Natuke aega peale riisipakkumist ärkab Liidi üles tundega, et talle ukse tagant kostuv hääl pakub pakiveini, millelt natuke pealt võetud. Ise ei jõudvat ära juua ja hommikul kaasa ka ei jaksa vedada. Unesegaselt esitab ta täpsustava küsimus, et kas tegemist on valge või punase veiniga. Vastust saamata kordab ta küsimust nüüd juba selgema ja kõlavama häälega, mis äratab tema enda ja ka MeelisW. Ilmnenud valivus tasuta pakutud alkoholi suhtes teeb mõlemaid murelikuks. Pille poolt õhtust-õhtusse piiritusetassi taga peetavad loengud ühikalkoholi seosest une kvaliteediga on hakanud alateadvuses täiesti soovimatut mõju avaldama. Ühikalkohol on ju ometigi anonüümne ja täiesti margivaba mõiste.
Hommik algab suurepäraselt. Tasa-tasa pistab „Oodi rõõmule“ ümisev MeelisW pea telki ja hiilib ebatavaliselt vaikselt priimuseid ja padasid kolistades minema. Korraks suigatades ärkan tema äreva hõike peale, et vesi olla väga kiiresti keema läinud. Väga mõnus on lebada, küll saab seda vett pärast veel soojaks ajada. Ainult Ennike juhendab läbi une – võta kiiresti seljakottide juurest tassid, pane kohvipuru sisse ja päästa, mis päästa annab. Kõik lähebki täpselt nii, mis tähendab, et tuleb liigutama hakata. Erinevalt Ennikesest meeldib mulle tõmmanud kohvi asemel soe kohv.
Öösel kogetu ei ole lasknud Liidil magada ja närviline unetus on pannud hommikuks käed värisema. Toiduvalmistamine viibib, sest roa hautamiseks vajalik paja kaas ei jõua kuidagi oma kohale. Korduvalt pudeneb kaas tuha sisse, misjärel käib Liidi jõe vahet seda pesemas. Et üksi igav poleks, kutsub ta Ennikese kaasa priimusel soojenevasse pooleldi täidetud patta supikausiga vett kandma. Käib üks tõsine tolmutamine. Pille istub ja peab käimiskordade üle arvet. Neljandal korral läheb Liidi üksi kaant pesema, sest Pille pistab Ennikesel pihku riisipakid ja ütleb, et vesi keeb. Nüüd on Ennike hõivatud pudrukeetmisega ja kui teevesi keema läheb, tuleb Pillel endal teha kohvijoomisest veel räpaste tasside pesu kogu grupi ulatuses ja tee välja valada.
Ja siiski saame ebatavaliselt vara, see tähendab enne ühtteist minema. Enne meid on lahkunud laagrist juba vähemalt kolmsada turisti. Viimasele viiekümnele jõuame peagi järele kanjoni servas, kus tuleb 3 meetrit köiega kaljudelt sillale laskuda. Võtame järjekorda. Sedavõrd kuidas suureneb teiselpool kaldal piknikupidajate hulk, nihkume meie köiele lähemale ja peagi oleme kesk koduseid pannkooke, keedetud mune ja kotlette. Sammume süljerefleksi taltsutades kiiresti mööda ja võtame teiselpool tuhavälja ühe tõsisema tõusu. Riideid on liiga palju ja seda tunnevad kõik. Viskame kotid tuulevarjus maha ja pakime. Kui liikuma hakkame, oleme meile järgi jõudnud rahvamassi poolt alla neelatud. Lisaks võõramaistele matkajatele on nende seas ka hulk kohalikke, kellega sammu pidamine on meile kui kottidega liikujatele väljakutse, millele me ei suudagi vääriliselt vastata. Mingil hetkel kuuldub kohalikus keelest hõikumist, millele me kuidagi ei oska reageerida. Üks tädi üritab mulle kahe hingamise vahel selgitada midagi inglise keeles, aga tema sõnum jääb mulle arusaamatuks. Õnneks Liidi näib mõistvat, aga veel enne kui jõuan temalt aru pärida, tuhiseb kohalike huilgamise ja plaksutamise saatel meist mööda mingi vennike, suur number kummis rinnal laperdamas. Oleme sattunud pealtvaatajaks viiekümne viie kilomeetri pikkusele Laugaveguri maratonile, mis algab Landmannalaugarist ja lõpeb Pörsmörkis. Ehk siis joostakse sedasama rada, mida me juba neljandat päeva läbime ning tulemas on veel kolmsada samasugust. Samahästi oleks võinud tädi paluda mul vabastada rada põhjendusega, et kohe möödub meist Inglise kuninganna keda eskordivad kolmkümmend roosas frakis pingviini. Varsti on näha järgmist jooksjat ja nüüd oskame juba kohaliku kombe kohaselt raja kõrvale spaleeri seista ja plaksutades kaasa huilata. Ja nii kestab see kuni õhtuni. Nii ees kui taga on näha samasuguseid nelja-viiekümnepealisi jõukusid, milles meiegi liigume. Seega umbes poole kilomeetri tagant saavad kividel koperdavad jooksjad kuulda, et nad näevad ikka veel head välja ja peavad tempot lisama. Tegemist on rahvusliku uhkuse maratoniga, mille aluseks on legend mehest, kes jooksis laavaga võidu mäest alla ja võitis. Nii nagu aafriklane peab ellujäämiseks olema kiirem lõvist, peab islandlane olema kiirem laavast. Igatahes on väga meeleolukas jalutuskäik.
