Proloog
Küsimus Aktru alpilaagrist „Island või Islam“ saab hoolimata oma algsest retoorilisusest vastuse juba 2014. aasta sügiskuudel. Et ikka Island, kuigi Tiiu perfektselt vormistatud ja esitletud ahvatlus siirduda kadunud Atlantist otsima, mis muide oligi varase islami häll ja mille esimene katse levida lõppes ülemaailmse veeuputusega, oli vägagi veenev.
Parafraseerides kaasaja massiivseima valdkonna ühte käilakuju, kes ironiseerivalt on väitnud, et kaasajal sobib perioodikaväljaande esikülje uudiseks kõige paremini sündmus, mida pole veel toimunud seda paremini, mida väiksem on selle toimumise tõenäosus, sobib meie retke pealkirjaks „Koomaklubi teekond Hvannadalshnukurile“ülihästi. Ja seda juba ilma irooniata, sest matkamises on ju ülimaks ikka protsess ise ja kirjaoskus on tema meedium.
Paralleelmaailmas, mis seekord on laamade triivimisest tekkinud järellainetuses kantud keset Atlandi ookeani, toimub, tõsi küll väikee ajalise nihkega, samuti kõik varemnähtu ja kogetu – jänesed surevad ning kuivavad ära ning professionaalne kretinism mõjutab üldist heaolu, avaldudes katlamajades, hüdroelektrijaamades, soojussõlmedes, suveniirvilede müügilettide ääres ja mujal kõikvõimalikes kohtade, kus olud selleks vaid võimaluse pakuvad. Osalejate tahtmise taha ei jää see kunagi ja kui midagi sündimata jääb, siis vaid tahte avaldumiseks sobivate olude puudumise tõttu.
Juuli keskpaigas hakkab minu muidu nii särav ja väärtusi loov mõte loiduma. Nagu loomariigis sunnib sisseprogrammeeritud reaktsioon temperatuuri langusel kõiksugu elukad puhkusele nii lülitab suvine temperatuuri tõus kreatiivse mõtlemise ümber rekreatiivseks. Ja kui loomariigi asukatel ei lase liiga soe puhkuseperiood sõba silmale tulla, siis inimese puhkamisvõimekust ei mõjuta temperatuur kohe üldse mitte. Tema on võimeline puhkama igasuguse temperatuuriga. Seekordne kohanemine sihtriigi oludega on meil korraldatud kodus, see aitab säästa kohapeal aega aklimatiseerumise arvelt. Mai lõpuks on Islandi ilm levinud üle Skandinaavia poolsaare Eestisse nii, et juuni ja juuli temperatuur jääb vahemikku 10…13 kraadi ja päevane sademete hulk vahemikku 5….10 mm. Kohaneme globaalsete ilmaoludega, kuigi motivatsioon matkata madalrõhkkondade moodustumise epitsentrisse ei ole eriti kõrge. Mõnel üksikul eredamal päeval saame Mailaga oma talutööd tehtud, Ikka arhailisel moel tuleb taadil peale jaani teha saunavihad ja memmel moos keeta.
Matkaplaan sai juba märtsis kokku ja laiali saadetud. Aga juuli algul ei öelnud erinevad selles plaanis sisalduvad kohanimed enamusele veel mitte midagi. Alaril oli kogunisti nii kiire, et diskussioonipaneel kohapealseks liiklemiseks vajaliku bussipileti ostmiseks või mitteostmiseks tema arvutis ei avanenudki ning otsus rahaülekande näol tuli alles peale isa Olevi lisamist meeldetuletuskirja saajaks. Asi toimis ja peresisese käsuliini kaudu saatis ema Viivika varsti raha välja. Alari vabanduskiri viitega kiiretele oludele saabus listi nädal enne väljumist…..
Menüüga läks natuke paremini, Ennike sekkus leevendamaks Pille toimetulekut gluteenist üleküllastunud matkamaailmas. Möödapääsmatult vajalikud makaronitoidukorrad jäid muidugi sisse ja neil kordadel toitumiseks sai Pillele kaasa väike kopsik ja balloonile keeratav põleti. Asendatavad gluteenikorrad mängiti aga ümber riisimakaronideks ja muuks taoliseks ebatraditsiooniliseks matkatoiduks. Ja tuleb tagantjärele tunnistada, et kokanaadi oskuslik tegutsemine nendega päästis nii mõnelgi õhtul muidu üllatustevabalt möödunud päeva.
Ja siis veel mure sünnipäevalapse pärast. Mida küll Alarile kinkida, sest on teine ju suur poiss juba ning meene kategooriast „värvilised õhupallid ja plastmassist victorinox“ ei ole enam väärilised. Samas igasugune rauakraam nagu hantlid ja pentang on juba matkakingitustena olnud ja poleks enam uudsed. Lõpuks jäi sõelale niisugune vajalik matkaasi nagu saag, kui muidugi ära unustada, et meie seekordne sihtkoht on Island.
Ja veel väike kommentaar enne lugema asumist. Klassikud on tabavalt märkinud, et kirjeldada saab vaid neid sündmusi ja paiku, mida ise oled näinud. Tekitamata enesele tüli kahtlusest, et kirjatüki lugejad omavad juba mingitki viisi puutumust kohtadega, mida olukirjeldustes nimetatakse, on tegelikult nähtule ilma igasuguse süsteemsuse, järjekindluse ja pietismita teksti vahele pikitud tundmatute ja tuntud autorite kirjutatud lõike saarest kui sellisest.