Hommikuks on Ennike elav näide sellest, kuidas on võimalik magamisega üle pingutada. Ägisedes ja oiates püüab ta ärkamist taluda ning kanget kaela ja selga liikuma saada. Viimaks togib ta põlvega Pillet, kes peab seda äratuseks ja poriseb nii ebasobivale äratusmeetodile kui ajale viidates. Ennike palub tõlgendada togimist palvena saada massaaži. Unisena ajab Pille end istukile ja uurib, et kust siis masseerida tuleks. „Kas selga näed“, on vastus varmas tulema. Kui MeelisW tuleb telgist pottide otsimise ettekäändel meid üles ajama, on masaaži- ja ilusalong juba avatud. MeelisW selja tagant kiikava Liidi soovitud pediküüri meil meetodil „kole jalg telki, ilus jalg välja“ veel nomenklatuuris pole, aga lubame talle korraliku soengu teha kui ta raatsib oma pea natukeseks telgi ukse vahele unustada. MeelisW manitsetakse isegi mitte mõtlema millegi ukse vahelt sissesuskamisele.
Eilne ilm on öösel kaotsi läinud. Päike sirab, tuult pole, vaade järvele on imeline. Ja taas ei saa me sööma minna ilma Pillet distsiplineerimata. Kaunil päikesepaistelisel päeval tahab ta minna telgist välja villase tutimütsiga. Kui seda ei lubata, siis hoopis ilma mütsita. Selgitame, et viisakas naisterahvas ilmub hommikusöögile ikkagi kaetud peaga. Seepeale tuustitakse seljakott laiali, otsitakse välja peapael ja nõutakse kiitvat hinnangut oma väljanägemisele.
Kohe päeva alguses on järsk tõus, millele järgneb dramaatiline jõeläbimine ja mille lõpus osalejad ähvardavad täiesti ilma põhjuseta grupi esmaläbijat füüsilise vägivallaga. Aga kõigest järjekorras. Lai matkarada suubub jõkke ja väljub sellest täiesti arusaadaval trassil. Siiski ei soovita jõekest läbida traditsioonilisel moel tossudes, sest terendab lootus vähemalt ühest harust kive mööda üle kalpsata. Olukord teises harus pole kauguse tõttu nähtav ja soovmõtlemine loeb võetava riski igati kaalutletud olevaks. Aga kuna jõgi on ühekorraga ületuseks liiga lai, siis puhkame keset jõge. Liidi isegi võtab ühe kõrgema kivikese otsas istet ja leiab edasiliikumiseks stiimuli alles siis kui mõnikümmend liitrit jõge läbi pükste on voolanud. Jalad jäävad esimeses harus siiski kuivaks. Teine haru on paraku väljapaistvate kivideta, kuid kaldalt vaadates kohati madala veega. Hakkan vaikselt astuma, otsides sobivaid veealuseid kive. Keset jõge jõudnuna tundub mõistlik liikuda mööda veealust seljandikku meetrikest kümme allavoolu, sest otse mineku võimaluse lõikab ära nii kolme-nelja meetri laiune ja kindlasti üle saapa ulatuva veega kerge väliskurv. Seljandiku lõpus läheb jõgi laiemaks ja sügavus loogiliselt võttes väiksemaks. Seljandik on oma kümnesentimeetrise veekihiga kõnnitav, aga selle otsast kaldale pääsuks pean ikkagi tegema paar sammu vees, kus vesi üle saapa tuleb ja mõne tilga soki sisse suunab. Kui ümber pööran, näen kuidas Maila hakkab pikkade sammhüpetega jõge ületama. Eelmisel aastal hästi kätteõpitud tehnika, mis näeb sügavas vees ette nii kiirete sammude tegemist, et üle saapa ulatuv vesi ei jõua veel maa külgetõmbejõu poolt