Hommikul telk laperdab ja plagiseb ning maha pandud asjad ei taha mitte paigal seista. Tõusev tuul tähendab, et Vatnajökulilt on tulemas uus ilm ja meil on aeg hakata meripopinslikult asju pakkima. MeelisW on köögi seadnud mitukümmend meetrit eemal oleva majakese varju. Lageda peal olid makaronid pajast lendu tõusnud kui ta keeva paja kaant oli kergitanud. Kell pool üksteist olime bussis ja raadiost üürgava „ui aa jang“ saatel alustasime sõitu Reikjavikki. Pisut enne kahtteist olime Harpa halli all parklas. Tubli pool tundi kulub oludega tutvumisele ja selgitamisele, et kellele kui palju maksta. Selgub, et siin laiuskraadil võrdub kaheksa tundi ööpäevaga ja see tulemus rahuldab meie parkimisplaani täielikult. Seejärel jookseme eri suundades Harpa halli laiali.
Esimeses turistipoes kuhu Mailaga siseneda püüame, pistavad turvaväravad minu peale huilgama. Kõnnin paar korda edasi-tagasi ja riietun möödatrügivaid turiste küünarnukkidega nügides sündsuse piirides lahti. Aparaat karjub edasi. Patsutan ennast igalt poolt ja püüan meelde tuletada, kas hommikusöögiks sõin ehk midagi kahtlast. Selles poes ma uksest kaugemale ei saagi. Proovime teises kohas uuesti ja jälle saavad ukse juures ostlevad prouad muigeil sui minu erinevaid ilmeid piielda. Nüüd tuleb lahtiriietumine põhjalikum. Aga mitte poe uksel olevate väravate vahel, vaid leiame selleks paar maja edasi asuva pargilaadse ala. Ei midagi erilist, lihtsalt mõned pingid ja mõned kidurad põõsad. Pisut varju siiski pakuvad, et püksid jalast ära ajada. Seni kuni Maila pükse sentimeeterhaaval läbi otsib, püüan aluspükstes pingil kügeledes hoida möödujate jaoks ees enesekindlat nägu nagu oleks kõik väga korras, need pole üldse minu püksid ja tegelikult olengi praeguses vormis Islandit külastamas. Viimaks jääb Maila näppude alla püksivärvli vahele õmmeldud kasutusõpetuse lipakas, mille sees tundub midagi olevat. Kiire rebimistehnika ja küljest see märk ongi. Õpime kasutusõpetuse pähe ja viskame minema. Peas vilksatavad deaktiveerimata elektroonika seosed eelmise aasta Novosibirski poe müüjate palvega maksta kogu ostetud träni eest ühe maksega.
Kogu see jama on nõudnud nii palju energiat, et võtame esimesest ettejuhtuvast poest hotdogid ja istume keset peatänavat olevale pingile puhkama. Minul on taas püksid jalas, enam ei piiksu ka. Edasi on juba tavaline linnapäev. Tuiadi-tuiadi ühest nännipoest sisse ja teisest välja. Vahepeale mõned vaated kaugusesse, et silmi puhata. Mõte hankida särk jääbki mõtteks, sest kõikvõimaliku särgile pandud steitmendid kas ei haaku minu imidžiga või siis on särgid tehtud ühekordseks kasutuseks sobivast materjalist. Ühes poes satume samasugusele lunnimütsile, nagu see oli turistil Godafossi parklas. Kangesti tahaks sellega minna teiste ette eputama, aga rohkemaks ei oska ma sellele funktsiooni leida kui et see saab olema asi, mida tuleb kodus ühest kohast teise tõsta. Kui poodi ilmuvad ka Ennike ja Pille ning Ennike pakub välja järjekordse väljakutse, milleks oleks maabumine Tallinnas lunnimüts peas, on otsus tehtud – ei osta, sest pärast ei raatsi seda ju ära visata. Etteruttavalt tuleb öelda, et jõuan väljakutse vastuvõtmata jätmist Tallinnas tõsiselt kahetseda. Viimaks saame nänni kokku ja on võimalik linna uhkeimasse kirikusse minna. Kiriku ees seisab Eerik Punase kuju, käsi mõõgaga üles tõstetud. Kuju all on silt „See vaga ja kristlik mees avastaski ameerika“. Kiriku torni saamiseks on pikk saba ja seda me ära ootama ei hakka. Konsulteerime teistega, kes ka kokkulepitud ajaks Eeriku juurde tulevad, et kas ehk on keegi midagi põnevat näinud. Keegi polnud näinud midagi, mis vääriks teistega jagamist. Hargneme uuesti ja liigume nüüd koos MeelisW ja Liidiga sinna hotdogi poodi, et õhtuks süüa osta. Seejärel teeme aega parajaks ühes prantsuse nimega kohvikus, kus võib raamatust lugeda seda, mis ümberringi toimub. Tõtt kirjutavad. Raske on vastu vaielda faktidele, et kohvik asub nurga peal ja noored teenindajad on pidavas liikumises.
Aknast saalib mööda sihitult kulgev turistide vool, mis ristmikul korraks orientatsiooni kaotab ja siis jälle mingi sisetunde ajel tänavate vahel jaguneb. Ainult Alar astub otse üle ristmiku kiirel ja kindlal sammul, otsusekindel nägu ees. Ilmselt on tal veel midagi siin linnas nägemata, kuigi juba ennist kiriku juures kirjeldatud marsruut oli muljetavaldav. Seega istume, loeme ja kontrollime otsesel visuaalsel meetodil loetut. Päeval oli Maila saanud kätte oma kolm nädalat unistatud lobsteriprae, nüüd veel kohv ja kook ning võib hakata vaikselt õhtusöögile mõtlema. Teised on unistanud väiksemalt ja on ka rahul. Siiski lööb relatiivsus valikute pihta valusalt, sest ka üks õlu võib olla suur ja täitumatu unistus olukorras, kus tuleb peatselt hakata rooli keerama. Kogu ilu lõpetuseks pakub saatus Liidile veel ühe mälupildi, milles ta enne lahkumist tualettruumi sisenedes komistab põrandal lamava surnud naise otsa…..
Pastakas saab selle koha peale tühjaks ja see oleks hea põhjus siinkohal lõpetada, sest edasine on lihtsalt ….