särki ja pükse.
Meie telgi taga olev loik on vett täis, aga üle veel ei aja. Aga hakkab kindlasti ajama kui saabub õhtune teine saju laine, mis lubab kaheksa tundi järjest sadu intensiivsusega 8 millimeetrit tunnis ja mille tipp on 10 mm tunnis. Meie auto ette teele on kogunenud suur lomp, millesse suubuvad mõlemast suunast mäslevad mägijõed. Lombist läbi kahlavad turistid tekitavad Einari telgini loksuvad lained. Kostuva hääle järgi otsustades ei paista see magamist segavat. Meie vastas olevatel madalamatel platsidel saab matkautost otse vette astuda ja platsiasukad urgitsevad kambakesi paigas, kus mäletan olevat restkaevu. Ilmselt on see umbes.
Meie platsilt kuiva jalaga minema pääsemiseks tuleb ennast läbi märja heki pressida.
Teeme kohvi ja süüa. Plaanide tegemiseks on prognoositud 2-3 päevane sajuperiood. Vaadates telgi tagust lompi ja tee peal sulistavaid turiste, arvan tungivalt heaks siit kohe lahkuda ja kuhugi kindlama katuse alla kolida. Muidu tuleb evakueerimisega tegelema hakata öösel. Asi saabki otsustatud ning asume telkide alumist osa sellele pritsinud mudast ja liivast puhtaks pesema ning nälkjaid ja tigusid katuselt alla kupatama. Pakkimise käigus õnnestub Mailal selg niiviisi ära nikastada, et valu jätkub matka lõpuni.
Ööbime A&O keti hostelis „Hauptbahnhof“. Einar plaanib veel mitmeid natukenegi mõistliku hinnaga kohti vaadata, aga kui vaatamise ajal mitme koha soodsad toad ekraanilt kaovad, siis karjatan „kiilakas, joo õlut“. Maila helistab ja teeb broneeringu ära, esialgu üheks päevaks, sest pole veel päris selge, mis meid ees ootab.
Kui hotelli jõuame, ei ole broneering veel kohale jõudnud. Oleme suutnud elektronidest kiiremini liikuda. Seni kuni end tutvustame ja tõestame, saabub ka broneering. Meile antakse paberileht, millel pealkiri „family room“. Seejärel tunneb retseptsionist huvi kui vanad meie lapsed on. Väidame, et lapsi pole ja kui neiu on paberile kirja pandud sünniaastad üle vaadanud, nõustub ta meiega. Teisel pool letti tuiavate kalkarite nägude alusel ei olnud tal võimalik ju seda ometi otsustada.
Parkimiskorraga oleme juba kursis. Pood mida üritasime eile külastada, asub kohe üle tee ja teame täpselt, et maa-alusesse parklasse me ei pääse ja sellele pakkumisele vaidleme resoluutselt vastu. Nõutame enestele majutusasutuse tagaõues parkimisloa ja lahkume. Tuppa pääseb alles kell kolm. Võtame autost kaasa vajaliku vihmavarustuse ja läheme Salzburgi lossi vaatama. Lossi all asuvat vanalinna piirav Salzachi jõgi on muutunud mäslevaks mudavooluks ning muidu jõel seilavad lõbusõidulaevad on kaldasse jämedate terastorudega kinni ankurdatud.
Kämpingust tuttav itaalia perekond on oma väikelastega juba lossi piletikassas kohal. Lapsed on lossi arhitektuurist ja ajaloost väga huvitatud ning kibelevad vanemaid järjekorrast välja tirides mäkke jooksma. Ostame piletid ja tõuseme jala. Oleks võimalik kasutada ka ajaloolist trammi, aga 16 euri pileti eest on natuke paljuvõitu minutise sõidu eest. Kusjuures alla saab selle trammiga lossi pileti ettenäitamisel tasuta. Tramm ise on muidugi huvitav, enne elektri leiutamist pandi see tööle mäest laskuva oja veega.
Kui väljas võib niisama üksteisel seljas elada, siis lossis sees tuleb koon ära katta. Mõne ekspositsiooni juurde pääsemiseks tuleb veel eraldi järjekorras tungelda, sest näituseruumis on vaatajate ohutuse tagamiseks inimeste arv piiratud. Kuna koridoris midagi vaadata pole, siis seal võib koguneda.
