Lumine öö möödub kellel kügeledes, kellel kohanedes. Sellel hommikul keegi meie ümber toimuvat suminat vaigistama ei kipu ja nii väljume telkidest alles siis kui tunglemine ja hõikumine ümber telkide lõpeb. Hommikusöögiga on aga sellest hoolimata raskusi. Eile raha kogunud vennike nimelt on roninud tualettruumi ja peseb seda vastikust peegeldava näoga. Et mõttetult ringihulkuvad turistid kõike jälle ära ei sittaks, on ta ukse enese järel lukku keeranud ja teeb vastu klaasi koputamise ja paja näitamise peale ainult veel tigedamat nägu. Saab taas selgeks, et koristaja on oma töös tähtsaim isik misiganes ajas ja ruumis. Igatahes võtab see käitumine minul tuju üsna nullilähedaseks ja soovimata selle personaliga rohkem mingitki tegemist teha lähen pajaga eemale sulatamiseks lund kraapima. Vahepeal on minust meelekindlamad inimesed siiski suutnud teise ukse kaudu majakese kööki tungida ja sealt toidu valmistamiseks vee kätte saada. Pretsedendile tuginedes nõutatakse minu naastes köögist ka kohvivesi välja. Hoolimata sellest, et päike on juba kõrgel, ei ole kõik siiski veel kohvilauda jõudnud. Pikalt viibinud Ennike ei lase oma särtsakat olekut pisut jahtunud kohvil jahutada ja möönab, et tegemist ei ole mitte jahtunud kohvi vaid hästi tõmmanud kohviga. Tõeliselt positiivne ellusuhtumine, millest tuleb ainult eeskuju võtta! Loomulikult ei saa me jätta kasutamata võimalust järgmise hilise saabuja ellusuhtumist testida. Kuulutame Pillele testi välja ja jääme ootusärevate nägudega vahtima. Esimene lonks valmistab pettumuse nii meile kui Pillele. „Kas test ainult selles seisnebki, et tuleb osata kohvi paksu (ikka sedasama peent Hawai oma) hammaste taga hoida“, pärib ta. Palume veel lonksata. „Väga hästi tõmmanud kohv on ju“, ei mõsta ta meie testi olemust. Tunnustame nii isiksuse kujundajat kui isiksust ennast aplausiga.
Kell on juba pooles lõunas kui keksiva lumelõokese kiusamise järele jätame ja liikuma saame. Tuletan kõigile meelde Einari sõnu, et loojumatu päike mõjub demoraliseerivalt. Pole ju enam stiimulit, et peab enne pimedat kuhugi sobiva koha peale laagrisse jõudma. Kohe maja juurest laskumisel tulevad meile vastu esimesed matkajad, kes on oma päeva varakult alustades meie sihtkohaks olevalt telkimisalalt juba siia jõudnud. Teisipidi annab see muidugi kindluse, et eesmärk pole kaugel. Hommikul läbi pilvede kumanud päike on oma kumamise lõpetanud ja seetõttu kisub viludaks. MeelisW võtab kohe tempo üles. Käed hakkavad üle lumise nõlva vihiseva tuule käes aga vastikult külmetama. Viskan koti uuesti maha ja kougin seljakoti esitaskust välja läbimärjad kindad. Kott on nimelt öö otsa selle külje peal lume peal olnud ja kindad on kogu taskusse sulanud vee endasse imanud. Ropendan natuke aega endamisi ja ajan kindad kätte et need seal ära kuivatada. Kahesaja meetri pärast on käed tundetud. Kurat, paljakäsi on ikka märksa soojem! Riputan kindad kepi rihmade külge kuivama ja juba paari tunni pärast on need veel kergelt niisketena võimalik ikka veel külmetavate käte otsa tõmmata.
