Öö oli hirmutav! Telk laperdas ja tahtis lendu tõusta. Eeskojast oli saanud kõlakoda, mis olenevalt tuule pulseerimise suunast puhuti kord pauhti täis või imeti muuuhhhh….. õhust tühjaks. Kergemad asjad nagu kuivada jõudnud sokid ja kilekotid pöörlesid selles kestvas aerodünaamikas permanentselt väljapääsu otsides. Siinkohal saab kirja järjekordne matkatarkus: asjad peavad olema telki pandud nii, et tuul neid minema ei viiks, kas siis kui telk ise peaks lendu minema. Naaldusime kogu jõust telgipõranda vastu ning ootasime avariilisi mõtteid mõlgutades hommikut. Tuul puhus täpselt minu poolt küljest ja tundus nagu oleks telgi sein tehtud kardinast. Iga kümne minuti tagant tuli külge vahetada, et külmetav keha pool uuesti üles soojendada. Fengiga olime telki paigaldades igatahes kõvasti mööda pannud! Sellega võrreldes oli shui tagasihoidlik ja suutis jääda oma sängi. See pisku, mis oma teekonnal jõkke telki tabas, jäi enamjaolt väljapoole. Hommikuks on kõik peaaegu möödas. Mõõdukas tuulevaikuses sajab vaid tihedat lörtsi, mis rikub kohvi keetva MeelisW tuju. Kohv siiski valmib. Ilm on vahelduv. Kui lörtsisadu natuke hõredamaks jääb, võtab vastava sageduse enda alla vihm, nii et üldiselt on atmosfäär ühtlaselt sademetega täidetud. Üksikud tuulepuhangud panevad vihmapiisad lörtsihelvestega malbelt põrkuma, ning sajus järjest märjemaks muutuv MeelisW püüab eneses soojust alal hoida neist põrgetest moodustuva eleegilise meloodia abil. Sekka pudenevate raheterade poolt tekitatav heli, mis kaitseks pähe pandud kiivrilt tagasi põrkavad, loob telgisviibijatele kujutelma välisest müstilisest ruumist, kuhu minekuks tuleb veel julgust koguda. Peale kohvi telkidesse serveerimist taandub MeelisW tagasi oma telki ja õues toimuv võib lubada enesele nüüd mida iganes. Siiski hakkab tulevik tasapisi klaaruma. Organismi vedelikubilanssi veelgi pingestanud kohv sunnib tagant ja ei lähe mööda sugugi palju aega kui Pille ja Alari vähetreenitud organism üles ütleb ja nad sooritavad ideaalekspeditsiooni. Juhuks kui see mõiste mõnele niisugust kaunist kogemust mitteomavale lugejale peaks võõras olema, siis lahtiseletatult tähendab see ribitaguse kanjoni või muu sihtotstarbeliselt kasutatava paiga külastamist koos hommikusöögi valmistamise, serveerimise ja mustade nõude pesemisega nii, et kaaskond ei pea ennast magamiskotist välja vedama. Paraku saab kõik ilus kord otsa. Sadu lõpeb ja hea põhjus edasi vedeleda on raske meelde tulema. Ronime välja ja hakkame väga aeglaste liigutustega kotte pakkima. Aga see ei aita, mis tulemas on, see tuleb. Asju korjates astun selle platsi ainsasse lohku ja seljast käib läbi JÕNKS. VÄGA PAHA LUGU!. Püüan kohe pikali heites selga lõdvestada ja potentsiaalselt nihkunud skeletti paika loksutada, aga on kohe tunda, kuidas selg ristluude piirkonnas paindumatuks ja tundlikuks muutub. Ilmselgelt on hommik olnud liiga ilus ja ilmselgelt ei ole järgmised paar nädalat seda mitte.
Minu seljakotil pööratakse põhi püsti ja enamus välja pudenenud asjadest jagatakse kaaskondsete vahel laiali. Kui olen ennast keppide najale püsti ajanud ja mitu tugevamõjulist dramadooli! alla loputanud, aidatakse lötendav kott selga ja juhendatakse heljuval sammul allamäge astuma. Teekond on ülimalt koskederohke ja nende nautimiseks seisatame iga poole kilomeetri järel. Kõiki turnimist nõudvaid vaateid paraku ei luba selg kaasa teha, aga niiviisi vaikselt kulgedes ei tundugi olukord väga hull. Meeleolu taastub ja samm muutub julgemaks kuni ühe laskumise peal lendan täisraskusega ühele kannikale nii, et silmist sädemed, dollarimärgid, tähekesed ja muu multifilmides stereotüüpselt lendama pidavad kujundid pilvena õhku paiskuvad. Kui pilv hajub, jaotub teadvus kaheks – nüüd põrutas kõik paika tagasi või läks veel hullemaks. Peale taaskord proovitud selililõdvestumise nipi proovimist oli selge, et läks hullemaks. Siiski suudan omal jalal jätkata, ainult naerma ei tohi ajada. Kui oma kamraadid veel püüavad mõtteavaldusi kontrolli alla hoida, siis ringihulkuvad turistid käituvad täiesti vastutustundetult, tehes laskumistel kõiksuguseid naljakaid liigutusi või manades tõusudel ette ennenägematuid grimasse. Säravaim nende seast on üks papi, kes küüntega sügavale kamarasse klammerdudes neljal jalal ülespoole pürgib ning ise seejuures ülimalt heameelt tunneb. Mätaste puudumise korral talutab üks proua teda mööda savisegust libedat rada kättpidi ülespoole ja ka tema nägu ei väljenda mingilgi määral muret päeva teise poole üle kui tuleb seda liurada mööda laskuma hakata. Teine kaader jälle vahib pea laiali ringi ning arvab, et on sellel rajal täiesti üksi. Ja kui siis Liidi on talle vaikselt ligi hiilinud, tõmbab turist ehmatusest oma lutipudelist vee nii kapitaalselt kurku, et hakkab kõõksudes siniseks muutuma. Liidi muidugi taob teda võimalust kasutades oma viis minutit mõnuga selga ja õpetab senikaua kurguhäälega „hõäööö“ ütlema kuni turisti nägu vihast punaseks on muutunud.
