Sajab. Liidi väljub telgist sooviga kõik linnud, loomad ja kaasmatkajad ära kägistada. Linnud olevat telgi katuse öösel peaaegu sisse trampinud. Kaasmatkajad kas norskasid, krigistasid hambaid ja mis kõige rohkem närvi ajas, magasid seejuures täiesti rahulikult. Loomi olevat ta aga öö otsa unes näinud ning nende kappamine põhjustas üle terve keha kihelust tekitava kõrgsagedusliku värina. Alar on samuti telgis pahur ja loodab kohvist loobudes edasi magada. Ka teda oli öösel üleval hoidnud meie telgist kostnud heli, mida MeelisW nimetas nurrumiseks, Alar aga buldooseri käivitusmootori tööks täistuuridel. Mõneks ajaks jätame ta rahule, aga varsti on vaja eilsest poolikuks jäänud lihapurki, mis asub Alari kotis ja mida ta ka pika sobramisega ei suuda leida. MeelisW juhendab pooleldi avatud rasvast purki otsima puhta pesu kotist, kuid erinevalt teistest ei pea Alar ise olukorda naljakaks. See mõtteavaldus aga ei peata kohvipaja ümber kummardunute meeleolukat analüüsi. Rapsimine läheb eriti põhimõtteliseks kui puder valmis saab ja Alari kaussi kusagilt ei leita. Nüüd lähevad riided selga ja kott puistatakse telgi ette laiali nii, et kaks asja ei oma vähimatki kattuvust. Napilt jääb telk maha võtmata, sest õnneks leitakse kauss telgi ääre alt üles. Kiirelt loobib Alar paja järelejäänud sisu oma kaussi ja lahkub seda käigult tühjaks süües pesema. Peagi on ta tagasi, et magama heita. See, et matkal võib juhtuda ka palju hullemat, tehakse taas piltlikult selgeks kui naabertelgist väljub sell, kipsis käsi kaelas.
Meie MeelisWga asutame endid reisile. Natuke oleme hädas ka, sest MeelisW ei saa puhtaid sokke jalga panna. Või õigemini saab nad vaevalt jalga kui sokid veriseks muutuvad. Tulebki minna veriste sokkidega. Ja napilt läheb, et mina ei peaks bussi istuma verise peaga, sest miskil seletamatul põhjusel on selles muidu kenas bussijaamas peatuste sildid pandud maast üks meeter ja kaheksakümmend sentimeetrit kõrgele. Selline asi ei ole kergesti harjutav ja kaks kolakat vastu otsaesist on see, millega lõpeb minu töllerdamine bussiootealal.
Reisil Reikjavikki tehakse kokku kolm peatust ja iga kord algab ümberistumine siis kui oleme just magama jäänud. Saabudes Reikjavikki püüame endid näpus oleval kaardil esimeses tänavaristis paika panna, aga mitte midagi ei saa aru. Kui geps abiks tuleb, võime kaardi minema visata. Asume kurat teab kus ja seda kohta pole kaardile märgitud. Lontsime tagasi bussijaama hoonesse ja ostame pileti bussile, mis tundub meid BSI bussijaamale kõige lähemale viivat. Peale seda kui meile tuttav hoone paistma hakkab ja oleme püüdnud vales peatuses väljuda, pannakse meid maha otse BSI ees. Teel Eurocari möödume Subwayst ja võtame kumbki pool saia. Täiesti uus kogemus meile mõlemale.
Auto vormistamine läheb kenasti kui soov 30000 ISK rohkem saada, välja arvata. Saame asja siiski kaasasolnud paberite abil klaaritud. Ukse ees ootab meid praktiliselt tuttuus WW Caravelle. Uurime masinat igalt poolt ning teeme pilte nii seest kui väljast. Pole midagi öelda, kolm tuhat kilomeetrit sõitnud masinal ei paista tõesti veel ühtegi viga ega kriimu olevat. Kahju, sest vaevalt et see meie käes nii jääb. Otsime üles esmaabi ja rattavahetuse komplekti . Karbiku kaanele saame küüne taha ja maas see ongi. Tagasi see aga enam ei lähe. Kutsume appi letiteenidaja tütarlapse, kes tegeleb asjaga. Selgub, et isegi väga õrnalt kaant koukides oleme ikkagi mingi sellise nupu masina voodri seest välja tõmmanud, mis oleks pidanud seal sees kõvasti kinni olema. Õnneks ei ole tekitatud vigastus pöördumatu ja õrnad naisekäed saavad asjaga toime. Edasi selgitame käiguosa iseärasusi, mille käigus selgub, et masin on pöördumatult neljaveoline ning midagi sisse ega välja lülitada ei saa.
