13.07.2015 Põhja-Jäämere äärde suvitama

Algusesse

On esmaspäeva hommik, esimene puhkusepäev! Maila teeb raadio lahti ja sellest kostub reipal häälel  üleskutse asuda kuulama teadaannet neile, kellel puhkus just lõppes. Olemata küll sihtgrupp kikitame kõrvu. Teate sisu ei ole tegelikult üldsegi informatiivne ja räägib sellest, mida aknast isegi näha võib – sajab vihma ja sooja tuleb kuni viisteist kraadi.

Ennelõunal saabub Ennike Lõuna-Eesti ringreisilt ja võtab meil peale. Kokku on lepitud suur pakkimine ja segaduse korraldamine tema Mustamäe korteris. Pakime seljakotid autost korterisse, Pille korterist autosse ja siis hädatarvilikke sisseoste tegema. Vaja on jopet, õlut ja õhtusööki. Et lähedalasuvas Prismas osatakse häid kanu kasvatada, siis võtame ühe kaasa. Tagasi diivanil olles saabub Alar ja hakkab kohe kiirustama. Temal olevat veel õhtu otsa Mustamäe suusatornist kolleegidega laskumist vaja harjutada. Seekordne stsenaarium näeb ette vabade kotikilode täitmist Eestist kaasavõetava toiduga ja traditsiooniline kaalumine ning pakkimine ongi see põhjus,  miks  Ennikese korter muutub viie minutiga läbimatuks.

Kuuendal minutil saabuvad Vindid asuvad rasvaseid sublimeeritud liha purke kolinal põrandale valades nagu tsirkusekarud veerevatel lihatünnidel mööda korterit ringi sõitma. Pille asjad, mis seni on olnud korralikult vaalus ja oma olemuse kaupa sorteeritud, segunevad toiduainetega. Noomime teda korralikum olema, sest teised ei pea mitte tema kasside otsas sokkis käima. Pille püüdliku inimesena kohmetub pisut ja hakkab usinalt asju kokku tagasi tõstma ja teise tuppa vedama. Instrueerime teda seesuguse kõnepruugi ja naljadega kohanema, siis saab järgmised kolm nädalat tema elus kergem olema, mispeale äraviidud riided makaronide ja piimapulbri pakkide vahele tagasi tuuakse.

Segadus korrastub isevoolu teel ning peagi on ka kõik enesele väärilise ameti leidnud. Kes kaalub aineid, keegi loeb puljongikuubikuid ning keegi märgib kilekotile ajaprognoosi, millal kotike tarvitusele võetakse.

Liidi istub mingi kõrgemat sorti tabureti otsas ja vaatab, et keegi midagi salaja ära ei sööks.  Algus tundub olevat  igati konstruktiivne. Kaua Liidi end muidugi vaos hoida ei suuda ja hakkab kurtma, et MeelisW on teda instrueerinud vait olema ja tal on nüüd seetõttu hakanud pea valutama. Rahustame teda pudeli õllega, aga ergas vaim jätkab asendustegevuse otsimist. Murduval häälel ja hoolikalt paljusõnalisusesse laskumist vältides uurib ta, et millal esimest korda süüa saab. Ennike näitab talle seepeale läbi ahjuukse juba kergelt pruunikaks tõmbuvat kana ja sõnab, et kui see siin ära süüakse, siis järgmine toidukord on kahekümne kuue tunni pärast. Kana on aga aeglane küpsema ja prognoos võib vabalt ka ebatäpseks osutuda, eks näis. Aga juba heliseb Liidi telefon ning Vindid õhtusesse ööbimispaika viima pidanud transport annab teada, et nad võivad alla tulla ja tehku nad kiirelt, sest õhtusöök olevat jäänud Lasnamäele ahju küpsema. MeelisW teeb seepeale õlle telefoni hääleaugu lähedal lahti nii et spetsiifiline  „phhsiiii“ kindlasti ära kostab, võtab aparaadi üle ja hakkab selgitama toidukaalumise ja kotipakkimise detaile ning „mustamäekana“ valmistamise kokanduslikku külge, lastes vahepeal torusse kuulduda luristamist ja kaks pikka krooksu. Kõrgemal valitsevatest oludest ülevaate saanuna sõidab auto minema, jagades katteta ähvardusi enam mitte naasta. Toidud laiali jagatud, komplekteerime Alari koti kolmekümne ühe kiloga ning lasema tal sellega minema joosta. Tuhin suusatorni on nii suur, et temast jäävad laua alla maha dokumendid, kindlustus, mingi ümbrik ja veel kõiksugust pudi. Määrame sellele kõigele hinna, mida iskides välja nõuda ja hakkame kana lahkama. Vindid tõstavad taas kord kostuva tungiva telefonihelina järel samuti oma kolmkümmend kilo selga ja lahkuvad õhtust sööma. Teised jätkavad asjade ühest toast teise tassimist ning seljakotti pakkimise parimat järjekorda nuputades ajaveetmist.

Õhtupoolikul astuvad Einar ja Katrin läbi, et meile akupank kaasa anda. Pulk ukse vahelt üle antud küsib Ennike, et kas nad head teed soovivad. Kallid külalised võtavadki diivanil istet ja jäävad ootama. Tee joodud kordab Ennike pakkumist nüüd juba resoluutsemal hääletoonil ning külalised lahkuvad suutmata püstolit ja pussnuga salaja ei minu ega kellegi teise käsipagasisse sokutada. Keskööks on kogu segadus niikaugel, et chekinn Finnairi kodulehel õnnestub ilma kükke ja kukerpalle tegemata. Pardakaardid lähevad veel trükisoojana mapi vahele ja riskide hajutamiseks ka meilidele. Ja siis pea padjale, vähemalt minule jääb kõikide olekust niisugune mulje

Järgmine päev