Üle viimase jõe on tõmmatud vaiadel köis, mille külge siis tudisevate jalgadega jooksjad saavad klammerduda, et vool neid minema ei viiks. Ka tudisevate jalgadega matkajatel lubatakse köie küljes rippuda kui see juhtub vaba olema. Teisel pool jõge algab kuulus Pörsmörki mets. Kuulsuse peamiseks põhjuseks tundub olevat asjaolu, et tegemist on kiduratest, kuni viie meetri kõrgustest kaskedest moodustuva võsaga. Päris Pörsmörki meil asja pole. Meie pöörame paar kilomeetrit enne Langidaluri peale, meiega koos kulgenud kaaskond suundub koos jooksjatega Husadalurisse, kus on ka finiš. Täna ei ole seal kindlasti lootustki kaardile märgitud vanni saada. Langidaluris puhkame pisut ja vabaneme kaasaveetud prügist.
Kohalike autopark on tõepoolest mitmekesine. Enesest lugupidav islandlane sõidab vähemalt poolemeetrise laiusega rehviga ning masina kliirens ei jää alla kuukulgurile. Näed ilmselget naudingut juhi silmis, enne kui ta meid kivisest tasandikust lahutavasse ojakesse sõidab ja üle klaasi lööv laine ta muust maailmast hetkeks eraldab.
Eemal paistab meile sobivas suunas järgmine laagripaik Basar, kuhu jõudmiseks tuleb veel paar kilomeetrit vantsida mööda sulavee poolt veeriseliseks sõelutud orgu ja ületada ratastel sild. Suurepärane leiutis, saab talveks ära kõrgemale künkale vedada, et kevadine veemöll silda kaasa ei viiks. Teel sillani üritab üks islandlane meid tögada. Osutades paremal olevale liustikule küsib ta, kas teame selle nime. „Eɪjafjatlajœkʏtl̥“, kõlab meie poolt perfektne hääldus. Lootust kaotamata näitab ta kõrvalolevale tipule ja saab vastuse „Mirtalsjœːkʏtl“. Kerge pettumus vaheldub uhkusega ta pilgus, mis ütleb „Saate ju küll kui tahate“. Kuuldavale tuleb sellest emotsioonist vaid konstateering „Tähendab, teile pole vaja ümbrust tutvustada“ ja nii lõpetab mees suhtlemise soovimata kuulata Mailat, et tõlkes on nende paikade nimed „heivalgeöökull“ ja „mürakaruöökull“ ning et meie järgmiseks sihiks on „vanaöökull“, mida kohalikud ise kutsuvad „Vatnajœkʏtl“
Jääme Mailaga lagendikku pildistama ja teised kaovad peale jõe ületamist võsa, vabandust, metsa vahele. Teisel pool silda on jõe kaldale sisse käidud matkarada, mida mööda minnes jõuame kaaslasi kohtamata laagri keskväljaku lõkkeplatsile. Viskame kotid maha ja Maila jääb istuma. Liigun jõe äärt mööda edasi ja kammin vahepeal ka võsa. Kõik vähegi vabad kohad on telke täis. Ringiga jõuan laagri keskuse juurde ja kedagi leidmata hakkan teist teed mööda laagrist välja kõndima. Kaugel vilksatavad MeelisW ja Alar. Vehin kätega, aga ei suuda neid köita. Lisan sammu ja koos jõuame suure porilombi äärde, kus kügelevadki ülejäänud. Teed mööda saalivad autod tekitavad laineid, mis pakuvad vaheldust sellele trööstitule vaatepildile, mida nad on nüüdseks juba vähemalt pool tundi pidanud nautima. MeelisW ja Alar olid käinud kontoris asja uurimas. Sealt oli neid juhatatud kaugemale võsavahele, kus pidid olema privaatsed telgikohad. Kotid võetakse selga ja astume sama teed tagasi kontorist