Ja nüüd on aeg üksteisele otsa vaadata – kes rooli istub? Minu kogemused bussijuhina jäävad viieteist aasta taha, MeelisW ei ole seesuguse masinaga kunagi sõitnud. See saab määravaks ja tuleb võtta vastutus. Auto gabariitide, reaktsioonikiiruse ja maastikuga harjumine võtab aega. Südalinna tänavad, kuhu peame oma kraami järele sõitma, on enamuses ühesuunalised, kitsad ja kas ühele ja või teisel poole tugevalt kaldu. Orienteerume Laura maja juurde ja pargin lähimale vabale kohale nii, et tänavavalgustuse post jääb auto ninast poole meetri kaugusele. Näen kuidas post animeerub ja kurjakuulutavalt irvitab. Tagasikäik ja uus katse. Seekord jään tulemusega natuke rohkem rahule, kuigi nüüd tuleb nina kättesaamiseks läheneda selg ees tänavat piiravale reelingule. Mitte ei saa aru, miks selline liikluskorraldusvahend on sellise koha peale paigaldatud. Ah, eks pärast näe. Laadime seni kasutud olnud asjad peale ja ütleme head aega. Laura näitab enne veel kaardil kätte lähima suurpoe asukoha. Enne tagurdamist proovime piirde kallal natuke jõudu, et ehk tuleb ära ja siis oleks julgem manööverdada, aga kohalikud on selle kõvasti kinni betoneerinud. Niisiis peatab MeelisW tänaval ühe käega vehkides liikluse ja teise käega viipab mind torule nii kaua lähemale kui õnnestub auto nina sõidusuunda keerata. Poe ees muidugi parkimiskohti pole või on need sellised praod, kuhu võõra masinaga ei ole mõistlik pugema hakata. Koha leiame poe taga, kus parklas ruumi meiesuguste jaoks piisavalt. Ostame söögi ja orienteerume linnast välja.
Skaftafellis on samal ajal pesupäev…. mis tähendab, et pestakse pesu. Maila kõrval seisab proua, kes vaatab kuidas pesu pestakse ja soovitab kindlasti kuivatada ka, sest kohalik kliima isekuivamist ei soosivat. Panebki siis Maila pesu kuivatusmasinasse, sätib programmi ja kõnnib minema. Kui ta programmile antud aja möödudes tagasi tuleb, on meie märg pesu masina peale kaussi visatud ja sees keerleb kellegi teise oma, kellel ilmselgelt oli selle kuivakssaamisega kiirem. Masina iseärasusi uurides osutub, et seadme uks on avatav suvalisel hetkel ja mitte siis kui etteantud aeg möödub. Seda see proua siis valvaski. Loomulikult on meil vähemalt sama kiire oma pesu kuivatamisega kui meie omandiga hoolimatult ja ebaväärikalt käitunul. Masin vabastatakse tema ebaõiglasest koormast ja järgmise kuivatustsükli istub Pille masina kõrval jalg üle põlve ja naeratab kõigile, kes on nõuks võtnud kuivatustsüklisse sekkuda. Kui olulised asjad tehtud saavad, siis võetakse ette rännak liustikule, et saada vastikult märjaks. Vaadatakse rikkalikult kaetud laua taga üle infopunkti kõrvaoleva einelaua filmiprogramm Vatnajökulist ja loetakse läbi kõik stendid.
Roolin kuni Vikini ja siis annan juhtimise üle. Ülejäänud reis möödub kõrvalistmel, sest paremat ametit kui matkabussi juhtimine, ei ole MeelisW meelest olemaski. Sammaldunud laavaväljad läbime lausvihmas ning neist pilditegemine on möödasõitjate jaoks arusaamatu naljanumber. Tegelikult on kahju, et nähtavus ja olud siin nii nirud on, sest vaatepilt on üsnagi eriskummaline ja vajaks kindlasti kvaliteetset jäädvustamist. Jõuame Skaftafelli õhtuhämaruses, vihma enam väga ei saja. Võtame paar hommikusöögi juurde sobivat pakikest toiduga näpu otsa ja marsime laagrisse. Värske kraam ja muu selline jaopärast jaotatav apetiitne jääb autosse oma aega ootama, eeldatavasti teised juba magavad või on vähemalt ettevalmistused selleks lõppjärgus. Asjad ei ole aga kaugeltki nii. Telgist ronib välja Liidi ja hakkab meid nähes rõõmsalt jalalt jalale kepslema. Kui kepsakus raugeb, teatab ta väsinult, et nad on meid oodanud ja kõhud on ikka väga tühjad juba. Vaatame MeelisWga teineteisele otsa püüdes üksteise nägudelt vastust küsimusele, et kas meie tõesti hakkame nüüd süüa tegema. Kõigepealt peame suurema osa kraamist autost ära tooma ja ette näitama. Värske kraam inspireerib ja isegi vorstid grillib Alar lõpuks eelmistest õhtustajatest jäänud soojadel sütel ära. „Polnud mingit mõtet seda naudingut edasi lükata“, arvab Ennike kui kõik otsas on. Tegelikult on tal õigus. Vahepeal on meie ümbrusesse tekkinud telke juurde ja nüüd kostub ühest neist väikelapse trööstitut nuttu. „Tõotab tulla mingigi vaheldus norskamisele“ juhin Liidi tähelepanu muutunud helistikule.