antud potentsiaali kuivade sokkide suhtes realiseerida, ei tööta. Vees viibimise aeg on liiga pikk ja nutikas vesi jõuab aru saada, et soki sees olev õhk teeb jões pinnale tõustes vahvasti mulks-mulks kui see sealt üle saapa ääre välja tõrjuda. Keset jõge seljandikule jõudes mullitamine katkeb. Minu eelnevat liikumist piki jõge on ta tähele pannud. Igaks juhuks teeb ta aga veel paar sammu minu poolt ära põlatud sügavasse väliskurvi, kus vesi peaaegu põlvini ulatub ja hakkab siis taas pikkade hüpetega kesk kõige sügavamat vett minu poole tormama. Kaldalt antud soovitus kurssi muuta, viivad niigi krimpsus ilme veel kurjemaks. Minuni kostuvad alguses omadussõnad, mille paikapidavust ma enese juures ei ole senini täheldanud. Mõned sammud enne kaldalejõudmist informeerib ta mind oma tegevusplaanist kasutada nüüdseks juba läbimärgasid saapaid mulle aru pähe panemiseks. Talle tõe tutvustamiseks, et saabastes pole mitte aru vaid vesi, ei paista praegune emotsionaalne kõrghetk siiski sobivat. Mailale järgneb vaikides samal trajektooril Liidi, kes loobub peale mõnda sammu pingutamast ja jalutab niisama põlvini vees. Ennike tuleb eemal vaikselt ja rahulikult teed ostides, olles enne pahillid korralikult saabastele peale tõmmanud. Paraku jäid ühe saapa paelad korralikult sidumata…. Kui Alar ja Pille on märja draama ära vaadanud, võtavad nad jalad lahti asuvad teele paljajalu. MeelisW paneb jalga tossud ja järgneb neile. Seejärel on peaaegu kõigil tegemist sokkide ja saabastega. Ärevus ilmub taas õhku kui MeelisW märjad tossud jalast võtab ja liiga hella ilmega oma kuivi sokke imetlema jääb. Liidi teatab seda nähes etteheitval häälel, et tal jalad higistavad. Ja jäävadki nüüd päevadeks higistama! Ja mis küll eesootavatel lumeväljadel saab! Ja kas teda tahetakse ära külmetada! Ühesõnaga, ohtrasõnalised pretensioonid diskrimineeriva olukorra kohta Liidi parimal moel. Õigluse jaluleseadmiseks lubab MeelisW ühe soki vette kasta, aga seda pakkumist peetakse ikka väga empaatiavaeseks. Otsene oht mind veelgi targemaks teha tundub olevat möödas ja kurat, naeru pidamasaamine muutub järjest rakemaks. Pretensioonide esitamine aga jätkub. Lisaks olevat kõik Liidi jalas olevad püksid esimeses jõeharus peetud puhkusest läbimärjad, mispeale MeelisW olukorra tõsiduses veendumiseks talle paar plätsu vastu taguotsa äsab nii et vett pritsib. Senini on kõik delikaatselt tõsist nägu ees hoidnud, aga see on juba liiast. Järgneb üldine homeeriline naer. Tegelikult on olukord muidugi nutmaajavalt traagiline kui jõkke astudes tuleb kellelegi üllatusena, et vesi siis saapasse siseneb ja jalad märjaks teeb. Või mägedesse matkama minnes on ootamatu, et kõikjalt ei olegi lumi kesksuveks ära koristatud. Kuigi, vaeva näevad islandlased sellega kõvasti. Alles äsja möödusime lumefreesist, mis meie äsjaseks koduks olnud laagripaika viivalt teelt lund kõrge kaarega minema lennutas. On ikka kuradima hea, et meil grupijuhti kaasa pole. Küll see saaks koslepi sellise korraldamatuse ja hoolimatuse eest.
