Hommikul hakkab kogu laager sumisema. Meie neljast telkkonda, mis koosneb perekond Viirmast ja perekond Teppandist, see ei sega. Naabertelkkond koosseisuga perekond Vind ja Alar on ümber telkide toimuvast sebimisest aga häiritud ja MeelisW ning Liidi saadetakse õue, et maad värisema panevaid trampijaid telkidest eemale peletada. Vana traditsioonilise võitlusvahendi saamiseks pannakse tulele suur pada ja aetakse vesi keema. Kuniks vesi keema tõuseb, vehitaks niisama ja aetakse pilvi laiali. Kui vesi kuum, on ka sumin vaibunud. Turistid on kella peale radadele ära saadetud, sest puhkus peab olema täpselt planeeritud. Oskamata midagi muud targemat keedetud veega peale hakata, puistatakse tassidesse kaugelt Hawailt toodud imepeene töötlusega kohviubadest jahvatatud puru ja tehakse kohvi. Ilmselt läheme ajalukku esimeste inimestena, kes seesugust peent jooki läbi hammaste luristades kaerahelbepudrule peale rüüpavad. Kui toidukord teist korda välja kuulutatakse, hakkame hästi aeglaste liigutustega endid riietama. Arutame seejuures isekeskis, et kas on üldse kiire ja leiame, et ei ole. Esimestel päevadel on telk teadagi kitsas ja korraga sahmides vigastuste oht suur. Pillel on iseäranis raske hommik, sest öisest unest on talle meelde jäänud, et just täna on selle matka kõige külmem hommik ja seetõttu tuleb kõik kaasasolevad riided ülestikku selga ajada. Kui sulejopele on kattejope peale sikutatud ja magamiskotist väljapugemisele järgnenud vappekülm on vaibunud, uurib ta tutimütsi pähe sättides, et kas täna ujuma ka ikka minnakse. Napilt kella üheksaks on puder päris valmis. Ronime vaevaliselt välja, keha pole veel harjunud kividel magamisega. Õues ei saja, aga limalind hüppab reipalt kivilt kivile ja säutsub. Midagi see siiski tähendab. Padade juures toimetab vaevatud ilmega Liidi, MeelisW on leidnud kusagil mingi tähtsa toimetuse ja Alar seletab telgist enese puudumist sellega, et magamiskoti lukk, kurinahk on kinni kiilunud. Avaldan Liidile tema räbala väljanägemise pärast kaastundlikul häälel kahetsust. Liidi tänab komplimendi eest ja selgitab, et tegemist on puhkusel oleva inimese ilmega, kes ei peagi hea väljanägemisega ennast kellelegi tõestama. Pudru väljajagamisel paljandub paja põhjast inetu must laik, millele kulplusikas vaid õrnad kriimud suudab vedada. Ühesõnaga, piimaga puder on lihtlabaselt põhja kõrbenud. Alar on paari möödunud aasta jooksul Zermatis kingituseks saadud plastist Victorinoxi päris osavalt käsitlema õppinud. Vilunud liigutusega tükeldab ta saega kuivikuid parajateks tükkideks ja määrib neile noaga võid. Selle kõige juures käib lusikas regulaarselt ja üsna tulemuslikult pudrukausi ja suu vahet. Peale sööki vaatab Liidi vaheldumisi inetut pada ja Alari ikka veel unist nägu, saamata kummaltki mingit tagasipeegeldust. „Alar, palun tegele sellega“, osutab ta lõpuks söestunud põhjaga toiduanumale. Ja peagi tulebki Alar pesumajast nuustik ühes ja läikiv roostevaba pada teises käes. Noorima liikmena on ta end ettenägelikult varustanud kõige vajaminevaga, et kohustuste kõrval laagrieluks natukenegi vaba aega üle jääks.
