Lugusid ajast kui eestlased veel Elborzi mägedes elasid
Proloog
Maila tormas mööda tuba ringi, must hõlst ümber ja kilkas „ma olen täitsa kohalik, ma olen täitsa kohalik. „Mind ei tunne keegi ära, ma olen infiltreerunud“. Kui päikesest puutumata kahkjas pale ja pearäti alt väljaturritav blond juuksetutt välja arvata, siis iraanlanna, mis iraanlanna. Pane koos eesliga vaibale ja lase aga lendu….
Kolmveerand aastat kestnud maakuulamist ja asjadest arusaamise poole püüdlemist tundus kõik sujuvat (emotsionaalse soojenduse käivitamiseks rõhutada lause hääldamisel sõna „tundus“, vajadusel korrata lauset).
Otsus asukohariigi valikuks oli tegelikult tehtud juba Aktru alpilaagris 2014 aasta suvel.
Lihtsalt sõnapaaris „Island või Islam“ sattus Island olema esimene. Juba oktoobris alustasime suhtlemist varasemalt riiki külastanutega, reisbüroodega, kohapealt pärit kohalike tudengitega, kohapealt pärit kolleegide elukaaslaste, kohalike turismiettevõtetega ja enam ei mäletagi päris täpselt kellega kõik veel. Isegi Einari paksust pahtlitolmust ummistunud hingamisteede tõttu hapnikuvaegusesse jäänud aju töötas kaasa, tõotas tulla jälle üks grupijuhiga matk. Ühesõnaga, valmistumine oli laiapõhjalisem kui eales varem viimastel aastatel.