Kolme tunni pärast kui oleme veendunud oma asukohas ja ööbimispaiga „siinsamas nurga taga“ olekus, teeme näljatunde puudumisest hoolimata lõuna. Toitu on siiski meeldivam kõhus kui seljas kanda, sest koormust jalgadele see ju ei muuda. Seekord oleme ennast navigeerinud palju oskuslikumalt ja laagrimajake ilmub maastikupildis tunni pärast nähtavale just seal, kus oleme prognoosinud. Laagrisse jõudes tõuseb täiesti tühjast kohast tuul ja algab kuulus Islandi horisontaalne vihm. Vägagi väljakutseid pakkuvad tingimused telkide püstitamiseks. Kottidest välja võetavad kergemad asjad tahavad liikuma minna ja kui Pille hooletu liigutusega laseb lendu tühja kilekoti, paneb see kivide otsa komistades kapakuga minema. Alar laseb seepeale üleval hoitud telgiotsa MeelisWle kaela langeda ja tormab kotti püüdma. Kui punane täpp silmapiiril nüüdseks üles saanud telkide juures ähkiva Alari kuju võtab, kilekott näpus laperdamas, palub Pille selle vahepeal sisse seatud ja kiviga kindlustatud prügikotti susata. Seejärel saavad kõik vähegi suuremad kivid viiekümne meetri raadiuses tuulepõllede katteks kokku kantud, misjärel naised varjuvad. Alles nüüd märkame, et telgid on saanud teineteisest rohkem kui kahekümne meetri kaugusele. „Eestlase privaatruum on ikka suur küll“, märgib Maila seepeale asjakohaselt. Meie jätkame MeelisWga ilma nautimist, just äsja on tulnud välja vikerkaar ja pisukese aja pärast ilmub selle alla ka teine. Sadu on siiski tüütu ja ei lase kunstfotosid teha, okulaar saab kogu aeg märjaks. Kõnnime MeelisWga laagri ööbimismajakese juurde ja poeme seina äärde tuulevarju. Tuul on oma otsuse ära teinud ja puhub nüüd ainult ühelt poolt, lubades meil olla oma istekoha valikul üsnagi otsusekindel. Istume vabale pingiotsale ja hakkame tasahilju pingi keskpaiga poole nihkuma. Õhtusöök vajab ju tegemist ja seltskond majutamist. Vaatame palja pea ja olematu riietusega sajus saalivat kohalikku rahvast ja püüame külmavärinaid talitseda. Kuigi, siin varjus on tunne nagu oleks tegemist kauni karge õhtupoolikuga, kus päikese ja vee mängu nautimine on õhtu parim osa. Aga siin me eksime, sest õhtu parim osa on veel saabumata turistide poolt esitamata. Sissejuhatavas osas astub üles telgis vihma ja tuule lõpu ootamise perspektiivitust tajunud Liidi. Ta ronib lava meenutava käigutee peale, kust algab vikerkaar ning hakkab pulseeriva tuule rütmis enda vikerkaare all vastu tuult painutama. Koreograafia kujuneb käigult ja on seetõttu pisut viimistlemata, aga värvide seade on riietumisel eeskujulikult ja harmooniliselt läbi mõeldud. Sissejuhatava eeskava lõpuks on kogu laud meie omaks saanud ja sobiv aeg teed tegema hakata. Et päev ei ole olnud eriti koormust pakkuv, vaevlevad kõik vastu õhtut unepuuduse käes. Kvaliteetse une eest tuleb aga hoolt kanda ning aegsasti vajalikud medikamendid sisse võtta. Ja teejoomise aeg sobib selleks suurepäraselt. Vahetevahel üleskerkiv küsimus suhkru kohustusliku osakaalu üle tees lõpeb seekord ilma kakluseta, kuigi Ennike on valmis kõike kättejuhtuvat kasutades oma askeetlikku seisukohta kaitsma. Selgitame MeelisWga, et enne kaklust peab ikka toimuma ka diskussioon, mille käigus eriarvamused korralikult sõnastatakse, seisukohad tsementeeritakse ning neist loobumiseks teineteisele vastuvõetamatud tingimused esitatakse. Keegi jõua aga eriti veel suud pruukida ja väljakutset vastu võtta kui meie ees seisatunud kassiir leiab, et on aeg oma siinviibimise eest maksta. Tervitame personali ja maksame, jälle 1600 ISK näo kohta läinud nagu nipsti. Siinne perenaine on märgatavalt parema suhtumisega. Oskab ja viitsib seletada, et mis ja kus ning oskab ka viisakalt raha küsida. Pikapeale läheb ka tuulevarjus kõhedaks ning meeldiv istumine hakkab vägisi kügelemiseks kätte minema. Isegi tee ei aita eriti. Telgid riietega on aga kaugel silmapiiril. Võtan end kokku ja poen kaitsva seina varjust välja tuule kätte, et fliisi järele minna. Et telgid on tõesti kaugel, siis kujuneb sellest kaubareis, mille käigus tuleb tuua miskisugune väike hall kott, Pille roosa jope, kleepida telkidele raha eest saadud lipakad, võtta söögi kõrvaseks kaasa karp ibukat ja veel kõiksugu pudipadi. Püüan teele asudes saadud ülesandeid mälu vasakus poolkeras loksutades paremas alal hoida ka mõtet mineku eesmärgist ehk fliisi selgapanekust.