Mida allapoole, seda rohkem on näha lambaid, kes tõsi küll käituvad minu suhtes viisakalt ja ei ole tuju ülevalhoidmisel nii püüdlikud kui äsja kohatud papi. Aga kolmekesi, või vähemalt kolmega jaguvates gruppides käivad nad küll.
Skogafossi juures on laulupidu. Just on toodud bussitäis jõmpsikaid kose kohale ulatuvat vaateplatvormi koormama ja parasjagu on käimas karm dünaamiline katse. Niisama lihtsalt aga matkarajalt platvormini ei pääsegi. Selleks on vaja ületada järsk trapetsredel, mis on paigaldatud platvormi ja karjamaad piirava tara ületamiseks. Trapets on kitsas, vaid ühe inimese üleronimiseks sobilik. Mõlemal pool trapetsit on järjekord oma kahekümne meetri pikkune. Alt tulijatel on võimalus loobuda, aga alla minejatel mitte. Sedavõrd on nad ka jõulisemad oma ületusõiguse eest võitlema. Koos platvormil toimuva koormuskatsega on tegemist igal juhul etteaimamatu lõpuga atraktsiooniga ning meie asume trapetsile alles siis kui jõmpsikad on alla tagasi kamandatud. Igatahes on see trepp üle aia viimase kolme päeva kõige raskemini ületatav takistus. Ja kogu lugupidamise juures jääb mulle arusaamatuks, kuidas see mätastesse klammerdunud vana sellest üle sai.
All on vaade kosele isegi võimsam. Veepilv, mida langev vesi välja õhkab, levib kaugele ning teeb märjaks. Ja märg ei tahaks eriti olla, sest ilm on nagunii selline sadamahakkamise veerekese peal. Kohaletoodud turistijõmpsikad aga naudivad Islandi suve nii kuidas jalad vähegi võtavad. Kaltsmärjas suvises riietuses jooksevad üksteise võidu vastu veejuga kinni ja siis jälle põgenevad külma vee eest jalgade välkudes ohutusse kaugusesse. Kui kaasasolev lapsevanem püüab füüsiliselt sekkuda, putkavad jõmpsikad taas udupilve ja kaovad veetolmus silmist. Vaatame natuke aega seda melu ja siis pakime endid laagriplatsile lahti. Püüan just hakata lähenema lauale, et seda meie laagri osaks muuta kui sinna manööverdab väike Peugeot, millest väljuvad masinaga võrreldes ebaproportsionaalselt kogukad kujud ja istuvad autost otse laua taha. Silmitseme neid tundelise pilguga ja kohmitseme omasoodu. Siiski on emotsiooniväli nendeni ulatunud ja enne lahkumist saab Liidi kingituseks kilo tükisuhkrut ja minu küündimatuse tõttu kirjeldamata jääva kogemuse suhtlemisest metroseksuaalidega, kes suhkrupakil olnud instruktsioonide alusel otsustades olid soomlased. Panen lõunasöögiks vee keema ja poen vihma käest teiste juurde telki. Liidi ei jäta enam midagi juhuse hooleks ja tarib üksinda pühitsetud mööbli meie telkide juurde ja tuleb siis ka sisse õlavalu käes oigama. Vesi keeb seni kuni kustub lootus saju lõpp ära oodata. Rooman tagasi välja, sest istuma või lebama jäämine ähvardab selja pöördumatult kangeks muuta. Peab liikuma, muidu on veel valusam. Aga ilm ei soosi liikumist telgist väljaspool. Uurime ilmateadet ja arutame mis saab edasi. Ilmateade on lausa tulvil otsuste vastuvõtmiseks vajalikku informatiivsust – kestab vahelduva pilvisusega sademetega ilm.
Konutame lihtsalt telgis ja ootame õhtut, et meeleolu tee ja toiduga parandada. Pille ja Alar kordavad oma hommikust ideaalset sooritust ning serveerivad suurde telki. Talitsematu ühissöömise tulemuseks on tavapärane laga ning peab hoolega vaatama, et sirutades puhas sokk mõnda räpasesse anumasse ei satuks. Liidil hakkab välja lööma vana häda pluviofoobia. See on ka mõistetav, sest teist õhtut juba puhub tuul pidurdamatult padja alt läbi. Siiski on seekord tegemist väga akuutseks arenenud foobia vormiga ning tagasi jõudes on kindlasti vaja enne koduseid sügistorme konsulteerida perearstiga. Toitumisele järgnenud lebamine tähendab enne püstisaamist järjekordset annust diklofenakki. Aga püsti peab saama, sest ilma pesemata ähvardatakse mind õhtul telgi ukse taha jätta. Ja isegi peale valu vaigistamist võtab aevastus kontrollimatult ropendama, mispeale Pille uurib, et kas selline kogus valuvaigistit tõesti ei mõju. Selgitan, et ilma rohuta hakkaks röögatuse kaja alles praegu kaugetest mägedest tagasi alla tulema.