mööda. Kohad on tõesti privaatsed, aga paraku on avarust vähe. Suurema telgi jaoks tuleks raadamisega tegeleda ja kahest platsi polegi. Jälle kotid selga ja jõnt-jõnt porilombi äärde tagasi. Seal oli Pille enne igavusest jõe äärde kõndinud ja näinud suuri pehmeid muruplatse, mis kenasti olid võssa peidetud. Otsustame koha ära ja lähen Mailale järele, et temagi laagrisse juhatada. Naastes on laager veel korra ümber tõstetud, sest hoolsad loodushuvilised olid avastanud miskisuguste käpaliste kasvukoha. Ei läinud pooltteist tundigi, kui oleme paigas. Soovitan keskenduda eksistentsile ja botaanika tänaseks rahule jätta. Sobiva ülemineku insektoloogiasse toob minu auravate makaronide peale maanduv sääsk, kes püüab põletushaavade kiuste kleepuva olluse pealt taas lendu tõusta. Teise täbarast olukorrast hoolimata võtab niisugune lisand kurjustama. Ennikeses vastupidi äratab vaatepilt kaastunnet ja härdusega hääles palub ta olla kui mitte empaatiline, siis vähemalt tolerantne. „Ta on ise ka õnnetu, et nii läks ja sina veel pahandada“, saan etteheite osaliseks.
Nipsutan eluka lendu, söök on mõnus ja ravitee samuti. Istume ja mõte hakkab arenema. Paari päeva pärast jõuame Skogarisse, kus toimub suur käsitöölaat. Plaanime osa võtta ja esineda Alari munarestitäie käsitööšokolaadiga „pähkel ja puuvili“. Ühtäkki ragistavad läbi võsa meie pottide vahele kaks kohalikku, kes vabandavad, et on metsa eksinud. Rabistades mööduvad nad meie sokipuust, kus osa kuivaks saanud materjali kolinal Liidile kaela aetakse. Pomisetud vabandustest on ainsaks arusaadavaks tähekombinatsiooniks „….isildur“, mille Liidi tõlgib küsimuseks „kas sa loll said haiget või“ ja kähvab vastuseks „sam tõ dur“.
Ennist kui Mailal järgi käisin, valas mingi vana euroalustest ja toorestest kaskedest tehtud kuhilasse bensiini. Tõotas tulla midagi huvitavat ja kui suits nüüd laagri üle ujutab, läheme olukorda kaema. Lõke lõõmas, poolkaares selle ette rajatud mulle oli rahvast täis. Lõket ümbritsevatest kollastest ohulintidest üle tungivaid jõmpsikaid peksti kaikaga eemale, aga isegi nii rikkal ja väikese elanikearvuga maal nagu seda on Island, ei jätku kõikide laste jaoks kaikaid. Korraldajaonu poolt on süütute laste kiusamine muidugi kuritegelik. Pole see ju mingi üleannetus kui vaevaga leitud raagusid püütakse tulle visata ja mõni liiga kaasaegsest materjalist riietusese seejuures pisut krousi tõmbub. Varsti ilmuvad lõkke äärde kaks kauboimütsi ja islandi kampsuniga vennikest ja hakkavad kitarri saatel laulu jorisema. Rahvas ümiseb kaasa, veel üsna arglikult küll ja taguotsa kõvasti vastu maad surudes. Aga pidu kogub hoogu ja varsti on kitarriste juba neli ning nendega on liitunud ka paar eeslauljat. Mõni viis on üsnagi tuttav. Veel natuke ja enam ei malda keegi maas istuda ning vaikne romantiline laulujoru, mida seni igaüks oma kampsunikraesse ajas, on laulupeoks kasvanud. Peo lõppu me ootama ei jää, aga koos tänase spordiüritusega on tegemist senini vaieldamatult emotsionaalseima matkapäevaga.