Meist nii paarikümne meetri kaugusel hakatakse kohalikust kõrgläbivusega jeebi kärust maha laadima kaste. Seejärel jõuavad kohale veer paar jeepi turistide ja neid saatva trapperiga. Peale lühikest instruktaaži, avatakse kastid ja alustatakse suure jurtataolise köögitelgi püstitamist. See siis ongi see tänaõhtune eeskava, mille Liidi ennist nii kaunisti sisse juhatas. Present lastakse tuulel laiali puhuda nii, et see võtab juba õhus telgi kuju. Seejärel haarab trapper pika toika emapuuks ja tormab õhus heljuvasse jurtasse seda paigaldama. Telk on natuke liiga kõrgel ja puu ei ulatu telgi lakke enne kui turistid servadele kõhuli on visanud. Nüüd on eeldused loodud ja trapper võib alustada pikkade terastorude maasse vasardamist. Lihtsalt see ei lähe, sest tuul leiab uuesti uksekoha üles ja tõstab telgi maast lahti, mispeale emapuu maaslamajatele kaela kukub ja need valju hädakisa kuuldavale tuues ennast eemale rullivad. Edasi on juba lihtne. Tuul võtab telgi taas sülle ja ainult trapperi löödud vai ja telgi küljes rippuv trapper ise on need, mis ei lase õhku tõusnud riiet minema viia. Teine katse algab meeskonnatöö algõpetusega, mille trapper kuvaldat viibutades läbi viib. Seepeale haaravad kõik samuti haamrid ja hakkavad vaiu maasse tampima jättes telgi tuule meelevalda. Ühesõnaga, teine katse lõpeb natuke teistmoodi tulemusetult, andes võimaluse ka kolmandaks. Seljaga vaatemängu poole istuvad Ennike ja MeelisW püüavad näoga lohelennutajate poole istujatega seltskondlikku vestlust arendada, kuid saavad vastuseks vaid hajevil ühmatusi. Igavusest piidleb MeelisW Liidi prilliklaase ja palub tal siis päikseprillid ette panna. Prilliklaasidelt nimelt peegelduvat telkide taga asuv järv mägedega taamal ja päikeseprillidelt olevat nad palju selgemakontuurilisematena näha. Soovitan seepeale neil pea teisele poole pöörata ja hoopis lähivaadet nautida. Senini meie ilmete kiiret muutumist jälginutena ei olevat nad tugevas tuules arugi saanud, et seljataga midagi tähelepanuväärset toimub. Selleks ajaks on aga kõik osalejad saavutanud juba teatava vilumuse ning veel ühe korraldajaonu osalemine loovad eeldused varjualuseks õhtusöögiks. Trapperil on vaja veel ainult kõik vaiad ükshaaval üles sikutada ja nööride suhtes õige nurga alla tagasi tampida ja siis võib toolid ja lauad ikka veel kestvas tugevas vihmasajus kokku panna ja kitsukesest telgiuksest sisse pressida.
Taamal peatub suuremat sorti buss, millest väljuvad valitsevatesse stabiilsetesse ilmaoludesse lühikestes pükstes ja sandaalides lennujaamast peale laaditud puhkajad ja hakkavad päikeseprille eest võtmata oma ratastega kohvrikesi üle kivide tirides nende jaoks üles pandud väikeste telkide poole liikuma. Nüüdseks pea tunnikese kestnud vaatepilt on juba makstud raha väärt. Kuigi natuke kahju on neist ilmselgelt süüdimatu reiskorraldaja meelevalda sattunud suvitajatest, kellele ei antud korraldust sobivalt riietuda ja kes ise ei taibanud seda hoolimata vihmasajus tunde kestnud bussisõidust iseseisva otsusega teha. Tõmbame kindad korralikumalt kätte ja hakkame sööma. Enne veel aga kasutame ära võimaluse Pillet distsiplineerida. Nimelt on täna makaronid ja see tähendab Pillele erimenüüd riisinuudlitest, mida ta valmistab peenes deflonkattega titaankopsikus. Kui nuudlivarred juba piisavalt paindlikuks on muutunud, haarab ta suure teraslusika ja tahab sellega sööma hakata. Minu manitsuse peale potti mitte ära rikkuda, reageerib ta üle valades toidu välja plastkaussi ja otsib välja pisikese plastlusika.
Nõudepesuga saavad sellistes ilmaoludes hakkama vaid vapraimad. Külmas vastutuules vihma trotsides pressib Liidi end pesumajakese juurde välja, kuid siin pakutakse ühiskondlikuks kasutuseks vaid külma vett. Naasnuna naudib ta väljateenitud tunnustust ning toimiv sümbioos Alariga tähendab seekord seda, et Alar soojendab Liidi käsi. Õhtuks on meie priiskavale ruumikasutusele lõpp tehtud ning meie senini avar telkidevaheline väljak täis telgitud. Magamaminek satub Pillel olema seekord vaesevõitu varustusega. Kõik senini padjaks sobinud esemed on kas seljas või ebasobiva veesisaldusega. Igatahes saab padi nutuselt kesine. Ennike kaalub seda kurtmist kuulates peos oma väikest T särki, ega tihka seda kohatuks peljates pakkuda. Pille võtab särgi aga rõõmuga vastu ja küsib sokidki veel lisaks. Senini on padja täiteks olnud nimelt vaid õhukesed kindad. Telgi valikul sai hoolega tuule suunda jälgitud ja püütud eeskoda tuule poole paigutada. Nüüd pikali heites on aga tunne nagu keegi plaksutaks rütmiliselt märja linaga vastu selga.