Matka avalehele | Eelmine päev | Järgmine päev
Öösel on kauaoodatud halb ilm kohal. Ladistab hoolega, aga hommikuks on jälle kõik rahulik. Ilm on soe ja pilvealaune. Einar lappab hommikust saadik ilmateateid. Yr.no lubab sadu alguses 1,5 mm/h ja pärast 0,5 mm/h ilma äikeseta. Miski muu meteo, mis nime poolest võiks kohalikku matsu paremini jagada, lubab palju kõvemat sadu koos äikesega. Äikesega klettersteig oleks muidugi unistus! Ilm aga ei paista väga vilets ja oleks arg seda siia ootama jääda. Einar küll pisut kõhkleb, aga teised on optimistlikud – teeme sipsti enne vihma ära, sest homsest algab kõikide ilmaekspertide poolt ühiselt välja kuulutatud sajuperiood.
Sõidame eilsest kämpingupiirkonnast mööda. Järv pole enam üldse nii värviline. Hulbivad üksikud alused on eilse hale meenutus. Ka klettersteigi parklas on vabu kohti piisavalt kuigi kirjeldus hoiatab, et tegemist on väga populaarse paigaga.
Nagu siinmail tavaks, on ka Drachenwand Klettersteig’i algusse juhatavate siltidega viisakalt väljenduda püüdes koonerdatud rohkem kui võibolla peaks. Ei saagi aru, kas eesmärgiks on giididele tööd anda või on tegemist mängulise lähenemisega. Esimese pöörde teemegi valesti, aga kui rada mäest alla tagasi suundub, pöörame ümber ja leiame õige tee. Klettersteigi tõus on stabiilselt hea kaldega. Kaarel ja Einar lähevad ees, meie Mailaga taga. Paar korda saame ikka kokku ka. Enne tipu lähedal olevat pikka rippsilda läheb rada kaheks. Einar ja Kaarel julgustavad Mailat sillale minema, seal olevat kergem. Silda mööda oleks kindlasti efektsem ja emotsionaalsem ka. Ise kõõluvad nad kalju vastasküljele löödud poltidel, mis Mailale iseäranis ei meeldi. Üles silla juurde jõudnud, hindab ta saadavat emotsiooni liiga rikkalikuks ja hakkab alla tagasi tulema. No mis seal’s ikka, tuleb minna mööda raskemat teed. Ootan ta suure, pilgeni täis prügitünni juures ära ja juurdlen, kelle aju küll mõtles välja sellise koha peale prügikasti paneku. Kas tõesti on kusagil miski reegel, et nii ja nii mitme meetri tagant peab asuma prügikast olenemata sellest, et seda saab tühjendada ainult helikopteriga? Ja mis peab toimuma peas, et siia oma prügi panna?
Maila selliste pisiasjade üle juurdlema ei jää, vaid asub kohe teiselt poolt üles poltide poole ronima. Hakkab sadama ning Kaarel ja Einar kaovad silmist. Alguses suudab kalju poorne pind vee ära absorbeerida libedaks muutumata. Kui poltidega lõigust üles saame, muutub kõik libedaks ja ligaseks. Tegemist on tõesti käidava rajaga, mille lubjakivi on astumiseks sobilikes kohtades täiesti siledaks ja rasvaseks poleeritud. Lisades sellele tilgakese vett, saame väga väikese hõõrdeteguriga pinna. Minna pole enam palju, üleval on juba kuulda Einari julgustavat möla. Sajab korralikult. Pilti ikka teeme, aga vaadet mida nautida, pole.
Allaminek on selline üsna järsk kitserada, mis kohati mitmekümnemeetrise vabalangemise võimalust pakub. Miskil hetkel on Einar ja Kaarel jälle eest läinud. Puude vahel luusib ringi suur sokk, kes meid märgates astub paar sammu ligemale ja jääb siis suurte „mis sa mulle head tõid“ silmadega otsa vaatama. Pakume Vana Tallinnaga martsipanibatoonikest, aga see ei meki. Jägertee on parem.
Varsti pöörab rada läbi oja ja hakkab jälle tõusma. Ja tõuseb ta päris korralikult nii et peagi oleme jälle rippsilla kõrgusel. Edasi läheb laskumine päris järsuks ja allpool kuuleme Einarit hõiskamas, et ferrata jätkub. Nii ongi. Alguses on mõned üksikud lühikesed lõigud trossiga julgestatud. Siis on raja ääres suur silt, mis tungivalt soovitab vöö peale panna ja julgestuses laskuda. Ignoreerime soovitust kuni Mailal libedal rajal jalad alt lähevad ja ta trossi rippuma jääb. Vaid kividel libisevad põlved ei lase hool suureks minna. Sellega saab põnev lõik läbi, aga järgmise alguses otsime vööd välja ja paneme peale. Kõrval on kuhu kukkuda ja rumal oleks allamäge lennata julgestusvarustus kotis. Sellel ajal möödub meist nobedalt vanem härra, kes teadvat mis ees ootab ja saavat ilma julgestuseta ka hakkama. Ilmselt saabki, aga meil on jalg pehme ja kahe minuti võitmine pole riskimist väärt. Edasi tulebki veel mitu loksuvat redelit, mis kitsaid kaljuriiulil kulgevaid libedaid rajalõike ühendavad. Lähme rahulikult ja ennast kinni haakides. Ühes haakimiskohas paneb trossi kõrval kaljuriiulil hambad irevile ajanud 15 sentimeetrine hiidnälkjas Maila võpatama ja käsi tõmbub reflektoorselt tagasi. „Kõss, kas saa saad, ehmatad siin inimesi!“ Saba järel lohistades kaob limukas rohu sisse.
Vihm on järele jäänud ja metsavahel lösutavad pargipingil Kaarel ja Einar. Olid jõudnud just ilusasti välja puhata ja jaksavat nüüd edasi minna. Varsti oleme tuttava kabeli juures ja juba paistab Drachenwand’i Guest House’i kohvik, milles on Mailale ette nähtud kaks jäätisekokteili. Tipus oli ainult üks ette nähtud, aga laskumine andis teise juurde. Istume lauda ja tellime juua. Kokteilisu on tegelikult üle läinud, värske õunamahl tundub neile Einariga veel parem mõte. Mina vaidlema ei hakka ja võtan külma õlle. Kaarlile on rada olnud liiga kerge, polevatki veel janu tekkinud. Guljaši võtame ikka kõik. Jube hea on, soolakringlit antakse veel kõrvale. Riietest ja seljakotist nõrgub pingi alla suur loik.
Autos vaatab Maila telefoni ja ütleb, et Martin on nädalavahetuseks koju käima lastud. Eesti kaitsevägi on ikka humaanne organisatsioon, kaks nädalat oledki ära teeninud ja juba saad koju puhkama. Natuke ikka kripeldab ja Maila võtab kõne. Nii ongi, kojusaamisi pidi tulema lähiajal veel ja järgmisel nädalavahetusel pidi neid sõbraga isegi rallile võistlema lastama.
Kämpingus ronib Einar kohe märja ja räpasena telki. Kaarel proovib ka, aga kogemust ja tahtejõudu on veel vähevõitu ning kaua ta vastu ei pea. Kui me Mailaga pesemast tagasi tuleme ning ma vihmavarju all tugitoolis istet võttes õlle lahti teen, et seda teksti siin kirja panema hakata, ronib ta telgist välja ja läheb ennast igalt poolt kratsides dušimaja poole. Telgist kostub norinat….