Soojavee allikad on peaaegu inimestevabad. Ronime vette ja nihkume tasapisi selle koha poole, kus soe vesi suuremasse lompi siseneb ja kus saab oma asukoha kaugusega kuuma vee sisenemiskohast vee temperatuuri enese ümber reguleerida. Pisut immitseb kuuma vett ka põhjast üles nii et näppe ei maksa loksuvas vees enese paigalhoidmiseks väga sügavale surada. Viie minuti pärast on kõrvalised isikud soodsaima koha pealt basseini äärtele tõrjutud ja nüüd lobistame kuueses rivis varbaid ja laseme sukelduval Alaril neid vee alt pildistada. Väga kosutav hommikune vann on igatahes. Ja võtab ilusasti rajaletormamise motivatsiooni maha. Laseme telkide juures rännurahutusel natuke taastuda ja asume väga aeglaste sammudega liikuma. Kolmesaja meetri pärast on esimene puhkepaus keskuse seinale ja stendidele riputatud kaartide vaatamiseks ja oluliste punktide oma kaartidele märkimiseks. Seejärel hakkame värviliste mägede poole esimesi tõusumeetreid vantsima. Peagi hakkavad raja ääres olevad augud väävlilõhnalist suitsu välja ajama, et asendada madalal kõrgusel muidu õhus rikkalikult leiduv hapnik väävliga ja tekitada hingeldamine nagu mägedes olema peab. Vaated avarduvad ja nüüd paistab jõgede ja ojadega risti põiki liigendatud Landmannalaugari tasandik juba maalilisena. Vaatepilt on siiski ülimalt võõrapärane ja ilmselgelt ei ole väävel see aine, mis aju kohanemisraskusi leevendada aitaks.
Kaljunuki taga olev järsk tõusurada on veel talviselt lumine ja enne kui kogu orgu vaadet pakkuva tipukese jalamile jõuame, tuleb natuke raja kõrval lumes tammuda, et mitte laskuvale inimvoole ette jääda. On aeg matka alguse rituaaliks, leiab Liidi ning laskub siiasamasse rajale põlvili lumme. Peale seda lähebki tõus jõudsamalt. Üleval viskan koti maha kohas, kus mitu väiksemat rajakest üles tipu poole lähevad. Ülejäänud teevad sedasama oma parimast sisetundest lähtuvalt ja nii laotuvad meie seitse kotti nii umbes kahekümnemeetrisele lõigule. Tipule liikuv rahvas ei lase endid meie kottidelt radadele valguvatest kehadest häirida ja pressib pea kuklas meie jalgade vahelt läbi, ikka ülesmäge. Maila teeb ettepaneku, et võiksime kotid koondada. Nõustun temaga, see oleks mõistlik küll. Ja toon oma koti õige asukohavaliku musternäiteks. Teisedki vaatavad asja globaalsest positsioonist, leides et kotid on ju ilusasti mäe jalamile koondatud. Ainult Maila viitsibki oma kotti liigutades rivi koomale tõmmata.
Tipule ronimine on vaeva väärt. Kahel pool tasandiku levivate tiigrimustriliste küngaste poolt raamitud vaade on viimane, kuid parim, mida selle raja äärde jäävatest tipukestest Landmannalaugarile saada võib. Edasi läheme mööda samakõrgusjoont lühikesi tõuse ja langusi läbides ning võideldes regulaarselt tundega, et vist oleksime ikka pidanud eelmisest radade ristumiskohast ära pöörama. Kohti valiku tegemiseks on maastikule tehtud mitmeid ning võõrapäraste kohanimedega viidad ei juhata mitte ükski sellese kohta, mida me all stendilt oma kaardile esimeseks ööbimispaigaks olime märkinud. Õhtupoolikul laseme järjekordse sildi, kaardi ja gpsi infot sünkroniseerides soovmõtlemisel domineerida ja otsustame, et laagrini on 1,4 km. Selle maa lubab Liidi veel omal jalal ära käia. Entusiastlikult lubame teda kanda, teades ise hästi, et selle natukese maa peal lugupeetud naismatkaja nõrkemist karta pole vaja. Kui see 1,4 km läbi saab, seisame kitsas, lumega kaetud orus, mille põhjas keevad allikad. Ebatsensuurseid sentenseid kirja panemata on ainus ülestähenduseks sobiv konstateering, et see koht ei ole meie tänase päevateekonna lõpp-punkt. Uus kartograafiline süntees seab eesmärgiks kõndida veel 3,8 km. Liidi vaatab lepikut otsides ringi, et hakata kantava istetooli jaoks pulkasid lõikama. Järgneb pikk aeglane tõus mööda lumist välja, kuni taamal hakkab