Nagu niisugustes kohtades ikka, on üles maalitud kõik papid ja piiskopid, kes kunagi selle koha kunnid olid. Üles on seatud ridade kaupa interaktiivseid ekraane, mida võib kõik võivad piiramatult oma kätega hõõruda. Raudrüüsid näppida ega selga proovida ei tohi. Einarile tegelikult võiks mõni isegi passida, teiste puhul poleks mõtet üritada. Ohtralt on igasuguseid puitnikerdusi vaheldumisi I ilmasõja aegse kraami ja rahva heroilisuse kirjeldustega. Peamine vaatamisväärsus on aga loss ise ja sellest alla linnale avanev vaade, mis praegu paraku on praegu udune ja märg.
Laskume trammiga ja läheme linna vaatama. Toomkiriku taga tuleb vastu uhke kaless, mida turistid enesehinnangu tõstmiseks rentida saavad. Aupaklikus kauguses järgneb hoburakendile tumedat verd noormees jalgrattal, millele on paigaldatud labidas ja nüüdseks juba poolenisti täitunud kast. Ilmselt on siis reis poole peal. Kohe järgmise nurga taga vehivad noored õhinapõhised plakatitega, mis häbistavad kalessi omanikke ja jagavad lendlehti seesuguse häbiväärse loomapiinamise keelustamiseks…. Mida iganes te ka ei teeks, ikka leidub keegi, kellele see kindlasti ei meeldi Tulemuseks tikub olema paigal tammuv ja arusaamatult mõmisev, et sõnadest aru ei saadaks ja keegi ei solvuks, mass.
All linnas läheme Mailaga pizzat sööma, Einar ja Kaarel eelistavad türgi maitseid ja lähevad kuhugi kebabiga maiustama. Pizzaga läheme raskelt alt. Kõrvallaual seisvate kasutatud taldrikute mõõdu järgi otsustades on kaks pizzat kahe peale igati mõõdukas valik, midagi ohtlikku kaugemalt ka silma ei paista. Kelner küll igaks juhuks täpsustab üle, et kas kindlasti soovime kahte ja saanud kinnituse, läheb kööki küpsetama. Veerandtunni möödudes tuuakse lauda samas mõõdus taldrikud, mille alusel oma nälga hindasime. Ootamatult vedeleb pizza 6…7 cm üle ääre. Ilmselgelt on seda liiga palju, pole mõtet üritadagi seda kõike endale sisse süüa. Ääred jätame kohe puutumata ja keskendume paksema kattega keskosale. Maila raputab toodud topsist ohtralt maitset juurde ja kiidab, et küll on hea parmesan. Pakub lahkelt proovida. Maitsen, aga jube soolane tundub. Peagi pöörab ta rikkalikuma „parmesani“ saanud tüki taldriku servale kokku ja möönab, et tegemist ongi soolaga.
Kui Mozarti ülikooli lilleaeda jalutama jõuame, langevad esimesed rasked piisad. Viie minuti pärast tuleb väga palju vihma ja ilm muutub lilleaias jalutamiseks täiesti sobimatuks. Kohalikud ei lase end häirida ja istuvad tänavakohvikus oma õlleklaasi taga edasi ka siis kui vihm tuntavalt õlut lahjendab.
Hotelli jõuame vägagi vettinutena, kus palju vähem vettinud isa ja laps peretoas nutitelefonide abil kvaliteetaega aega veedavad. Vihmas kapates lõi paremasse põlve tugev valu, nii et nõrgaks lausa võttis. Vaat, mida ülesöömine teeb. Hotellis antakse ibukat, mis aitab olukorral niipalju paraneda, et saan all autos õlle järel käia. Einar ja Kaarel käivad samal ajal poes ja toovad kolm liitrit jogurtit, muutudes ise ligumärjaks. Nüüd tundub elu jälle õiglane. Puhkepäevad on paradoksaalsel kombel väga väsitavad ja vigastuste rohked. Ja paradoksaalsel kombel on tulemuseks puhanud inimene. Saladus peitub paradoksi ületamises, sest lahendada pole siin midagi. Lihtsalt kui oled väga valutav ja väsinud, siis annab juba mõõdukas paranemine piisava emotsiooni. Paradoksi ületamiseks ravin mina põlve ja Maila selga, sest ka homme tuleb vihmane puhkepäev linnas