Järgmiseks jõeületuseks hakatakse valmistuma juba kaugelt enne kui jõgi üldse paistmagi hakkab. Tegemist on seekord päris mitukümmend meetrit laia ja mulle põlvini ulatuva veega. Pille ja Alar jätkavad paljasjalgsust, Liidi kasutab oma märgi sokke ja teised jagavad MeelisW märgi tosse. Natuke on nüüd õiglus grupi märgade jalgade näol maale lähemale tulnud, aga peagi on Liidi jälle ainus, kellel jalad higistavad. Pille toob lagedale oma professionaalsed teadmised ja kobab arstikotist välja süstla ja pudeli botoksit. See pidi aitama higinäärmeid sulgeda. Tundub, et läheb pikemaks raviks ja otsustame ka lõuna ära teha. Täis kõht aga tekitab tarbetuid pseudoeksistentsiaalseid küsimusi, mille kõrval niisked jalad on kerge taluda. Nimelt soovib Liidi teada, miks me Pörsmörki läheme. Vastust saamata läheb mõte veelgi sügavamale ja hakkab otsima vastust küsimusele, miks me üldse siin oleme.
Täis kõhuga tekib muidugi ka praktilisemaid probleeme, mille viisakas lahendamine lagedal tuhaväljal toimuva rahvasterände tingimustes ei ole lihtne. Ainus arvestatav, rajast pisut eemale jääv kivi on värskelt mineeritud. Ohtralt on kustuvaid jälgi varasematest toidukordadest ja kõigest sellest, milleta kaasaegne inimene läbi ei saa. Tehnika ja teaduse areng on ikka olnud revolutsiooniline, looduse oma eriti mitte. Näiteks ei ole loodus siiani suutnud leiutada pisilasi, kes tahaksid pesukaitsmetega maiustada. Tuhaväljadel rändavad nõrkevad inimesed aga ei suuda neid enesega kaasas kanda ja nii jääb materjal looduse arengut ootama.
Eilsega samal ajal keeratakse tuhaväljal ventilaator lahti. Vihma õnneks ei järgne ja õnneks ei ole eilne sadu veel tuha seest lahkunud. Muidu oleks selle väljaku õhk päris mineraalirikas. Õhtu hakul näeme oma teele jäänud tipukese otsast laagrit, mis on servast servani telke täis pakitud. Kahjuks ei ole kaugusest nähtud vaade petlik ja kõik vähegi tasased alad on tõesti täis pargitud. Ja nii on ka pisut madalamal asuval suuremal terrassil. Matkame sellest veel edasi paigani, kust laagri südameks olev majake enam ei paista. Ka siin ei ole ruumiga priisata, aga mahutame ennast naabrite vedelevaid susse kokkupoole lükates ära. Majakese juures nähtud silti, millel palutakse raha maksta, me ignoreerime. Majake jääb juba rohkem kui neljasaja meetri kaugusele ja kuigi me vähesel määral võimalust üksikboksis istuda kasutame, loeme endid väljaspool kämpingu piire olevateks.
Õhtuse teejoomise ajal hakkab paljajalu jões kolamine Alaril tunda andma. Oleks siis sokidki jalga pannud, aga ei. Paljajalu külmas vees! Liidi on päev otsa olnud hõivatud oma personaalprobleemidega ja nüüdseks endaga tegelemisest väsinud. Vaheldust tahaks. Meenuvad kodus antud lubadus Alari eest hoolt kanda ja just nüüd on tal võimalus olla oma ülesannete kõrgusel. Liidi paneb oma piiritusetopsi käest ja üritab Alari jalga krabada. Esimese hooga ei taba, sest Alar hakkab plaanist aru saades jalgadega siputama. Oskuslikult tehtud teise katsega aga võtavad soojad käed külmalt jalalt võitlusvõime.
Meie telkkonnas on naistel täna pesupäev. Kõik puhastavad ja pesevad ennast niiskete lappidega, milledest õhkuvad erinevad aroomid jätavad segunedes õhku lihtsalt lõhna kui sellise. Vahva, sest mustade inimestega on ikka tõeliselt vastik telgis olla. Mina näiteks olen täna tervelt kaks korda jalgu pesnud. Naabertelkkonnal on aga kerge nälg ja see ei lase magama jääda. Kui ukse juures riisi pakutakse, on MeelisW pea kõksti uksest väljas. Tema poole ulatatakse pakk keetmata hispaania riisiga. Häbi ei ole neil niiviisi inimesi narrida! Läbi une kuulen veel kellegi õhkamist „loodetavasti tuleb soojem öö“, ning luban et tuleb kui kõik riided selga panna.