paistma lume taustal miski asi, mis võtab varsti vilkuriga varustatud terasest vaia ja päikesepatarei kuju. Vaia juurest avaneb vaade all nõlval oleva hooneni, mille ümber on lummekaevatud telgid. Mingit võimalust kuhugi mujale telki panna siit küll ei paista. Kogu plaan selle kohta, et ühtegi lumel ööbimist ei tule ja varustuse valiku teeme sellest lähtuvalt, tuleb majani jäänud viiesajal meetril ümber teha. Loodame vähemalt labidat laenata. Majake on turiste täis, erinevalt meist kõigil muidugi ettenägelikult broneeringud tehtud. Esikus vuhiseb soe tuul, et varjule toodud vettinud jalavarjud ja seljariided väheke kuivemaks muutuks. Meiega samasse sihtgruppi kuulujad viskavad hoolega telgiasemeid. Vintskemad sellid püüavad endid sooja kivini välja kaevata ning on jõudnud juba rohkem kui pooleteist meetri sügavusele. Kivini loomulikult ei jõuta, sest nagu Reikjaviki bussijaamas kirjutati, on lund kolm meetrit. Oleks tulnud ikka marsruudi kirjeldusega tutvuda, enne kui kaevama hakata. Ja nii paluvad kaevurid peale loobumist kaasvõitlejatel telgid auku järele visata. Vaatame ja murrame pead, et kuidas neis aukudes küll pärast telki ja telgist välja käima hakatakse. Eks saame muidugi näha. Igatahes jääb mitme telgi katus peale ülespanekut lumepinnast madalamale ja maapinnale pääsuks tuleb veel eraldi kaevik kaevata. Laename meiegi labidad ja asume tööle enne kui külm lume pealt ära jäätab. Kui platsid valmis kaevatud ja telgid üles saame, ilmub välja noorhärra, kes tutvustab ennast staffina ja kasseerib iga persooni eest 1600 ISKi. Nüüd on meil küll moraalne, isegi füüsiline õigus oma saapad sisse riiulile viia. Isegi hommikusest suplusest märg pesu ja rätikud riputatakse residentide jopede vahele kuivama.
Õhtusöögiks sätime oma priimused tuulevarjus oleva laua servale, mille taga neljane seltskond paistab olevat oma õhtusöögiga poole peale jõudnud. Tunnetades survet, tõstabki seltskond mälumistempot. Helsingis saadud lähisida kultuurikogemus tõepoolest aitab ennast kehtestada! Kui söök valmis saama hakkab, on laud meie. Kõik peale Alari on kogunenud ja tee valatakse välja. Mõnusast sõõmust jääb puudu vaid suhkur ja MeelisW läheb vabatahtlikult telki seda tooma. Tee jahtub, aga suhkrut ei ole ikka veel. Liidi tunneb ennast abikaasa eest vastutavana, kaob telgi suunas ja on suhkruga tagasi. Kui viimaks saabub Alar, pärime MeelisW saatuse kohta. Olevat juba telgist väljas, aga sätib veel. Ega pükste jalgapanek pole mingi lihtne ülesanne! Ennist väljavalatud tee on ammu patta tagasi valatud ja uuesti soojenema pandud kui ikka veel pükse kergitav MeelisW nurga tagant nähtavale ilmub. Hakkame sööma.
Enne matka on ema-isa instrueerinud Liidit ja Mailat Alari eest hoolt kandma. Et ta korralikult peseks, ennast kreemitaks ja ära ei põleks, tublisti sööks ja palju ei jooks. Nii nad siis võtavadki õhtusöögi ajal ülesanded täitmiseks. Üks kreemitab nina, teine soojendab oma põues noormehe käsi ja ajab talle siis soojad kindad kätte. Nüüd on aga sündmustest ette rutatud, sest labakutega ju ise kuivikut kotist kätte ei saa ja suuni ei toimeta. Lusikas veel kuidagi labakus püsib. Aga ega kogenud matkaja hätta ei jää ja nii pistabki Liidi ise kuivikud Alarile suhu ning instrueerib teda neid närima.
Päev on olnud kurnav eelkõige moraalselt, sest korduvalt on vaim on olnud valmis õhtule jääma ja korduvalt on seljakotiga keha ta kaasa lohistanud. Telgis jääb Pille peale seljaga mati puudutamist kohe magama. Ennike, kes on vaevalt pea fliisile toetanud, kergitab seda uurival ilmel näos, et kes küll. Algul tagasihoidmisest natuke turtsuv naerupahvak meiepoolsest telgiservast äratab Pille korraks taas üles. Aga tõesti vaid korraks, sest kohe saame Mailaga kuulda pereharmooniat, kus Ennike esineb teises ja Pille kolmandas registris.